Neljalapseline pere naudib Mõnustel mõnusat maaelu

Kuuldus Mõnuste maitsvast juustust on levinud suust suhu, erilist reklaami pole tehtud ja suurtes poodides seda ei müüda.

FOTO: Raul Mee

Põlised linnainimesed Reino Bürkland ja Maarja Lillemäe on püstitanud endale Kernu lähedale Linnumetsa talu maadele põhumaja ja asutanud Mõnuste Juustukoja, kus katsetavad käsitööjuustu tegemist ning tegelevad veel mitme muu asjaga, mida kõike kokku nimetavad oma elustiiliks.

Kui Linnumetsa tallu jõuame, on seal just lõppenud avatud talude päeva ettevalmistav Lääne-Harju Koostöökogu istumine. Selliseid kogunemisi on siin alatasa, sest pererahvas on hästi aktiivne ja nende uksed on alati kõigile huvilistele avatud. Ajakirjanikelegi pakutakse omatehtud värsket mozzarella’t koos musta küüslauguga, mis muidugi maitseb ülihästi.

Peremees Reino Bürkland ütleb, et juust tuleb iga kord isesugune, sest piim on erinev, olenevalt aastaajast ja sellest, kus ja mida lehmad söövad. Ta lisab, et tooraine tuleb naabrusest Sepa väiketalust, mille piim on kontrollitud ja kvaliteetne, lisaks teab ja tunneb ta karjatatavaid lehmi, nii et tervitab neid möödaminnes koguni nimepidi.

Loomulikult valmib Mõnuste juust ilma igasuguste kunstlike lisaaineteta ja on alati värske, sest seda tehakse just nii palju, kui on tellimusi. Eri maitsete saamiseks lisatakse köömneid, küüslauku, ürte, pipart ja sibulat. Juustust üle jäävast vadakust saab veel ricotta-määret, mida on pärast ürtide ja soola lisamist hea leiva või saia peale või näiteks lasanje vahele panna. Reino räägib, et neil on tuttav pere, kus laps ei saa piimatooteid tarbida, sest tal on piimavalgu ehk kaseiini talumatus, aga nende ricotta sobib talle väga hästi. Ise teevad nad sellest ka imemaitsvat toorjuustukooki.

Hiina meditsiin viis kokku

Kust see juustutegemine alguse sai, tunneme huvi. Kumbki pole toidutehnoloogiat õppinud ja tegu on seega harrastajatega. Reino on hoopis majandusmagistri kraadiga ja töötanud varem erasektoris finantsjuhina, aga kontoritöö ammendas ennast ning mees otsis midagi muud. Perenaine Maarja on erialalt bioloog ja kümme aastat ravimiäris töötanud.

Neid kaht viis aastal 2010 kokku Hiina meditsiin, mille tunnustatud guru Reino vend Rene Bürkland on. Nimelt osalesid mõlemad tervise parandamiseks Hiina meditsiini võimlemistrennis, kus nad teineteisele silma jäid. Reino õppis tollal Hiina meditsiini massööriks ja teeb seda tööd juustukoja pidamise kõrvalt siiani. Idee juustu teha saigi Reino ühelt kliendilt, kes oma lehmade piimast imemaitsvat kohupiima ja jogurtit tegi ning ükskord massaaži tulles oma toodangut kaasa tõi. Reino hakkas esialgu samuti jogurtit tegema, kuid see tundus talle liiga lihtne ja nii ta proovis vaikselt hoopis juustutegu. „Ta on selline, et kui midagi huvitab, siis läheb teemasse sügavuti sisse,” märgib kaasa selle kohta, et mees võis tundide kaupa itaaliakeelseid videoid vaadata, kus juustu tegema õpetati.

