Müüa võib vaid enda kasvatatud karulauku

Viimsi seikluspargi ümber olevatel nõlvadel on suur karulaugu leviala. Foto: Tiit Efert

Järjest hinnatumat, ent looduskaitse all olevat karulauku võib müüa ainult siis, kui see on müügi otstarbel kasvatatud. Looduses kasvavat karulauku võib korjata ainult enda tarbeks ja korjates ei tohi taimele suurt kahju teha.

Läinud nädalal teatas Keskkonnainspektsioon, et inspektorid võivad karulaugu müüjaid pisteliselt kontrollida. Müüja peab olema valmis tõestama kauba päritolu või isegi näitama, kus ta seda kasvatanud on.

Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõuniku Leili Tuule sõnul on inspektoritel võimalik karulaugumüüja kinnistu asukohta andmebaasist kontrollida. Linnakorteri elanikul on näiteks väga keeruline karulauku endal kasvatada. Kui avastatakse rikkumine, siis selgitatakse müüjale nõudeid, aga seadus lubab määrata ka rahatrahvi.

Ohuks metsaraie ja hooletus

Karulauku kui varjulisi salumetsi armastavat taime ohustab eeskätt kasvukohtade hävimine või kasvukoha seisundi halvenemine metsaraie või ehitustegevuse tõttu. Järsk valguse ja niiskuse muutus lageraielangil soodustab suurekasvuliste valguslembeste liikide pealetungi, karulauk jääb neile konkurentsis alla ja hääbub. „Pikapeale karulaugule sobilikud tingimused küll taastuvad, kuid see võtab aastakümneid,” selgitab Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Iti Jürjendal.

Teine suur oht ongi karulaugu kasutamine toidutaimena, süüakse nii lehti, õisi kui ka sibulaid. Lehtede liigne korjamine nõrgestab taime ja selle paljunemine seemnete ja tütarsibulatega on pärsitud. Sibulate üleskaevamisel väheneb taimede arv kasvukohas üleskaevatud sibulate võrra.

Et karulauk ei kaoks, on taim arvatud III kaitsekategooriasse. Seal on liigid, mis on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohu jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. III kategooria taimi ei tohi hävitada ja loodusest korjata ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selle elupaigas. „Näiteks metsaraiel või ehitamisel tuleb vähemalt mingil osal kaitsealuse taimeliigi kasvukohast säilitada kasvamiseks sobilikud tingimused liigi kõikide isendite hukkumise vältimiseks,” selgitab Jürjendal.

Seaduses ei ole määratletud, mitme taime allesjäämist saab lugeda piisavaks, mistõttu tuleb korjamisel olukorda alati hinnata. Kui on soov loodusest karulauku koguda, ei tohi kunagi ära korjata kõiki taimi, mida näed. Samuti tuleb korjamisel võimalikult vähe karulaugutaimi tallata, sest seegi nõrgestab ja kahjustab neid.

Viimsi valla näide

Viimsi vald on klindiastangul, kus on karulaugu leviala, viimastel aastatel ehitanud. Viimsi Vallavalitsuse kommunikatsioonijuht Elis Tootsman selgitab, et 2011. aasta juunis kehtestas Viimsi Vallavolikogu Viimsi valla üldplaneeringu teemaplaneeringu „Lapsesõbralik Viimsi”, mis nägi kogu klindiastangu ala puhke- ja virgestusalana. Nüüdseks ongi sinna rajatud Eesti Terviseradade koosseisu kuuluv ja populaarseks saanud 2,6 kilomeetri pikkune Karulaugu terviserada. Sügisel valmis astangule Põhjakonna trepp.

Tootsmani sõnul lähtuti asukohavalikul asjaolust, et 2015. aastal paigaldati maasse kõrgepingekaabel, mis algab Lubja külas asuvast alajaamast ja ulatub Paadi teel oleva alajaamani. Eesmärk oli tagada elektri tarnekindlus Haabneeme alevikule. Elektritöid tehes tekkis klindile koridor, kuhu 2017. aasta sügisel trepp paigaldatigi, et lihtsustada ja lühendada Lubja ja Pärnamäe küla elanike teed Viimsi keskusesse ehk Haabneeme alevikku.

„See tegevus ei mõjutanud karulaugu leviala suurust, kuid trepp ja terviserada on inimeste liikumist suunanud ja muu ala tallamiskoormus on vähenenud. Paranenud on piirkonna looduslik veerežiim, mis omakorda soodustab taimede kasvu,” selgitab Tootsman. Tema sõnul ei ole III kategooria kaitse nii range ja see ei oleks takistanud terviserada või treppi rajada.

Tootsmani hinnangul hõlmavad kõik ehitised kokku vaid mõne protsendi kogu klindiastangu ja Laidoneri pargi karulaugu levialast. Vallavalitsus on alati tegutsenud avalikku huvi silmas pidades ja looduskeskkonda heaperemehelikult majandades.

Hajusalt üle Eesti

Karulaugule meeldivad varjulisemad salumetsad ja puisniidud, kus sageli leidub laialehiseid puuliike, näiteks vahtrad, pärnad, saared ja jalakad. Karulauku võib hajusalt leida üle Eesti, kuid lubjalembese liigina on Jürjendali sõnul karulauk enim levinud ranniku lähedal Põhja- ja Lääne-Eestis, ka Saaremaal. „Sobilikes tingimustes katab karulauk tiheda vaibana ulatuslikke alasid, harvemini kasvab pisemate laikudena,” täpsustab Jürjendal.

Kuna karulauk ei ole riikliku seire all, siis puuduvad täpsed andmed selle arvukuse ja leviku muutuste kohta. Hea ülevaate karulaugu levikust annab Eesti taimede levikuatlas, mis põhineb ulatuslikel välitöödel.

Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eestvedamisel koostatava levikuatlase andmetest nähtub, et karulaugu levikumuster Eestis pole viimasel ajal kuigivõrd muutunud. Karulaugu stabiilset seisundit kinnitab iga kümmekonna aasta järel tehtav Eesti liikide ohustatuse hindamine, mille väljundiks on punane nimestik, varem tuntud kui Eesti punane raamat. Eelmisel aastal alustatud uue hindamise tulemused pole veel ametlikult kinnitatud, kuid tööversioonis on liigieksperdid arvanud karulaugu endiselt ohulähedaseks liigiks.

Seda aga, kas ja millal võiks karulaugu Eestis looduskaitse alt vabastada, on Jürjendali sõnul keeruline öelda, sest see eeldaks põhjalikke uuringuid ja analüüsi. „Aga kui karulauk poleks enam kaitse all ja seda võiks piiramatult korjata, ka müügiks, siis see võiks küll liigi seisundile halvasti mõjuda,” arvab ta.