Minu arvates ongi just suve algul välja tõmmatud väikesed naerid (juurvilja läbimõõt on siis selline, et midagi jääb juba hamba alla) kõige mahlasemad ja maitsvamad. Noori naereid ma ei koori, need on väga head lihtsalt puhtaks pestult süües või siis riivitult toorsalatites. Naeri väikeste karvakestega kaetud lehti ärge samuti ära põlake, needki sobivad salatitesse või kuumutatud roogadesse spinati asemel.
Kui tekkis tahtmine naerist maitsta, siis tasub neid kindlasti endal kasvatada: poest naereid ei saa ja väikeseid naereid kohtab suvel turulgi väga harva.
Paljude aiapidajate jaoks on naeris (Brassica rapa subsp. rapa) unustusse vajunud juurvili. Teame, et enne, kui kartul Eestis levima hakkas, tarvitasid meie esivanemad talvel juurviljadest kõige rohkem toiduks just naerist. Kevadisel külviajal, kui igatsed eelkõige värskeid maitseid ja lõhnu, ei tundu mõte ahjus kuuma tuha sees või pannil mitu tundi küpsevatest naeristest aga vist kuigi ahvatlev.
Erinevalt oma lähisugulasest kaalikast ei säili naeris talvel hästi ja minu arvates tasubki seda eelkõige kasvatada hoopis suviseks värskelt tarbimiseks. Suureks kasvanult muutub naeris puisemaks ja kiulisemaks ning kui te piisavalt ei kasta, siis teeb põuane suvi selle juurvilja maitse kibedamaks. Kui tahate aga naerist siiski mõne aja säilitada, siis külvake juuni lõpus või juuli alguses uuesti.
Naeris ei talu ümberistutamist. Seetõttu ei saa taimi ette kasvatada ja varast saaki lootes tuleb seeme peenrale külvata kohe, kui maa on piisavalt tahenenud: naeri seeme hakkab idanema juba paari plusskraadi juures ja taimed tärkavad umbes nädalaga. Naeris on kiirekasvuline ja nii saabki aprilli lõpus külvates väikeseid naereid juuni lõpust juuli lõpuni süüa.