Kahjurite vastsed kooruvad pungade puhkemise ajal

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Õunaaia suurim kahjur õunamähkur, kelle vastset me õunaussiks oleme harjunud kutsuma, hakkab lendama nädalapäevad pärast õitsemist, selleks ajaks on mõistlik üles riputada feromoonpüünised.

FOTO: Arvo Meeks

Haigustekitajad ja kahjurid on tüütud tegelased, kes alustavad halastamatut rünnakut kohe, kui taimed pungad avavad. Lehetäid munevad juba sügisel oma munad viljapuu okstele ja koorepragudesse. Vastsed kooruvad just siis, kui pungad puhkema hakkavad.

Suve jooksul teeb mitu lehetäide põlvkonda armutut laastamistööd. Eriti hull on olukord noorte viljapuudega – kahjustus võib kogu taime kasvujõudu pidurdada.

Viljapuude lõikuse ajal tuleb eemaldada kõik oksad, kus on näha lehetäide või teiste kahjustajate mune. Samuti soovitatakse lehetäisid pritsida NeemAzal T/S-iga.

Abi võib saada ka kõrvenõgese, põldosja, paiselehe, hariliku raudrohu või küüslaugu leotisest. Viimane aitab tõrjuda ka maasika õielõikajat, kes sööb maasikaõied seest tühjaks. Kahjustatud õitest vilju ei arene.

Vaatle taimi

Kevadine taimekaitse aias põhineb suuresti vaatlusel ja tähelepanelikkusel. Kui lehtedel on märgata esimesi kahjustuskohti ja haigestunud lehti on vähe, aitab nende eemaldamine ja põletamine. Näiteks sõstra pahklesta kahjustuse korral, kui sõstra pungad on muutunud suureks, kuid ei puhke, tuleb haiged pungad okstelt eemaldada. Kui oksal on kahjustunud palju pungi, tuleb välja lõigata kogu oks ja kindlasti põletada! Karm tõde on aga see, et kui pahklest on põõsa vallutanud, siis lahti temast saada on võimatu.

Tarvilikud on sügisesed ennetustööd, nagu haigestunud lehtede kokkuriisumine ja põletamine, nii viljapuudel, marjapõõsastel kui ka maasikatel. Samuti tuleks puude alt ja okste küljest kokku koguda puuviljamädanikust ja kärntõvest nakatunud viljad ning need vähemalt ühe labidalehe sügavusele mulda matta. Komposteerimisel ei pruugi haigustekitajad taimejäänustel hukkuda ja kanduvad kevadel tagasi puudele.

Poodides on müügil liimivöö, mida viljapuude tüvele kleepida. See aitab tõrjuda nende kahjurite rünnakut, kes talve mullas mööda saatsid ja nüüd kevadel sealt välja ronivad. Liimivöö tuleks tüvele paigaldada ka sügisel, et kahjurid tuldud teed pidi tagasi mulda talvituma ei saaks minna.

Samuti takistab liimivöö sipelgatel tüve mööda üles ronida. Sipelgad ise taimele liiga ei tee, aga neil käib tõhus koostöö lehetäidega. Aiapidajale ei ole see koostöö soodne. Liimivöö aitab kinni pidada ka õunapuu-õielõikajat, kelle elu eesmärk on õunapuu õiepungadesse muneda, et seal koorunud röövikud saaksid õie sisu tühjaks süüa. Väga suurel saagiaastal võib õielõikaja isegi kasulik olla, et saaki normeerida, kuid tagasihoidlikumal aastal võib ta hävitada selle vähesegi, mis sügiseks valmis küpseks.

Püüa kinni

Õunaaia suurimaks kahjuriks peale õielõikaja võib pidada õunamähkurit, kelle vastset me õunaussiks oleme harjunud kutsuma. Õunamähkur hakkab lendama paar nädalat pärast õitsemist, kuid teda võib kohata ka juba õitsemise alguses. Selleks ajaks on mõistlik üles riputada feromoonpüünised, mida saab aianduskauplusest.

Isasputukatele meelepärast lõhna eritavatele liimpüünistele jäävad liblikad kinni, selle alusel saab määrata keemilise tõrje vajaduse: kui püünisel on kinni jäänud kahjustajaid, on õige aeg pritsida.

