Adler Puit – mitu põlvkonda puidumehi

Osaühingu Adler Puit meister Ago Adler tööhoos. Foto: Toomas Šalda

„See töökoda ei ole äriprojekt, vaid elulaad. Ma ei mõtle pingsalt kulutõhususele ega vajadusele tõsta efektiivsust. Ja tööpäev ei kesta meil kaheksast viieni, vaid teeme nii nagu vaja, sageli kauem kui kaheksa tundi. Oleme iseenda peremehed,” kinnitab Tõstamaa tööstuskülas täispuidust mööblit, treppe ja treidetaile valmistava osaühingu Adler Puit meister Ago Adler.

Adler Puidu taust ulatub üheksakümnendate algusse, kui Ago KEKis töötanud isa ja onu pidid hakkama endale uut tegevust ja leiba otsima ning leidsid lehekuulutuse, kus üks Pärnu mööblifirma otsis treitud taburetijalgade tegijat. Hakkajad mehed ehitasid ise valmis kopeer-treipingi ja asusid tootma. „Esialgu toimetasid nad koduses kõrvalhoones ja mina sain neid juba koolipoisina veidi aidata, meeldis. Hakkasin neilt puidutööd õppima,” meenutab Ago. Võimaluse avanedes osteti vallalt endale töökoda praeguses Tõstamaa tööstuskülas. „Vend Alo tegi osaühingu, tema aitab asju korraldada, mina saan puidutööle keskenduda. Samuti on pundis onu Jüri, kes on küll juba pensionil, aga toimetab iga päev töökojas ja on meile kogemustega väga suureks abiks.”

Kakskümmend tegevusaastat on Adlerite klientide ringi kõvasti kasvatanud. „Reklaami pole me teinud, kõik on läinud loomulikku rada pidi. Esialgu olid tellijad peamiselt kalurid ja metsamehed, üheksakümnendate lõpus ja kahetuhandendate alguses oli neil palju raha käes, mistõttu võib mereäärsetes külades praegugi palju meie tehtud treppe ja mööblit leida. Sealtmaalt on info meie kohta levinud, peamiselt elab meie klientuur Pärnu ja Tallinna kandis. Kodulehe kaudu tuleb ka päringuid, aga aktiivselt me ise kliente ei otsi. Viimastel aastatel on treppe ja mööblit tellitud enam-vähem võrdselt, treimise osakaal jääb neile veidi alla,” räägib Ago.

Astmetest nuppudeni

„Esimese trepi valmistasin paarkümmend aastat tagasi, sest üks tuttav oli kuulnud, et midagi me siin puiduga toimetame, ja temal on treppi vaja. Ei sobinud ära öelda. Enne esimese trepi kallale asumist tundus küll keeruline, arvutit siis veel polnud, tegin trepi joonised 1:1 mõõtkavas tapeedile, aga tulemus sai korralik. Poole aasta pärast tuli järgmine tellija ja buumi ajal oli tempo juba päris kibe. Praegu teen aastas keskeltläbi kuus treppi, materjaliks peamiselt saar. Vahel valmistan saarest astmed ja et hind soodsam oleks, ülejäänud osa männist.” Meeldejäävamatest treppidest toob Ago välja Pärnu restorani Edelweiss ja Taali mõisa paigaldatud trepid, Adler Puidu renoveeritud on ka Tõstamaa mõisas asuva kooli peatrepp. „Välismaale pole me murdma hakanud, aga Eesti ehitusfirmade tellimusel oleme nende esitatud mõõtude alusel kõik detailid valmis teinud, mõned trepid on Soome, Rootsi ja Norra läinud, aga paigaldamine jääb ehitusfirma teha. Eesti tellijate puhul algab minu ülesanne mõõtmisest ja lõpeb paigaldusega. Kahekümne aasta jooksul on vaid korra juhtunud, et mõõt ei klappinud ja tuli trepiga objektilt töökotta tagasi tulla,” jutustab Ago.

