Lambanahkade kõrval on parkali käes ka püüton ja ninasarvik

Kuigi labanahku pargitakse Skineksis kõige sagedamini, on nendeni Tallinna loomaaiast jõudnud ka ninasarviku ja püütoni nahk. Foto: Sigrid Koorep

Taas populaarseks muutunud lambakasvatus on tööd toonud ka Jõgevale nahavabrikusse Skineks. Lambanahkade parkimine ongi põhitöö, kuid käsi on valgeks saadud ka hulga eksootilisemate nahkadega.

„Populaarne on lambanahk, mida ostetakse beebidele vankrisse ja hälli,” märgib ettevõtte juhatuse liige Ingmar Baida. Algust on tehtud veekindla lambanaha parkimisega: tarvitatakse spetsiaalset parkainet, mis takistab veel läbi naha imbuda. „Näiteks kasutatakse selliseid nahku talvistel spordivõistlustel lumel istumise alla panemiseks,” ütleb ta.

Lambanahkadele järgneb kohe vasika- ja lehmanahkade taimparkimine ning ulukinahkade tegemine jahimeestele.

Ninasarvik, tiiger, jääkaru ja püüton

Siiski kõige erilisemaks tööks, mida Skineksi seinad on näinud, on Tallinna loomaiast toodud ninasarviku, tiigri ja jääkaru nahk. „Isegi ühe püütoni naha oleme parkinud,” lausub ta. Nii-öelda loodusest tuuakse aeg-ajalt hülgenahku, ka kala nahka on toodud. Viimasel paaril aastal on tavapäraseks muutunud šaakali nahk, millega varustavad tehast jahimehed. Väga pehmed on ettevõtja sõnul aga Eestis kasvatatud alpakade nahad.

Just seda kodumaist asja osatakse nahatööde puhul Ingmar Baida sõnul hinnata. Eks eestimaised lambanahadki jõuavad laatadele nii, et lambakasvatajad toovad need kõigepealt vabrikusse parkida. Ettevõtja kinnitab, et lambakasvatust osatakse efektiivselt majandada: nahka ei visata kraavi, vaid tuuakse see parkida ja realiseeritakse müügiga või enda tarbeks. Lambanaha parkimine maksab üle paarikümne euro ja müügihind algab sageli 40 ja 50 eurost.

„Inimesed on hakanud uuesti hindama lambanaha soojust,” tõdeb Baida ja teab oma tööst tulenevalt öelda, et tõesti on jõutud tagasi selleni, mida vanasti väärtustati. „Nahku soovitakse lapsevankrisse, istumise alla, voodisse ja nii edasi. Lambanahk on hea liigesehädade vastu, sest vill on raviomadustega. See on tõhus temperatuuri hoidja ja reguleerija.” Lambanahku on ostnud ka hooldekodud, et voodihaigetel ei tekiks lamatisi.

5000 lambanahka

Aastas pargitakse nahavabrikus umbes 5000 lambanahka, lisaks tuhatkond metsloomanahka. Viimastel aastatel on tehasesse leidnud tee ka Soome põhjapõdrakasvatajad, kes lasevad siin nende loomade nahku parkida.

Nahad toob tavaliselt tehasesse klient, kuid väiksema koguse korral on kasutatud kulleri teenust. Vabrikus nahad märgistatakse ja lähevad töösse. Kuna naha parkimist ei saa eraldi õppida, siis Baida sõnul toimub neil uute töötajate väljaõpe kohapeal, eelduseks on ikka hea füüsiline vorm ja tehniline taip. „Meil on töötajaid, kes on siin olnud üle 35 aasta,” lausub ta. Aja jooksul on parkimine muutunud küll kiiremaks ja modernsemaks, kuid tänini tehakse palju tööd käsitsi. „Põhimõtteliselt kõik metsloomad tehakse käsitsi,” kinnitab ta. Metsloomadele on jäetud käpad, pea ja muu selline külge, mis tähendab, et neid ei saa masinaga puhastada, sest see lõhuks nad ära. Üldiselt pargitakse nahku partiikaupa. Näiteks korraga läheb töösse 120 lambanahka ja nende tegemiseks kulub kaks kuni kolm nädalat. Õigupoolest kulub see aeg ära ükskõik millise naha tegemiseks, kuid kõige pikemat parkimist nõudis ninasarvikunahk. Selleks kulus suisa kolm kuud. „Muidugi võttis aega ka naha õhendamine, kuna toornaha paksus oli pealt kaks sentimeetrit ja lõpuks oli nahk kõigest kuus millimeetrit,” selgitab ettevõtja.

Üle saja aasta parkimistööd

Nahavabrik on Jõgeval tegutsenud alates 1913. aastast ja töötab tänini. Algupärasest on säilinud tehase nii-öelda vana osa, kuid hiljem on nahavabrikut suuremaks ehitatud. Ettevõtte juhatuse liige Ingmar Baida teab rääkida, et vahepealse riigikorra muutusega töötas tehas suisa 24 tundi järjest ja töölisi oli toona ligi 120. Siis toodeti seal nahka ka Tartus asunud jalatsitehase jaoks. Praeguseks on Skineksisse töötajaid jäänud vaid neli ja sellega saab tänapäeval hakkama. „Eelmise riigikorra ajal toodeti nahka riiklikul tellimusel. Tapamajade nahad jõudsid Jõgevale, kus need siis pargiti jalatsinahaks. Nüüd pole enam sellist nõudlust ja tootmine on läinud efektiivsemaks,” räägib Baida.