Kalasadamate päev lõpetas Peipsi tindi hooaja

Tauno Laasik küpsetamas Kolkja sadamas Peipsi tinti.

FOTO: Tiit Efert

Nädalavahetusel peetud avatud kalasadamate päeval kujunes Peipsi järve ääres tõmbenumbriks Peipsi tint, mida tänavu võis üle kümne aasta taas püüda.

Kuigi Peipsi tindi püügihooaeg algas vaid paar nädalat tagasi, pärast jää sulamist, oli kalasadamate päeval pakutud tint juba selle aasta viimane, sest tänavune püüginorm täitus kiiresti. Kalameestel lubati püüda 400 tonni Peipsi tinti, mis on tegelikult väike kogus, sest see on olnud üks tähtsamaid piirkonna töönduskalu, mille saak on olnud ka üle kümne korra suurem. Peipsi tindi osakaal Eesti kalatööstuses on olnud kuni kolmandik.

Üks kala, kaks riiki

Jagame ju Peipsi järve ja selle kalavaru Venemaaga, kelle tindisaak on Eesti omast kaks-kolm korda suurem. Kuigi Eestis kehtis pikka aega piirang, siis arvatakse, et Vene poolel käis püük edasi.

Viimase kümne aasta vältel, püügikeelu ajal, on kalavarusid uurinud Eesti teadlased üsna pessimistlikud ning öelnud, et Peipsi tindivaru on madalseisus. Kuigi kalakogus käib ikka üles ja alla, siis vahepealne seis oli teadlaste väitel läbi aegade nigelaim.

Tindivaru on siiski Peipsis sedavõrd taastunud, et läinud aasta lõpul anti luba tänavu tinti püüda. Tindi heast seisust andis kinnitust juba talvine ahvenapüük, kui ahvenail olid püügihetkel tindid suus. Mõneti tegi see sikutiga kalamehed nukraks. „Ahven ei taha võtta lanti või putukavastseid, kui kõht on head tinti täis,” räägib MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköögi kalakokk ja Peipsi toidu propageerija Tauno Laasik.

Aga nüüd, kui kevad käes, on tint kõige iseloomulikum Peipsi toidupiirkonna tooraine, mida tasub kindlasti proovida. Ta ise friteeris tinti Kolkja sadamas avatud kalasadamate päeval õli ja või segus ning maitsestas kergelt soolaga. „Nii tuleb kala enda maitse kõige paremini esile,” õpetab ta. Peipsi tint on teatud mõttes laisa kalamehe parim saak, sest seda ei pea puhastama. „Pesed ära ja otse pannile, need on nagu kohalikud friikartulid,” kirjeldab Tauno.

Sellisel moel valmistatud tindil on menu. Sadamas söödi ära paarkümmend kilogrammi tinti. Seda sai kaasa osta Kolkja sadamast ja Varnjast, kus peeti suuremat laata, mis meelitas kokku hulganisti rahvast.

Meritindi väike sugulane

Peipsi tint on meritindi mageveeline kääbuskasvuline lähisugulane, kelle silmad on pisut suuremad kui meritindil. Kala iseloomustab tugev värsket kurki meenutav lõhn, mis võib meeldida või vastupidi, peletada. Ülivarajase suguküpsuse ja lühikese eluea tõttu on Peipsi tindi saak äärmiselt kõikuv, olenedes eelkõige kudemistingimustest. Tindi jaoks on soodne püsiv veeseis, soe ja vaikne ilm ning küllalt suur kudejate hulk. 

Näiteks 1972. aastal sai tindivaru rängalt kannatada järve madala veeseisu, kestvalt kuuma ja tuulevaikse ilma ning tugeva veeõitsengu tõttu tekkinud hilissuvise öise ummuksisse jäämise tagajärjel. Ridu harvendavad ka röövkalad.

Peamiselt on tinti Peipsil varakevadel kudemisajal suurte mõrdadega püütud. Mõrra suus oli peaaaegu kahemeetrise läbimõõduga puust võru ja edasi natuke väiksemad. Üldiselt oli mõrd pikk võrgust kott, mis oli nende rõngaste abil seestpoolt avatuks toestatud. Venemaa poolel püütakse tinti ka traalidega, seda eeskätt sügisel.

Tindiliiv lõhkus hambad

Kuna Peipsi tindi püügiaeg on lühike, siis on kala alati kuivatatud. Kui kala toorest peast kuivatada, siis maitse tugevneb ja see ei pruugi kõigile meeldida. Tauno sõnul õpetasid talle teisel pool Peipsi järve elavad naabrid, et kala tuleb enne kuivatamist õlis kuumutada, siis säilib hea maitse.

Vanasti kuivatati Peipsi tinti spetsiaalses tindikuivatusahjus. Enne kalade ahjulaotamist puistati ahjupõrandale Pihkva kandist toodud valget peent liiva, mida nimetatigi tindiliivaks. Kuivatatud tint kuhjati aita, vahele raputati natuke soola. Hiljem pakiti kala peergudest valmistatud püstjatesse korvidesse. Korvid olid alt laiemad ja ülalt kitsenevad, põhi oli peaaegu nelinurkne ja suuava ümmargusem. Pealt seoti korv riidega kinni.

Kuivatusliiv mõjus aga laastavalt sööjate hammastele. „See on ka põhjus, miks Peipsi ääres elanud inimesed olid hambutud,” sõnab Tauno.

Aeg näitab

Vägagi ainulaadse ja konkreetse veekoguga seotud kala pandi nõukogude ajal tomatikastmes purki, mis ei erinenud tootest nimega räim toimatis. Mäletajad ütlevad, et see ei maitsenud kuigi hästi.

Kuidas tindivaru Peipsis taastub ja milline on püüginorm edaspidi, näitab aeg. Selge on, et kümne püügikeeluaastaga on Peipsi tindi maitse paljudel ununenud ja see vajab meeldetuletamist.

Loodame, et ei teki samasugust olukorda, nagu sajandi alguses, kui külmlaod olid tinti täis ja Peipsi-äärsed kalandusettevõtjad otsisid meeleheitlikult kohta, kuhu väärt kala müüa.

Loe ka neid

Tagasi üles