Maamess näitas üllatavalt kirevat maaelu

Tippkokk Joel Ostrat (vasakul) ja Nopri talumeierei peremees Tiit Niilo tutvustasid Maamessil ühistööna valminud uusi tooteid. Foto: Kristjan Teedema

„Loomulikult on see turundustöö, oma toodete tutvustamine, mida me messile tegema tuleme,” nimetab Võrumaa Nopri talu peremees Tiit Niilo põhjuse, miks väiksemad ja suured ettevõtjad Maamessile pürivad.

Nopri talu käis peremehe sõnutsi messil 15 aastat, aga siis tegi pausi. „Olid rahalised põhjused ja muud ka,” mainib ta. Aga tänavu otsustati taas kohal olla, et tutvustada oma uusi tooteid. Et samm õige oli, andsid märku talu leti taga tihedalt külg külje kõrval juustutükikesi suhu pistvad külastajad. Ole sa juustusõber või mitte, aga kui letil kirjad, et tegu nõgese-, kuusevõrse- või kukeseenejuustuga, siis raske on vähemalt maitsmata mööda minna.

Messi suure toidutelgi üks sagedasem toode tunduski juust olevat, ka meie lehes ilmub tihti teateid järjest uutest tulijatest juustutootjate ridadesse.

„Nii nagu ostja soovib, nii turg reageerib,” sõnab Niilo. „Nopril olid samad juustuseadmed, millega täna toodame, olemas 10 aastat tagasi, aga töötasid need seni väikestel tuuridel – Eesti rahva juustuhimu oli tagasihoidlik ja meie juustutegemisoskus kasin. Nüüdseks on need mõlemad kõvasti arenenud.”

Eestlaste arenenud juustumaitset näitavad küsimused, mida tootjaile esitatakse. „Sedasi oskavad küsida vaid asjatundjad,” kiidab Niilo. Näiteks päritakse laagerdusaja kohta ja kas tegu pastöriseeritud või pastöriseerimata piimaga. Küsimused viitavad, et inimesed teavad juustutootmisest palju. Ülisuure külastajate hulgaga mess on suurepärane võimalus ostjaid veelgi enam harida. „Keegi seda tööd meie eest ei tee, kui me ise tarbijat ei hari,” nendib mees.

Mai alguses kuulutatakse Eesti toidupiirkonnaks Pärnumaa ja sealseid maitseid oli tutvustamas meeskond Romantilise Rannatee ettevõtjatest. Riina ja Taivo Luik oma Luige puhketalu kaubaga olid ühed Romantiline Rannatee sildi all talukauba tutvustajaid. Nad mainisid, et enamik külastajatest polnud sellest mööda Läänemere turismipiirkondi kulgevast teest kuulnudki, neile oli hea kohe tutvustav brošüür pihku pista. On ju põnevaid toitudega seotud üritusi lähikuudel sealkandis rohkelt tulemas.

Luiged on Maamessil esimest korda ja Riina nendib, et väikesel tegijal on rahaliselt raske säärasele messile tulla, aga suurema tegija sildi alla ühinedes on see võimalik. Lisaks Pärnumaale olid mitme teisegi maakonna tegijad leidnud tänuväärse võimaluse üheskoos piirkonna tootjaid tutvustada.

Et Maamess on suurepärane võimalus uusi kliente leida, kinnitab ka Eesti suurima metsataimekasvataja Forestplanter juhatuse liige Mait Laidvee Tema sõnutsi on mess koht, kus oma vanade klientidega suhelda, ja igal aastal õnnestub messil ka uusi kliente leida.

„On neid, kes teavad väga täpselt, mida tahavad, on neidki, kes ütlevad, et mets on maha võetud ja nüüd uurivad, mida edasi teha, milliseid taimi osta võiks,” kirjeldab Laidvee.

Kartulid ja palmid

Taimemüüjate kaup näitas ilmekalt kahte täiesti vastandlikku Eesti aiasõprade seas levivat suunda: esiteks pakuti müüa aastatega meie kliimas ennast tõestanud taimi, mida kohalikud puukoolid kasvatanud, ja teisalt eksootilisi Itaaliast sissetoodud põnevasse vormi lõigatud okaspuid, pukspuid ning lähiajal uueks hitt-taimeks tõusta tõotavat palmi. On ju positiivne kogemus, et siin-seal Eestis on mitmel aiasõbral õnnestunud palmi juba aastaid õues kasvatada, julgustamas paljusid teisigi nendega katsetama.

Palme ja apelsinitaimi müünud Mileedi spetsialist Reta Poolak räägib, et esialgu inimesed käivad mööda, vaatavad, imestavad ja pildistavad, aga järjest enam julgetakse selliseid taimi oma koduaeda viia.

