Alates 1960. aastatest kuni 1990. aastate alguseni oli punnvõrr Riga iga teismelise poisi helesinine unistus, mille soetamise nimel olid mehehakatised nõus suvel kilomeetrite kaupa kolhoosipõllul kapsavagusid kõplama.
Võrride kestussõit paneb proovile masinate ja sõitjate vastupidavuse
/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
3. mai 2018, 06:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tol ajal Riia tehasest väljunud punnvõrrid olid tuntud viletsa töökindluse poolest: remontida tuli neid peaaegu iga pikema sõidu järel. Pidevalt oli neil häda süütega, mis kippus paigast minema. Asisemad mehaanikud paigaldasid neile süütesüsteemi töökindluse tagamiseks külge isegi traktori magneetosid.
Nüüdseks on Riga mootoriga punnvõrr muutunud Eesti teedel rariteediks. Kui kusagil külavahel neid liigubki, siis sageli pole tegemist sõiduriistaga, mis korrektselt maanteeametis arvel.
Siiski on üks võimalus, kuidas kuurinurgas tolmu koguva Riga võrriga täiesti legaalselt liigelda ning isegi enda võimed proovile panna. Eestis tegutseb hulk aktiviste, kes juba kümmekond aastat on kummutanud müüti punnvõrri puudulikust töökindlusest. Alates 2010. aastast korraldab MTÜ Punnvõrr sääreväristajatele kestussõidu võistlusi, kus rajal mitukümmend masinat ning lakkamatult sõidetakse tundide kaupa võidu.
Juba homme õhtul stardib Otepääl Tehvandi rullsuusarajal terve ööpäeva kestvaks võidusõiduks ligi poolsada sääreväristajat. Selgub, et isegi tehasest poolvigasena väljunud võrrimootorist on võimalik välja timmida seesugune töökindlus, mis peab probleemideta vastu lausa 24 tundi järjest.
„Võrri standardvõimsus on 900 vatti. Ühel tavalisel föönil on ka võimsust rohkem,” võrdleb ööpäevasõidu korraldaja Meelis Parra. Siiski on osavad mehaanikud putitanud võrrimootoreid nii, et fööni võimsusega sääreväristajad arendavad võistlusrajal kiirust julgelt üle 50 kilomeetri tunnis. Tehasest väljunud võrride maksimaalne kiirus on kirjade järgi 45 km/h.
Võrriga 80 km/h
Sääreväristajate kestussõidus on kolm masinaklassi: retro, hiinakas ja open ehk vabaklass. Retroklassi masinatel on üsna ranged piirangud. Mootori juures tohib originaalist erineda vaid õhupuhasti ja vähendada võib põlemiskambri suurust. Välimuselt tohib retroklassi sääreväristajal olla vabal valikul rehvid, iste ja jalapulk. Ülejäänud detailid peavad olema seesugused, nagu need tehasest väljusid.
Hiinaka klassis sõitvatel sääreväristajatel on Riga võrrimootori analoog. Nagu nimigi ütleb, on nende masinate mootorid toodetud Hiinas.
Vabaklassi võrridel on tavalisest võrrimootorist üsna vähe järel. Mootorit võib mitmeti forsseerida ja kiirus, mida vabaklassi võrr arendab, ei meenuta enam ühestki otsast külateel kökerdavat sääreväristajat.
„Audru ringil toimunud etapil mõõtsime vabaklassi nobedamate võrride kiiruseks üle 80 kilomeetri tunnis,” märgib Parra.
Tehvandi ööpäevasõidu peakorraldaja viitab asjaolule, et võrrivõistlus pole ammu enam mingi külameeste mõõduvõtt, vaid tegemist on täiesti tõsiseltvõetava mootorispordiga.
„Turvanõuded lähevad meil aastatega aina rangemaks, masinate kiirus kasvab, paljud sõitjad on motokrossi taustaga ning rajal nalja ei mõisteta,” lisab ta.
Kestussõidu võistlussarja algataja ja korraldaja Andres Põldver lohutab jällegi, et ilmtingimata pole vaja võistlusvõrri tuunida selliseks, millest saab 80kilomeetrise tunnikiiruse välja pigistada.
„See on mõnus igamehesport ja osaleda võib vabalt ka tehaseseades masinaga,” ütleb ta. Rajal on kiirusest tähtsam meeskonna ja sõiduvahendi vastupidavus.
Veel rõõmustab Andres Põldver asjaolu üle, et järjest enam kogub võistlus populaarsust naiste seas. „Ilmselt avame ka sel hooajal naiste tiimide tarvis eraldi võistlusklassi,” lubab ta.
