/nginx/o/2018/04/26/7808773t1h3c9b.jpg)
Eestis on leitud 11 liiki tsiitsitajaid, kellest meil regulaarselt pesitseb 3 liiki: talvike, põldtsiitsitaja ja rootsiitsitaja. Viimane on nende seas kõige laiema levilaga: haudelinnuna leidub teda enamjao Euroopa ja suure osa Aasiagi märgaladel, ka Põhjala tundrates.
Viimase 30 aasta kestel on Euroopas, kus pesitsejate koguhulka hinnatakse neljale kuni seitsmele miljonile paarile, olnud märgata rootsiitsitaja asurkonna hõrenemist.
Rootsiitsitaja on umbes varblasesuurune. Sugupoolte eristamine on hõlpus: isaslindudel on must pea ja kurgualune ning lai valge kaelus, turi on mustatriibuline, tiivad pruuni-mustatriibulised, selg hall ja alapool valkjas, emaste pealagi ja põsed on mustjaspruunid, tugev silmatriip hele ja haberiba valge, ülapool pruunikirju, alapool hele, küljed triipudega. Märtsi lõpuks on Lääne-Eesti asurkonna põhiosa kohale jõudnud ja kuivanud roostikust võib kuulda mahedaid langeva lõpuga kutsehüüde siü ja isaste ruttamata tempos laulu stipp stipp sria srisrisirr. Sisemaa pesapaigad hõivatakse vastavalt lumikatte sulamisele aprillikuu jooksul.
Rootsiitsitajaid arvatakse Eestis pesitsevat 60 000 kuni 120 000 paari. Kuna see tsiitsitaja on lähirändur, talvitades Euroopas suhteliselt mahedamate talvedega aladel, siis võib mõni pakaseline talv teha suurt laastamistööd. Pehmema talve võib üle elada kuni sadakond isendit meilgi, eeskätt roostikes. See linnuliik valib pesitsemiseks mõne märjapoolse elupaiga, nagu hõreda roostiku sisejärve või mereranniku ääres, pillirooga õõtsik-madalsoo, madala pajustiku või lopsaka kõrge rohukasvuga jõelammi. Äsja ilmunud Eesti haudelindude levikuatlase andmetel leidub rootsiitsitajaid kolmveerandis 5 x 5 km atlaseruutudes. Võrreldes varasemate andmetega on rootsiitsitaja arvukus Eestis pisut suurenenud ja levikupilt tihenenud.
Aprilli lõpus muneb emane enda poolt maapinnale rohukulu varju ehitatud pessa 4–6 kreemikashalli tausta ja mustjaspruuni mustriga muna, mida ta haub peaaegu kaks nädalat, isane aga aina laulab ja kaitseb pesapaika liigikaaslaste eest. Pojad saavad lennuvõimeliseks 15 päevaga. Juuni keskel soetatakse teinegi pesakond. Poegi toidetakse putukate ja ämblikega, keda nopitakse nii maapinnalt, rohttaimedelt ja põõsaste alumistelt okstelt, aga püütakse ka lennult. Ei põlata ära pisitigusidki. Enamiku aastast toituvad rootsiitsitajad kõrreliste ja muude taimede seemnetest, lisaks hangivad end rookõrtes peitvaid putukaid.
Sügisrändele asutakse septembris ja oktoobri lõpupoole on rootsiitsitajad juba talikortereisse jõudnud. Paljud hukkuvad teekonnal, ka poegade üleskasvamisel on kaod suured – kuni 70%, ent mõnel isendil on elupäevi jätkunud 8 aastaks.