Adler Puidu suur eelis teiste trepitegijate ees on asjaolu, et kasutatakse ainult enda firmas toodetud treipulki, -poste ja -nuppe. „Treialeid pole kuigi palju. Kui mõnel suuremal ettevõttel ongi korralikud kopeer-treipingid, siis väikest kogust tahtvat klienti ikka jutule ei võeta. Nii saame tööd teistegi trepitegijate käest: kui nõudlikum klient poepulki ei taha, siis tellitakse need meie käest. Meie treidetailid on küll kallimad, aga valik on palju suurem kui poes. Samuti saab meilt tellida just kliendi soovi ja jooniste järgi valmistatud treitud detaile. Ehituspoes pakutakse siiski ainult männist trepipiirdepulki ja neidki üsna piiratud valikus. Mina, kes ma iga päev seda tööd teen, näen kvaliteedivahet väga hästi, poekraam on karvane ja materjal ei ole tihti piisavalt kvaliteetne, kuskilt on ikka mõni kild ära tulnud või tuulelõhe sees. Eriti hästi näeb kvaliteedivahet siis, kui poepulk ära värvida. Meile on neid värvikambris värvimiseks toodud, aga need on nii karvased, et ilusaks ei saagi.”

Adler Puidu treppide hinna kohta kostab meister, et kui on ikka otsast otsani saarest täiskorrustevaheline trepp ja ülemisel korrusel augu ümber normaalne piire, tuleb arvestada vähemalt kahe kuni kahe ja poole tuhande euroga, aga kõik sõltub ikkagi konkreetse kliendi soovist. „Treppe teen üksinda ja ühele trepile kulub kuu aega. Kui praegu tellida, siis kõige varem jaanipäevaks saab kätte.”

Mööbel ja treimine

Teine valdkond, kus Adler Puit end tugevalt tunneb, on eritellimusmööbli valmistamine. Ette ehk lattu ei toodeta midagi, iga ese läheb töösse alles siis, kui kliendi soov selge ja kaup koos. „Söögilauad, voodid ja kummutid on põhilised, aga nüüd olen mõned köögid ka teinud. Uksi ja aknaid ehk avatäiteid me ei tee, selleks tuleks kõvasti investeerida ja meil on niigi korralik tööjärg pidevalt ees,” selgitab Ago ja lisab, et uste-akende tegijaid oli vahepeal nii palju, et polnud mõtet nende mängumaale trügida.

Reeglina jätavad tellijad meistritele mööbli puhul üsna vabad käed. „Inimene tuleb ja tahab tugevat saarepuidust voodit, pilt on kaasas, ütleb, et võiks midagi sarnast olla. Kõva argument meie kasuks otsustamisel on tugevus, selliseid voodeid poest ei leiagi. Isegi kui poevoodi on täispuidust, on see meie omast ikka vedelam. Mõõdud on meil siiski enamasti samad mis kaupluses, sest madratseid toodetakse standardmõõtudes. Tellitakse abieluvoodeid, lastevoodeid, isegi narisid oleme kämpingupidajatele teinud.”

Oma turg on treimisteenuselgi. Viis talve järjest on Ago koos onu Jüriga täitnud suuremaid tellimusi. „Sel talvel treisime ja viimistlesime ühe Soome laevasisustusfirma tarbeks massiivseid lauajalgu. Mõne kuuga tegime neid 1300 tükki. Jüri treis, mina tegin toorikud ja värvisin, ega muuks aega jäänudki. Kui pikalt üht asja teha, hakkad vaheldust igatsema.”

Mahu nimel ei rabele

Kuigi Adler Puidu tootmist ja sissetulekut saaks kasvatada, siis kollektiivi siin suurendada ei kavatseta. „Ma ei taha üldse mingeid alluvaid, oleme onuga enamasti kahekesi, kumbki teab, mis teha vaja. Samas asume Tõstamaa tööstuskülas, kus on kümmekond ettevõtet ja võimalusel aitame üksteist,” on Ago rahul. „Kui on suurem punt, pead teisi passima ja kust neid oskajaid mehi tänapäeval üldse võtta,” kommenteerib onu Jüri. „Kui on juba kümme töölist, ei mängi Eesti turuga välja, siis peaks mina tegelema peamiselt tellimuste otsimise ja töö korraldamisega, aga mulle meeldib ise puiduga nikerdada. Me naudime oma tegemisi ega mõtle pingsalt käibekasvule. Oleme iseenda peremehed. Pere on toidetud, maja soe, olen rahul. Krooniaja lõpus võtsime vastu ühe taanlaste mahuka riiulitellimuse, pidime leidma abitööjõudu, närvikulu oli suur, mulle selline asi ei meeldi. Parem ise teen, ise vastutan.”