Kuna tegu eksootiliste taimedega, mis toodud siia lõunast, siis nemad soovitavad taimed talveks siseruumidesse viia, eriti hea kasvukoht oleks neile talveaed. „Palme tuleks meie kliimaga tasapisi harjutama hakata,” soovitab Poolak. Ahvatlevaid vilju kandvad tsitrusepuud võib potiga suveks õue jätta, kuid sügisel külmade tulekuga tasub need kindlasti siseruumi tõsta.

Mess on haruldane koht, kus tavainimene saab kerge vaevaga nõu küsida oma ala kõige hinnatumate spetsialistide käest. Näiteks õnnestus see paljudel Eesti Taimekasvatuse Instituudi boksis. Köögiviljakasvatuse teadur Ingrid Bender tõdeb, et järjest enam tuntakse taas huvi kodumaiste kartuli- ja teiste köögiviljasortide vastu.

„Tulime siia tutvustama oma köögiviljasorte, mis on pika aja jooksul Eestis katsetatud ja tuntud hea maitse poolest,” ütleb Bender. „Meil poodides on tohutu seemnevalik ja algusaastatel, kui see kirev seemnevalik siia jõudis, keerati selg Eesti sortidele, aga nüüd jõutakse nende juurde tagasi.”

Just kaks viimast vihmast ja jahedat suve on toonud Eesti sortide head omadused välja. Kui on väga soe suvi, siis annavad sissetoodud sordid korralikku saaki, aga kui säärased nagu mullu, siis ei jõua paljud neist valmida.

„Üks inimene aga ütles, et tuli Maamessile otsima uut hernesorti Virges. See on meie uus varajane sort ja me pole suutnud toota selle seemet nii palju, kui ostjatel huvi on. Siit inimene sai soovitud seemned,” lisab Bender.

Lambad või alpakad

Nagu tavaks, nägi messil lihaveiseid, lambaid ja teisi koduloomi.

Oma kolme alpakaga messile tulnud Wile farmi peremehel Imre Heinsaarel oli huvilistele palju seletamist, mis loomad need on ja kuidas pidada. Mees kinnitab, et nii mõnelgi on tõsine huvi alpakasid võtta. Tema tunneb sellest vaid heameelt, sest on võtnud südameasjaks alpakade kasvatusele Eestis hoog sisse anda.

Heinsaar räägib, et nende eksootiliste loomade kasvatamine pole sugugi keeruline, tegelikult on isegi lihtsam lambapidamisest. Toitugi vajavad alpakad lambast vähem. Neile on vaja ehitada korralik 1,5 meetri kõrgune aed ja talvelgi võiksid nad väljas olla. Tõsi, tema viib oma alpakad ööseks sisse isegi suvel. „Suside kartuses tuleb viia. Oma kodumaal saavad nad koiotid eemale aetud, aga ei tea, kuidas meil huntidega oleks. Ei taha olla esimene, kes seda teada saab,” seletab ta.

Alpakasid peetakse farmis villa pärast, aga Lõuna-Ameerikas süüakse nende lihagi. Heinsaar pole alpaka liha maitsta saanud. „Kuni mul on igal loomal nimi, siis ei söö neid. Kui kunagi nii palju loomi saab olema, et enam nimesid kõigile ei jõua panna, siis saab ehk ka liha proovitud,” arvab ta.

Maaelu muuseumid

Messile olid ennast tutvustama tulnud maaeluga seotud muuseumid, nii oli külastajail hea võimalus hankida ideid, kuhu Eestis ringi sõites sisse põigata.

Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja Marje Võsso on messil juba korduvalt käinud ja hindab kasu suureks – päris palju on inimesi, kes pole neist veel kuulnud ja just tänu messilt saadud kontaktile nende muuseumisse jõuavad.

„Meie oleme need, kes põllumajanduse ajalugu jäädvustavad. Kui meie juurde satuvad põllumajanduses kaua tegutsenud inimesed, siis neil tekib tõeliselt mõnus nostalgiatunne,” nimetab Võsso.

Paljusid messikülastajad üllatas näiteks, et Võrtsjärve idakaldal tegutseb Akva:rium, kus näeb 20 avaras akvaariumis Eesti kalu. Akva:riumi perenaine Anu Metsar ütleb, et Lõuna-Eesti inimesed teavad neid juba aastaid Järvemuuseumi nime all. „Aga meil soovitati nime muuta, sest muuseumi nimi tekitab paljudes pelgust, et tegu kohaga, kus tolmu käes igavusse ära surra, aga akvaarium paneb silma särama,” muheleb Metsar.

Lisaks akvaariumide uudistamisele saab seal osaleda töötubades ja suvel pakutakse võimalust järve peale minna ja kala püüda, lastele toimuvad kalastuslaagrid.