Püünised on liigispetsiifilised ehk õunamähkurile mõeldud püünisele õunakoi ei lenda ja vastupidi. Pakendile on täpselt märgitud, mitu liblikat peab nädalaga püünisele kinni jääma, et oleks õige keemilist tõrjet rakendada.

Püünis riputatakse horisontaalselt puu lõuna- või läänepoolse välimise oksa külge nii, et see oleks varjatud otseste päikesekiirte eest. Väikeaias aga teinekord liimpüünistest ainult piisabki ja rohkemat keemilist tõrjet vaja teha pole. Õunakoile mõeldud feromoonpüünised tuleks üles riputada pärast õitsemist. Valmikud munevad viljahakatistele ehk pisikestele viljadele, kus röövikud hakkavad käike kaevama.

Kui noored, alles rohelised ploomid maha varisevad ja viljahakatise sisse on auk söödud, tuleb pahateos süüdistada ploomivaablast. Ploomivaablane muneb avanemata õitesse ja sealt kooruvad ebaröövikud võivad kiiresti hävitada kogu saagi. Mullas talvituvaid nukke aitab hävitada pinnase läbikaevamine.

Kuldreegel on, et viljapuude ja marjapõõsaste alused tuleb hoida puhtana ning sügisel maa kindlasti läbi kaevata. Mulda talvituma läinud kahjutekitajad saavad siis pinnale toodud, kus nad külmaga hukkuvad.

Astelpajudel ja marjakultuuridel on väga pinnapealne juurestik, seetõttu tasub kaevamisega ettevaatlik olla, et mitte juuri kahjustada.

Kärntõvest lahti

Kärntõbi on seenhaigus, mis on igale viljapuukasvatajale tuttav. Inimesele täiesti ohutu, kuid tugeva kahjustuse korral võib rikkuda kogu saagi. Tumedalaigulist, justkui kärnadega kaetud õuna pole kuigi meeldiv hammustada. Samuti ei säili sellised viljad kuigi pikalt. Peale lehtede ja viljade kahjustab kärntõbi oksi. Taolist kahjustust märgates tuleks haigestunud oksad kindlasti välja lõigata. Aitab ka keemiline tõrje, kuid esiteks on seda suurtel viljapuudel keeruline teha ja teiseks, suurem osa aiapidajaid eelistab kodumaist õuna mahedalt kasvatada.

Aretatud on mitmeid kärntõvekindlaid sorte. On sorte, mis on aga kärntõvele väga vastuvõtlikud, seetõttu tuleks alati sordikirjeldusega tutvuda, enne kui istik koduaia mulda istutada. Kärntõbi kimbutab ka pirnipuid. Väga ulatusliku kahjustuse korral ei olegi midagi rohkemat teha kui puust loobuda.

Keemilise tõrjevahendi järgi tasub käsi sirutada siis, kui muud meetodid enam ei aita. Meeles tasub pidada, et pritsimist ei tehta viljapuude ja marjapõõsaste õitsemise ajal. Pritsitakse pungade paisumise ajal, enne õitsemist, kui õienupud on juba eraldunud, või siis pärast õitsemist, kui kroonlehed on varisenud.

Preparaadid, mis koduaias kasutamiseks lubatud, on aiakauplusest hõlpsasti hangitavad. Kindlasti tuleb lugeda pakendile kirjutatud juhendit ja selle järgi talitada. Pakendile on märgitud, milliste kahjurite või haiguste vastu seda kasutada tohib.

Haigustesse nakatuvad kõige enam need puud, mille kasvutingimused pole taimele meelepärased.

Ka ülehoolitsetud ehk liigselt väetatud taimed võivad kahjustajatele vastuvõtlikumad olla. Tähtis on taimi õigesti lõigata. Liiga tiheda võraga puudes levivad haigused kiiremini kui neil, mille võrast tuul läbi käib ja pärast vihma lehed kiiremini kuivavad. Taimedele optimaalsete kasvutingimuste loomine küll ei väldi haiguste ja kahjurite rünnakut, kuid vähendab nende ulatust.

Haigusi ja kahjureid tõrjudes ei ole kunagi eesmärk neid täielikult hävitada, see isegi ei ole võimalik. Nende hulk tuleb viia tasemele, mis ei tekita aiapidajale ulatuslikku kahju.

Tagasi üles