Esialgu oli plaan parmesani teha, kuid kuna selle valmimine võtab ligi aasta, siis ei tundunud see väga huvitav. Mozzarella peale jäädi pidama seetõttu, et see on hästi värske maitsega, valmib kiiresti ega vaja spetsiaalseid ruume. Nimelt on see juust kõige parem 24 tundi pärast valmimist. Kuuldus Mõnuste maitsvast juustust on levinud suust suhu, erilist reklaami pole tehtud ja suurtes poodides seda ei müüda. Kui uus laar valmimas, paneb peremees kodulehele teate üles ja kogub tellimused kokku. Mis üle jääb, kulub oma perele ära. Nädal näeb välja nii: esmaspäeval kogub peremees tellimused kokku, teisipäeval teeb juustu ja kolmapäeval veab värske kauba ise laiali. Neljapäeval võtab ta Riisiperes vastu Hiina meditsiini ja massaaži soovijaid ja reedel toimetab kodus maja juures, kus tegemised ilmaski ei lõpe. Maarja meenutab, et kui massaaž veel Reino põhitegevus oli, oli ta koju tulles nii füüsiliselt kui ka energeetiliselt läbi, mistõttu oligi vaja seda koormust vähendada. Nüüd hakkab ka juust juba üha rohkem aega nõudma.

Kõrvaltegevuseks juustukoolitused

Tootmist suurendada ja suurtootmisega konkureerida perel siiski kavas ei ole, küll aga katsetatakse uute sortidega. Lisaks teeb Mõnuste Juustukoda huvilistele juustukoolitusi. „Minu soov on näidata inimestele, mida Eesti heast piimast saab teha. See on meie elustiil, mis võiks sobida teistelegi, ja seda me tahamegi propageerida,” ütleb peremees. Perenaine lisab, et kuna peres kasvab neli last, siis on kavas hakata ka lastele tutvumispäevi tegema. „Meie mõte on sisendada lastele, et nad hakkaksid varakult tegelema sellega, mis neid huvitab. Nii on võimalik kaugele jõuda ja õnnelikku elu elada.”

Kuhu edasi? Mõned korrad kuus katsetab Reino erinevate juustudega ja kavas on ehitada selleks spetsiaalne tootmisruum. Mõttes on teha ikka midagi sellist, mis erineks tavalisest Eesti juustust ja oleks pikantse maitsega. Esimesed kangid provolone-tüüpi juustu on katsetusena juba juustukapis valmimas. Ka juustukultuuri tõstmisega on kavas edasi tegeleda ja siingi on uusi ideid.

Juustutegemise juured asuvad lõunamaades, kus sooja ilma tõttu oli vaja piim ruttu millekski ümber töödelda. Legend räägibki, et esimesed juustumeistrid oli karjused, kes lüpsid piima lähkrisse, mis oli valmistatud looma maost. Mõne aja pärast avastasid nad, et piim oli kalgendunud ja teistsuguse, pikantsema maitsega. Nii sündisid laabijuustud. Eestis on pigem kõrge võikultuur, nii et inimeste käsitööjuustu tegemise kirega nakatamise tööpõld seega väga lai. Peale juustutegemise nippide kättejagamist on avatud juustumeistrite hädaabiliin. Pealtnäha justkui lihtne, aga kui hakata ise tegema, on mozzarella valmistamine alguses täis üllatusi, selgitab Reino. Väike temperatuuri või pH muutus võib sama protsessi korral anda nii kivikõva pärja kui ka täiesti vormimatu vedela olluse. Igav küll ei hakka! Tihti on osalejad pärast koolitust jaganud, et tühja sest juustust, nad tunnevad ennast inspireerituna tegelemaks valdkondadega, mis neile südamelähedane on. Kellel leivategu, kellel roosid, mõnel hoopis mesilased. Pererahvas kinnitab, et kui teha midagi rõõmu ja kirega ning pühenduda, ei lase edu ennast kaua oodata. Tänapäeval on lihtne interneti vahendusel oma tegemistest suuremale seltskonnale teada anda. Samuti toimivad hästi kohalikud laadad, kus kliendid saavad käsitööliste väiketoodangut maitsta, hiljem aga juba kodulehelt tellida.

Pere elab põhumajas, mis on omaette vaatamisväärsus ja valminud samuti otsast lõpuni oma kätetööna. Ka kogu omapärane ja kaunis sisekujundus on perenaise enda tehtud. Kui küsin, miks Reino tasuva finantsjuhi ameti praeguse elu vastu vahetas, vastab ta: „Vanas ametis oleksin kindlasti raha poolest kümme korda rikkam, aga siin olen sama palju kordi õnnelikum.” Ta on elanud mitmes riigis ja teab sedagi, et Eestis on kõik olemas ja pole vaja minna mujale õnne otsima.

Tagasi üles