Kasvatage naerist, et nautida seda suve alguses

Suve lõpul sobivad oma esimese värskuse küll juba minetanud naerid paljudesse roogadesse.

FOTO: Säde Lepik

Juuni lõpul ja juuli alguses sööme ja kiidame kõik muidugi värsket kartulit. Minu peenramaa staariks on sel ajal aga ka naeris. Redised on siis otsas, salatitest ja spinatist on isu täis, aedoad, porgandid ja peedid alles kasvavad. Naeripeenar tuleb aga iga paari päeva tagant üle vaadata, sest äkki saab sealt mõne taime veel vähemaks harvendada.

Minu arvates ongi just suve algul välja tõmmatud väikesed naerid (juurvilja läbimõõt on siis selline, et midagi jääb juba hamba alla) kõige mahlasemad ja maitsvamad. Noori naereid ma ei koori, need on väga head lihtsalt puhtaks pestult süües või siis riivitult toorsalatites. Naeri väikeste karvakestega kaetud lehti ärge samuti ära põlake, needki sobivad salatitesse või kuumutatud roogadesse spinati asemel.

Kui tekkis tahtmine naerist maitsta, siis tasub neid kindlasti endal kasvatada: poest naereid ei saa ja väikeseid naereid kohtab suvel turulgi väga harva.

Varane või hilisem külv

Paljude aiapidajate jaoks on naeris (Brassica rapa subsp. rapa) unustusse vajunud juurvili. Teame, et enne, kui kartul Eestis levima hakkas, tarvitasid meie esivanemad talvel juurviljadest kõige rohkem toiduks just naerist. Kevadisel külviajal, kui igatsed eelkõige värskeid maitseid ja lõhnu, ei tundu mõte ahjus kuuma tuha sees või pannil mitu tundi küpsevatest naeristest aga vist kuigi ahvatlev.

Erinevalt oma lähisugulasest kaalikast ei säili naeris talvel hästi ja minu arvates tasubki seda eelkõige kasvatada hoopis suviseks värskelt tarbimiseks. Suureks kasvanult muutub naeris puisemaks ja kiulisemaks ning kui te piisavalt ei kasta, siis teeb põuane suvi selle juurvilja maitse kibedamaks. Kui tahate aga naerist siiski mõne aja säilitada, siis külvake juuni lõpus või juuli alguses uuesti.

Naeris ei talu ümberistutamist. Seetõttu ei saa taimi ette kasvatada ja varast saaki lootes tuleb seeme peenrale külvata kohe, kui maa on piisavalt tahenenud: naeri seeme hakkab idanema juba paari plusskraadi juures ja taimed tärkavad umbes nädalaga. Naeris on kiirekasvuline ja nii saabki aprilli lõpus külvates väikeseid naereid juuni lõpust juuli lõpuni süüa.

Naerile meeldib kergem saviliiv- või liivsavimuld, raskel mullal kasvanud juurviljad muutuvad väidetavalt samuti kibedamaks. Leidke naerile kasvukoht (sobib ka kerge poolvari), kus eelmisel aastal ei sirgunud naerid ega teised ristõielised, nt redis, kapsad jt. Head eelviljad on seevastu kartul, kurk, sibul ja kaunviljad. Sügisel võib järgmise aasta naerimaale segada komposti või kõdusõnnikut, kuid naeris ei vajagi kuigi rammusat mulda ja varase suvise saagi saate kätte ka lahjalt mullalt.

Kuidas harvendada?

Külvake seemned 1–2 cm sügavustesse vaokestesse ja katke need mullaga. Ridade vaheks jätke 25–30 cm. Paras taimede vahe on 10–15 cm.

Nii täpselt külvata ei õnnestu ja naereid tuleb nagunii harvendada. Kui seda ei tee ja külv oli liiga tihe, siis kasvatab naeris lehti ja ilusaid juurvilu ei moodustu. Kaja Kure raamatust „Peenramaa spikker” leidsin soovituse, kuidas seda tööd on lihtsam teha. Ta soovitab esimest korda harvendada idulehtede faasis ja jätta siis tõusmed 3–4 kaupa punti. Kui taimel on juba 3–4 pärislehte, jätke igast pundist alles kõige tugevam taim.

