Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Veel hooaja ilma ennustamisest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Mihkel Maripuu

Eelmises ilmajutus oli juttu sellest, mida arvata pikaajalistest (hooaja)prognoosidest, lisaks sellest, kuidas läheneda pikaajalistele prognoosidele. Jätkan viimase osa tutvustamist ehk räägin pikaajaliste prognooside aluseks olevatest meetoditest.

Tasub meenutada, et kuigi eksisteerib teatud seos võrreldava aasta ja analoogaasta(te) temperatuurikäigu vahel, on siiski võimalusi piiramatul hulgal ja temperatuuri käik kattub siin või seal, kuid tavaliselt mitte terve aasta ulatuses. Analoogaastate meetodit võib kasutada küll kombineeritult mõne teise meetodi, nt modelleerimisega, kuid mitte eraldi, sest vaid statistika üksi ei õigusta end ilmaennustamise küsimuses piisavalt. Asi on selles, et sarnasuse kriteeriumi valik on igal juhul subjektiivne ja selle prognoosi (hinnangu) täpsuse määrab ära see, kui hästi leitud analoogiad kajastavad ilma kujundavaid protsesse. Paraku jäävad need protsessid enamasti tundmatuks, mis on suur miinus.

Appi võidakse võtta ka ilmamustrite klassifikatsioonid. Vastava prognoosi algmaterjaliks sobib õhurõhk, sest õhurõhuerinevusest oleneb õhu liikumine, mis on keskne suurus atmosfääri dünaamikas. Aga ka siin on küsimus selles, kas rõhuväljade arvutamiseks järgmisteks kuudeks kasutatakse analoogolukordi (-aastaid) ja interpreteerimist, mis mõlemad sisaldavad vigu, või lähenetakse sellele ülesandele täiesti teistmoodi ehk modelleeritakse üldist tsirkulatsiooni – süsteemi maismaa-atmosfäär-ookean koostoime hindamine on tänapäeval arenev ja üha eelistatum meetod. Viimasel juhul tuleb aluseks võtta energiavahetused eri keskkondade, nt ookeani ja atmosfääri vahel, mis võiksid anda mehhanismid ilmastiku kujunemisel. Selline lähenemine nõuab tohutuid arvutiressursse. Säärased tsirkulatsioonimudelid on siiski pigem kasutust leidnud kliima prognoosimisel.

Eesti kontekstis loeb fakt, et Eesti on subatlantilises kliimaperioodis, mis tähendab, et meie ilmastiku kujundajatena on tähtsal kohal nii mered ja ookean(il toimuv) kui ka manner. Sealjuures on ookeani mõju veidi ülekaalus. See, kui soe või sajune on suvi, sõltub sellest, kui tugev on õhuvool Atlandi ookeanilt. Näiteks sajustel ja jahedatel suvedel on õhuvool Atlandi ookeanilt Euroopa põhjaossa tunduvalt ülekaalus (tugevam), kuid kuumadel suvedel on läänevool nõrk või isegi lakkab ja tekib atmosfääri blokeering (kõige teravamalt 2010. a).

Niisiis oleks ülesandeks ära arvata, kui tugev võiks eesseisval suvel olla õhuvool Atlandilt, sest see määrab ära suve iseloomu. Üheks vastavaks näitajaks on NAO ehk Põhja-Atlandi ostsillatsioon, kui võnkumas on Islandi lähistel paiknev poolpüsiv madalrõhkkond ja Assoori saarte lähistel asuv poolpüsiv kõrgrõhkkond. Mida suuremad on nendevahelised rõhuerinevused, seda intensiivsem on läänevool Euroopa põhjaossa. Tugevat läänevoolu tähistatakse positiivse indeksiga (NAO positiivne faas), nõrka negatiivse indeksiga. Kui seda indeksit saaks prognoosida, annaks see tohutu võidu pikaajaliste prognooside arengusse / täpsusesse, kuid kahjuks näitavad uurimused, et seda indeksit ei saa hästi prognoosida, st on väga mürane.

Lisaks sellele määrab regionaalsemalt Eesti ilmastikku suuresti Barentsi mere seisund: kui palju on seal jääd (kui jääd pole, siis väheneb aastaaegade kontrastsus). Mingil põhjusel on Islandi miinimum suures osas nihkunud Teravmägede ja Novaja Zemljani ehk osaliselt kolinud Barentsi mere kohale.

Nädalajagu ilusaid ja kevadiselt sooje ilmu sai pühapäeval otsa. Kuid kevadine soe paistab püsivat, sest suuri lumesadusid ei paista, päeviti on päikesepaiste korral ikka üle 10 kraadi ja öösiti jääb õhk plusspoolele. Seega lausa padutüüpiline aprill!

Tagasi üles