Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Mulkide vorstiäri käib pakiautomaadi kaudu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kui vorste ostab osaühing pigem sisse, siis tšilli on kodukasvuhoone toodang.
Kui vorste ostab osaühing pigem sisse, siis tšilli on kodukasvuhoone toodang. Foto: Erakogu

„Jah, taas oleme Maamessil,” märgib osaühingu Vallatud Vorstid üks liige Anton Kuzminov. Ta tõdeb, et suurt ootust-lootust ei olegi, sest viimased aastad on näidanud, et vorsti ja singi müüjad on nii palju, et tulu jaguneb kõigile võrdselt ära.

„Ega keegi rikkaks ei saa, aga vaeseks ka ei jää,” kinnitab noormees. Pigem ongi messile minek reklaami eesmärgil ja eriti siis, kui on mõni uus toode pakkuda. Nii saab kohe 20 000 inimesele kolme päeva jooksul seda proovida anda.

Vallatud Vorstid on paariaastane Mulgimaa ettevõte, mis tegutseb selle loonud noormeeste eestvedamisel Võrtsjärve ääres Maltsa külas Nuki talus. Alguse sai see õigupoolest Räpina aianduskoolis, kus õppis Markkus Mitri, kes koos paari sõbraga ettevõtte tegi. Esialgu õpilasfirma, aga enne kooli lõpetamist vormisid nad selle osaühinguks, nüüd on ettevõte tegutsenud poolteist aastat. Ettevõtlikust näib Nuki talu perepojal jätkuvat, sest juba varem on ta ajakirjandusele laadaleti taga silma jäänud. Nuki talu rahvas on ikka olnud laatadel, hansapäevadel või linna või valla üritustel toitu pakkumas.

Ostab, müüb ja vahendab

„Tegemist on ausa mulgi ettevõttega, kes rohkem ostab, müüb ja vahendab,” muheleb üks Vallatute Vorstide juhtfiguure Anton Kuzminov. Osaühing ise vorstimeister polegi. Suitsuvorstid, naturaalse lepasuitsuga, tulevad oma maakonnast Karula lihatööstusest ja salaamivorstid Saksa vorstimeistritelt. Ise nad ei tooda muud kui hoidiseid – marineerivad küüslauku ja teevad tšillimoosi. Aga moos on noormehe sõnul imehea, seitsmest oma kasvuhoone tšillist ja tõesti imekange.

Küsimusele, kas üks eestlane sellist süüa armastab, vastab Kuzminov, et algul nad tõesti kõhklevad, aga hiljem söövad kahe suupoolega.

Kuigi koolipoisid ettevõtet luues ja arendades vorstiteole kätt külge pannud polegi, võib nende letilt leida vorste, mis isegi leige vorstisõbra maitsemeele äratab. Üks selline on naturaalne lepasuitsuvorst juustuga, mida Kuzminov suisa vorstide revolutsiooniks nimetab. „Aga jah, me vahendame neid ja ise kätt külge ei pane,” tõdeb ta ja räägib, et kui ümberringi on tegijaid palju, saab hea asjaga ärisse jala vahele küll. „Isegi kui pole ainult Eesti tooted,” viitab ta Saksamaalt toodud salaamile. „Kui on maitsev, siis inimene ikka tahab maitsta. Ta ei hakka ju kahe vorsti pärast Saksamaale minema.”

Vorstid pakiautomaati

Vallatutel Vorstidel on oma toidumüümistaktika. Kuna nad tegutsevad Viljandimaal, võib küll müügileti mõne korra kuus leida Viljandi kaubanduskeskustest, kuid üldiselt kannatab tooteid ka pakiautomaati saata.

„Meie kaup säilib toatemperatuuril,” kinnitab Anton Kuzminov. Näiteks Facebookist tulnud tellimuse alusel saab kaupa ka kaugemale saata. „Aasta ringi võin kauba pakiautomaati pista.” Kuna vinnutatud vorstid seisavad niikuinii, siis teine grupp on külmsuitsuvorstid, mille realiseerimistemperatuur on toatemperatuuril ja naturaalsete lepasuitsuvorstidega ei juhtu samuti midagi.

Tagasi üles