Väga täpne pole ma harvendades olnud, sest väikseid värskeid naereid armastades teen peenral nagunii tihedalt järelülevaatusi ja mõnesentimeetrise läbimõõduga juurviljad kõlbavad juba süüa. Mullu jäi mul külv hiljemaks. Külvasin 14. mail, esimest korda harvendasin kuu lõpus ja juuli algul sain peenramaal käies sealt alati peotäie naereid võtta.

Olen kasvatanud kollase koorega ʻPetrowskit’, mis peaks olema vana Vene pärandsort. Olen selle maitsega väga rahul ja paremat ei otsigi, kuigi huvitav oleks ju katsetada nii seest kui väljast valge õrna maitsega sordiga ʻSnowball’. Väga ilusa välimusega on ʻPurple Top Milan’: lehtede all on sel sordil justkui lai lillakaspunane krae, juurvilja alumine pool on aga valge.

Jälgige, et naeris kasvu alguses kuivale ei jääks. Otse peenrale külvatud ristõieliste kurjad vaenlased maakirbud võivad naeritõusmed ruttu nahka panna. Et seda ei juhtuks, raputage pärast külvi naeripeenar üle 0,5–1 cm paksuse puutuhakihiga. Tuhk on ka väetiseks ja parandavat isegi naeri maitset. Tõusmeid pritsige küüslauguleotisega ja korrake pritsimist 3–4 päeva pärast.

Hilisemaks tarbimiseks mõeldud ja suvel külvatud naereid esimesed öökülmad veel ei ohusta, kuid tugevam külm rikub juurvilja maitset. Enne nende saabumist tuleb naerid üles võtta ja keldrisse liiva sisse hoiule panna.

Maitsev ja kasulik

Naerist on kasulik süüa, sest sealt saame B-grupi vitamiine ja C-vitamiini (seda on kaalikas küll rohkem), mineraalainetest kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, naatriumi, fosforit, rauda. Naeris sobiks muidu väga hästi kaalujälgija toidulauale, paraku on aga märgatud, et eelroa või salatina pruugitud naeris sisalduvad eeterlikud õlid parandavad söögiisu. Rahvameditsiinis on naerist soovitatud süüa viletsate igemete tugevdamiseks ning ka kõhukinnisuse ja liigesepõletike korral. Naerimahlaga on tohterdatud vistrikke ja haavu ning võideldud isegi juuste väljalangemise vastu.

Tänapäeval tundub, nagu sööksid ja kiidaksid naerist peamiselt põhjapoolsetes piirkondades elavad rahvad, teistel on muidki maitsvaid vilju. Naeris on ammu kultuuristatud ja esmalt hakatud selle metsikut eellast hindama ja kasvatama siiski Lähis-Idas. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli naeris lihtrahva igapäevatoit ja väidetavalt levis see taim mujale Euroopasse siis Rooma vägedega.

Kuulus Prantsuse köök hindab naerist siiani, tuntud ja hinnatud roog on näiteks part naeristega. Terve part pruunistatakse hautamisnõus, lisatakse maitseroheline, 1 kl puljongit, ½ klaasi valget veini ja hautatakse, kuni liha on pehme. Teises nõus hautatakse või ja pardirasva segus aga lisandina pehmeks naeriviilud ja terved pärlsibulad. Prantslased glasuurivad väikseid naereid: varasuvised juurviljad aurutatakse või keedetakse natuke pehmemaks ning seejärel pruunistatakse neid pidevalt segades pannil või ja suhkru segus. Või ja rasv sobivat eriti kollase koorega naeristega, rasv aitab meil omandada naeri karotenoide. Araabia maades, Koreas jm hinnatakse marineeritud naerist. Hiinas aga süüakse päikesekuivatatud naeriribasid sojakastmega.

Igasugused hautiseid, suppe, ühepajatoite, pannkooke ja vokiroogi, kuhu naeris sobib, tehakse küllap rohkem sügisel. Suvel proovige naerist toorsalatis või röstige riivitud naerist koos sibula ja soovi korral ka küüslauguga pannil. Väga hea on näiteks salatikooslus ribadeks hakitud kapsast, riivitud naerist ja hakitud petersellist, mida täiendab õunaäädikast ja õlist kaste. Maitse järgi lisage soola ja pipart. Salatis on naerile head kaaslased ka hapud õunad, soovi korral lisage sidrunimahla ja mett. Naeri-õunasalatit võiks serveerida näiteks leibjuustuviilul.

Populaarne

Tagasi üles