Väiketootja kõige nõudlikum kontroll on klient

Käest kätte müük: kuna Tõrva valla talunik Allan Ilisson viib tooted otse kliendile, on ta ka raskemad ajad üle elanud.

FOTO: Maarius Suviste

Piimakarjast loobunud ja loomad Poola tallu ära saatnud Valgamaa väiketootja ei lõpetanud tegevust – tal ei tule see mõttessegi –, vaid toimetab kodutalus edasi. Ta viib omatehtud naturaalsed piimatooted otse klientideni Tartus, Valgas ja Tõrvas.

1989. aastal koos abikaasaga Nuiast Helme valda (praegune Tõrva vald) Möldre külla kolinud Allan Ilisson alustas kahe loomaga – ühe lehma sai emalt, teise ämmalt. Aasta pärast hakkas pererahvas oma Upruse talus naturaalseid piimatooteid tegema – kohupiima, hapukoort, võid, hiljem ka sõira ja juustu. Viis aastat hiljem ehitas peremees, kunagine võimlemisõpetaja, vana lauda asemele uue lehmalauda.

Nüüd, ligi 30 aastat hiljem, loobus Ilisson lehmapidamisest. Tema 28 Eesti punast ja holsteini tõugu piimaandjat viidi mullu augustis Poola. „Kõik ümberringi poetasid pisara,” kirjeldab Ilisson, mis tunne pererahvast valdas, kui kogu kari ära viidi. „See ei olnud kerge. Aga õnneks said lehmad Poola tallu elu peale.” Allesjäänud noorkari kasvatatakse üles müügiks.

Aga ikkagi – miks loobuti lüpsikarjast? „Ma ei leidnud enam inimest, kes sooviks lehmi lüpsta.” Kogu põhjus on tööjõupuuduses. „Olen juba pensionär ega jõua enam ise ka nii palju pingutada. Tahaksin töötajaga suhelda ikka eesti keeles, mitte tööle võtta teisest riigist tulnud inimest.” Kodutalus tegutseb ta koos abikaasaga ning abiks on kaks töölist.

Hapukoores seisab lusikas püsti

Nüüd ostab Allan Ilisson piima sisse ja toimetab kodutalus edasi, teeb kohupiima, hapukoort, sõira, võid ja juustu. „Teen kõike, mida olen kaua aega teinud ja mis mul hästi välja tuleb,” sõnab ta. Olgu lisatud, et tema hapukoor on selline, kus lusikas ikka püsti seisab. „Nii nagu üks õige naturaalne hapukoor olema peab.”

Tänu sellele, et ta viib tooted otse kliendile, on ta ka raskemad ajad üle elanud. Oma kaupa ta kusagil poes ei müü. „Olen kade poiss, ei taha, et teised minu tehtud töö pealt vahendustasu võtavad. Väiketootja nagu mina seda endale lubada ei saa.”

Ilissonil on otseside kliendiga. Kui midagi on öelda, siis ostja ütleb kohe ja talunik saab väärtuslikku tagasisidet. „Kõige nõudlikum kontroll ongi minu klient,” tunnistab ta.

Ta käib müümas Tartus, Valgas ja Tõrva vallas. Näiteks teisipäeviti ja reedeti on ta hommikupoole Valgas, seejärel tuleb koju, paneb kauba taas peale ja võtab ette teekonna Tartusse. Neil päevil algab sõit kell 6.30 ja lõpeb kaheksa-üheksa paiku õhtul.

Ta müüb otse kaubikust kindlas kohas kindlal ajal, näiteks kortermajade juures. „Kes hindab naturaalset toodet, see ostab. Kõik, mida teen, läheb kaubaks. Hästi läheb linnas müügiks ka toorpiim,” ütleb otseturustaja. Toorpiima ehk täisväärtuslikku toitu peab ta õigeks piimaks ja poepiima piimajoogiks.

Kuidas praegu elu maal tundub? „Kui vaadata meie küla, siis enam-vähem kõik suitsud on siinkandis olemas. Inimesed elavad Möldre külas edasi,” vastab ta. „Aga otseselt põllumajandusega tegelejaid on väheks jäänud. Kolm peret vast peab meie külas veel loomi. Mõned tegelevad ainult põlluga.” Temalgi tuleb peale loomakasvatuse ka maad harida. Maas on põhikultuuridena oder ja nisu, kokku on haritavat maad 180 hektarit.

Tegus väiketootja alla ei vannu

Kas hakkate kunagi veel lüpsikarja pidama?

„Oleks tore, kui selline päev kunagi koidaks,” tunnistab ta. „Aga kahtlen selles. Kui elu läheb samamoodi edasi, et kõik koondub järjest väiksema kontingendi kätte, siis vaevalt. Praegu on kahjuks nii, et väiksemad tegijad lihtsalt kaovad järjest. Põhjus – ei ole tingimusi, et nad elaksid.”

Ilisson loob paralleeli: vili ei hakka idanema, kui ei ole tingimusi. Ka hein ei hakka kasvama, kui pole tingimusi. „Täpselt samamoodi pole praegu väiketootjal mõtet alustada, pole kindlustunnet, mille pealt alustada.”

Eesti talumeiereide liidu liige lisab: „Riigil ei ole järjekindlat maaelupoliitikat. Põllumajandustoetused olid ju tegelikult mõeldud väiketootjatele. Nii nagu mujal maailmas on see olnud tegelikult väiketootja toetus.”

Kas olete 30 aasta jooksul vahel mõelnud, et lööks käega ja lõpetaks talupidamise sootuks?

„Too oleks väga vale mõte,” arvab ta. „Kui kõigest loobud, annad ju lihtsalt alla. Kui annad tegevuses alla, siis annad ka elus alla. Ja siis kustud varsti ära ...”

Väiketootja Allan Ilisson alla ei anna – tegutseb edasi. Nagu ta ise ütleb: ajab oma asja tasa ja targu edasi. Näiteks juustu on ta teinud seitse aastat. Seda on ta õppinud Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal. Tema spetsialiteet on parmesan. „Teen kõva juustu, mis pole mõeldud leivakatteks, vaid näksimiseks õlle või veini kõrvale,” ütleb talunik.

Ta teab oma kogemusest, et iga piim ei sobi juustuks. „Et teha kvaliteetset juustu, on vaja korralikku piima. Juustu võid laagerdama viia kasvõi kuu peale, aga kui pole head toorainet, ei tule ka õiget juustu. Tulevase suure juustutööstuse rajajad võiksid juba praegu sellele mõelda.”

Järgmine plaan on tal hakata kanu pidama, kuna kliendid küsivad alatasa, ega tal kodukana mune pakkuda ole. Seni veel mitte, aga küllap varsti on.

Populaarne

Tagasi üles