Põllumees: mesinike ja taimekaitsjate vastandamine on kõigile ebameeldiv

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Eelmisel aastal kulutulena levinud taimekasvatajate ja mesinike vastandamine on ebameeldiv nii mesinikele kui ka taimekasvatajatele, kirjutab Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Olav Kreen Maablogis.

Kuuluvad ju mõlemad tegevusvaldkonnad üldmõiste «põllumajandus» alla. Veelgi enam: kui loodus on pannud õitsvad taimed ja tolmeldajad omavahel sümbioosi, siis parimaid tulemusi saavad taimekasvatajad ja mesinikud loota ainult sümbioosi sarnase koostöö korral.

Talvine aeg on varasemale tagasivaatamise ja uue perioodi planeerimise aeg nii mesinikele kui ka taimekasvatajatele. Nii tulidki valdkondlike organisatsioonide esindajad märtsi esimesel päeval kokku, et koos selgust saada eelmise aasta probleemidest, õppida üksteise tegevusvaldkondade eripära, parandada infovahetust ning panna kirja ka jätkusuutliku koostöö põhimõtted. Kohal olid ka teemaga seotud ametnikud nii Maaeluministeeriumist kui ka Põllumajandusametist.

Probleemid nii mesinikel kui ka taimekasvatajatel

Kõik tunnevad muret mesilaste hukkumise pärast, mis on põhjustatud nii valest taimekasvatustööst erinevate kemikaalidega kui ka erinevat tüüpi seadmetega õitsevaid taimi niites. Ühiselt leiti, et põhiline probleem seisneb asjaolus, et mõningatel juhtudel ei peeta tööde tegemisel kinni kehtestatud reeglitest. Samas tõdeti, et kehtivad õigusaktid ei anna piisavaid mõjutusvahendeid reeglite eirajate õigele teele suunamiseks. Kui mesilased hukkuvad kemikaalide vale kasutamise tõttu ja süüdlane oma süüd ei tunnista, on mesilaste omanikul kahjude kompenseerimiseks ainus võimalus kohtusse pöörduda. Kuid kohtutee on teatavasti pikk ja kulukas.

Ehkki professionaalsetele taimekaitsetööde teostajatele on kohustuslik läbida taimekaitsekoolitus, mille läbimist tõendab taimekaitsetunnistus, ei ole (isiku/organisatsiooni hinnangul) kajastatud putuktolmeldajate teemat piisavalt ning ettevõtete taimekasvatusjuhid on põhjendamatult sellest infovoost kõrvale jäänud. Ja mis seal salata, eks probleeme on olnud ka lihtsalt inimeste omavahelise läbisaamisega ning enamiku mureolukordade puhul on olnud puudulik omavaheline suhtlus.

Omaette probleem on nii mesinike kui ka põllumeeste teadmatus selle kohta, kuidas mõjutab mesilasi erinevate taimekaitsevahendite koos kasutamine. Taimekaitsevahendeid on küll testitud, sh mõju suhtes mesilastele, kuid kui kasutada samaaegselt herbitsiide ja fungitsiide, siis pole alati teada, millist mõju selline segu avaldab – on see mesilastele kahjulik või mitte. Eriti oluline oleks teada pikaajalist mõju: kui erinevate kemikaalide ohutud kogused kogunevad mesilaste toidu sisse, siis kas pikaajaliselt võib see neile siiski ebasoovitavalt mõjuda.

See, et loodusesse ja taimekasvatussaadustesse jõudev jääkide kogus oleks viidud miinimumini, on kõikide Eesti elanike ning järelikult ka mesinike ning taimekasvatajate huvi. Loomatauditõrje seadus on sätestanud mesilasperede registreerimise kohustuse, kuid seda kõik siiski ei täida.

Haarame härjal sarvist ja asume tegutsema

Kõik mõistavad, et mesinike ja taimekasvatajate omavahelisest kaklusest saavad kasu ainult need, kes pealtvaatajatele pileteid müüvad. Mesilaste ja taimede omavaheline sümbioos on see, mis osalistele kasu toodab.

Mesinike organisatsioonid lubasid rohkem panustada mesinike teadmiste parandamisse taimekaitsevahendite eripärade ja kasutamise spetsiifika kohta. Meedia kaudu on mõnikord levitatud müüte, nagu põllumehed pahatahtlikult sõidaksid pritsidega mööda põlde ning mürgitaksid valimatult ja ohjeldamatult nii loodust kui ka inimesi. Seniste uskumuste kummutamine võtab aega ja korrektsete taimekaitsetööde olemuse ja vajalikkuse selgitamist tuleb nii põllumeestel kui teadlastel ja ametnikel teha pikalt ja pidevalt.

Järelevalve ja karistused muutuvad tõhusamaks

Kui midagi peaks siiski juhtuma, siis on selge arusaam, et rikkuja peab vastutuse tagajärgede eest enda kanda võtma. Senisest tõsisemad rikkumistele vastavad karistused ja muud täiendavad sanktsioonid on juba seadusemuudatustesse sisse kirjutatud – need seadusemuudatused on hetkel töös. Kõik olid ühel meelel: taimekaitsevahendite väärkasutust ei aktsepteeri ei mesinikud, ametnikud ega taimekasvatajad!

Senisest tõhusamaks muutub tänavu ka erinevate ametkondade järelevalve, seejuures tehakse rohkem kontrolle. Samas on ääretult kurb, et mõne rikkuja tõttu peavad ametnikud hakkama tegema rohkem lisakontrolle ja laborites testproove, et riskipiirkondades ennetada ja tabada võimalikke kemikaalide väärkasutajaid. Kulutame sellega ju meie ühist, st maksumaksja raha. Praeguses olukorras tundub see siiski ainuõige ja seda teed on lubatud minna.

Kõige olulisemat sõnumit taimekaitsetööde tegijatele  –  järgige reegleid ja lugege taimekaitsevahendite etikette – tuleb eeloleval suvel rõhutada ilmselt veel ja veel. Taimekaitsetööde tegija on niiöelda kõrgendatud ohu allikas ja tal on vastutus mitte ainult mesilasperede omanike ees, vaid vähemalt samaväärselt ka vabas looduses toimetavate kasulike putukate ees. Seda, et tolmeldajateta oleks põllumeeste kasumid oluliselt väiksemad, pole vaja vist kellelegi üle rääkima hakata.

Edu võti on koostöö ja koostöö alus on suhtlemine. Senised kogemused on näidanud, et seal, kus suhtlemine on heaks tavaks saanud, ei teki ka probleeme. Tunnustatakse teineteise vajadusi ning usaldatakse vastastikust tegevust. Ka keerulistele olukordadele on võimalik suheldes lahendus leida. Põllumehed, kes kevadel pakuvad mesinikele oma põlluplaane ja suvel hästi õitsevaid kultuure, on kuulu järgi premeeritud mitte ainult suurema saagiga oma põldudelt, vaid mõnikord ka purgitäie magusaga. Proovime sellel aastal niimoodi!

Allikas: Maablogi

Tagasi üles