Üliinimlik pingutus
Kuigi ööpäevasõit on võistkondlik ala, kus ühe võrriga sõidavad vaheldumisi 2–4 võistlejat, jääb Parra selle juurde, et tegemist on ikkagi tõsise pingutusega. „Kahekesi on ööpäevasõitu ikka suhteliselt võimatu sõita. Vähemalt kolm sõitjat peaks võistkonnas olema,” sõnab ta.
Parra ise on kaheksa aasta vältel sõitnud kolmel ööpäeva kestval võrrivõistlusel. „Kuigi sõit käib vahetustega, pole ma kunagi võistluse vältel magama läinud.”
„Kui terve võistkond on ööpäevase sõidu ajal üleval, siis hommiku saabudes tekib kindlasti ühel hetkel tunne, et tahaks teineteist maha lüüa,” arvab Andres Põldver ja annab võistlejatele soovituse: püüdke ikkagi vahepeal magada.
„Kui võistkonnas on neli sõitjat, siis õige sõidujaotuse korral saab igaüks korralikult kuus tundi magada,” täpsustab ta
Samas tunnistab Põldver, et pole seni toimunud ööpäevastel võistlustel ise kunagi sõba silmale saanud. „Tavaliselt olen võistlustel viie võistlustiimiga seotud. Tihti tuleb masinaid öösel remontida: kui saan ühe võrri remonditud, läheb järgmisel midagi laiali,” meenutab Põldver varasemaid 24 tunni sõidu võistlusi, mida on peetud kolmel korral.
Homse ööpäevasõidu korraldajana teab Parra oma kogemusest, et pärast kümne tunni möödumist tekib kõigil sõitjatel tohutu väsimus, mille ületamiseks on vaja palju tahtejõudu ja energiat.
„Sõitjad peavad soovitatavalt heas füüsilises vormis olema, et sellele kõigele vastu pidada,” leiab Parra ning lisab, et paljud võrrivõidusõitjad tegelevad või on varem tegelenud motokrossiga.
Soodsaim motosport
Olgugi et aasta-aastalt on punnvõrrivõistluste nõuded turvavarustusele ja sõiduvahenditele muutunud karmimaks, on see endiselt soodsaim motosport.
„Kui alustada päris nullist, siis üks heas sõidukorras retroklassi võrr maksab umbes 500 eurot. Ühe hooaja peale kulub veel umbes 300 eurot,” selgitab Parra. Kui võistkonnas on 2–4 võistlejat, siis ühe sõitja jaoks maksab esimene hooaeg paarsada eurot. Edaspidine kulu on väiksem, sest võistlusmasin on juba olemas.
Kel tekib huvi võrrivõistlustel osaleda, kuid puudub sõiduriist, sel tasub veidi veebimüügiportaalides ringi tuhlata.
„Kuulutuste veebiportaalid kubisevad võrridest. Neid on igas seisukorras ja hinnaklassis,” teab Andres Põldver.
Võrrisõit haarab lapsed ja lapsevanemad võistlustulle
Tänavusele võrrivõistlushooajale lisandub uus võistlusklass, kus ühes võistkonnas sõidavad laps ja tema isa või ema. Võistlustandem lapsevanem ja laps sõidavad sprinti, kus võistkonnal tuleb kahe peale läbida kümme ringi. Võistlust alustavad lapsed ja lõpetavad vanemad.
„Võrrivõistlus on muutunud sündmuseks, kus käiakse koos perega. Et lastelgi oleks võimalus võrrisõitu harjutada ja võistlustel osaleda, avame sel aastal laste ja lastevanemate võistlussarja,” lubab võistluste korraldaja Andres Põldver.
Laste-lapsevanemate võistlus peetakse neljal etapil. „Perekondade sõidud toimuvad tänavu nendel võistlustel, kus ühes paigas toimuvad nii sprindi kui ka kestussõidu võistlused. Siis saavad ka kestussõidus osalejad perevõistlusel võistkonna välja panna,” selgitab Põldver.
Võrri kestussõidu etapid 2018
Aeg Koht Kestus
4.–5. mai Otepää 24 tundi
26. mai Aovere krossirada* 3 tundi
9. juuni Moe* 4 tundi
14. juuli Viru-Nigula 5 tundi
19. august Saaremaa* 5 tundi
8. september Vaimastvere* 5 tundi
Võrri sprindietapid 2018
26. mai Aovere krossirada*
9. juuni Moe*
30. juuni Pärnu-Jaagupi
28. juuli Vändra
18. august Saaremaa*
8. september Vaimastvere*
*Neil etappidel peetakse ka laste ja lapsevanemate võistkondlikku võistlust.