Muld ei maga kunagi

Foto: shutterstock.com

Öeldakse, et muld ei maga kunagi. Ja tõesti, nii ongi, sest ainuüksi ühes lusikatäies mullas on mitu miljardit elusorganisme – ehk isegi rohkem kui inimesi kogu maakeral –, mis tegutsevad seal kogu aeg.

See tähendab, et need lagundavad järjepidevalt nii surnud orgaanilist ainet (taimset ja loomset) kui ka toituvad teistest mikroorganidest. Nagu vee-elanikud toituvad üksteisest, käib see samamoodi mullas – suuremad söövad väiksemaid ja ühed söövad teise elutegevuse jääke. Sealjuures muidugi ohtralt paljunedes ja seda enam, mida rohkem süüa jätkub.

Looduses on mulla mikroelementide ülesandeks töödelda läbi sealne orgaaniline aine, mis selle tulemusel mineraliseerub ja erinevad taimetoitained jõuavad jällegi ringlusesse ehk taimedele omastatavateks. Mikroorganismide elutegevus on tugevalt seotud taimede eluga ja tihti on nad vastastikku liigiomased ega saagi üksteiseta hakkama, aidates kaasa toitumisele ja paljunemisele. Makroorganismide (vihmaussid, putukad) roll seisneb surnud orgaanilise aine esmases lagundamises ja segamises mulda. Samuti aitavad nad kaasa mulla õhustamisele.  

Kui edukalt see toimub, sõltub eelkõige mulla füüsikalis-keemilistest omadustest: kui soodsad on tingimused nende elutegevuseks, näiteks temperatuur, aeroobsus ja niiskus ning muidugi mulla reaktsioon – optimaalne happesus on oluline.

Looduslikus olekus kasvab mullakiht 500 aastaga vaid 2-3 cm. Soodsates oludes veidi kiiremini, ebasoodsates veelgi aeglasemalt. Kultuuristatud muldadel ehk põllul käib protsess kahes suunas. Aktiivse mullaharimisega õhustatakse mulda ja ergutatakse mikroorganisme aktiivsemale elutegevusele. Sellega muudetakse aastatuhandete jooksul salvestunud toitained taimedele paremini kättesaadavaks ja muld vaesustub.

Ükski asi aga ei toimi lõputult ja kogu meie põllupidamise eesmärk peaks olema see, et mullaviljakus oleks tasakaalus või veel parem: suureneks. Seda saame tagada vaid nii, et saagiga põllult eemaldatud taimetoitained saaksid sinna tagastatud orgaanilise või mineraalväetisega ja mulda jõuaks küllalt suur orgaanilise aine kogus. Taimne mass peaks olema selline, mis suudab mulla huumusesisaldust suurendada või hoida huumusbilanssi tasakaalus ja tõsta sellega mullaviljakust.

Mikroorganismid mitte ainult ei taga taimedele toidulauda, vaid nende ülesanne on ka mulla struktuuri loomine, liimides üksikud mullaosakesed kokku suuremateks sõmerateks. Tugeva struktuuriga muld paneb intensiivsele harimisele paremini vastu, ei tihene nii kiiresti ja tagab seega omakorda paremad elutingimused nii taimedele kui ka mikroorganismidele endile.

Mulla rikkalik koostis

Mulla koostises on ligikaudu 45% mineraale, 25% vett ja 25% õhku ning ülejäänud 5% sisaldab nii surnud orgaanilist ainet ehk taimejäänuseid kui ka suurel hulgal elusorganisme. Arvuliselt on ühes kuupmeetris mullas baktereid 10¹³, seeni 10¹¹, vetikaid 10⁸, nematoode 10⁶, hooghännalisi 10⁵, lesti 10⁵, väikesed rõngusse 10⁵, saja- ja tuhandejalgseid 10², kärbeste vastseid 10², mardikavastseid 10², vihmausse 10², ämblikuid ja täisid 10–100, peale selle suuremad loomad, nagu mutid jne.

Kokku sisaldab viljakas muld ühel hektaril (100 x 100 m) 5–15 tonni elusorganisme, mis kaaluliselt võrdub kuni 20 lehmaga. Piltlikult öeldes tähendab see, et kui näeme karjamaal lehmi söömas, on nendest allpool mullas kaaluliselt ligikaudu sama palju elusorganisme. Terve mulla tunnus pole ainult elusorganismide mass, vaid ka nende mitmekesisus.

Kogu planeedi elu ja – mis meile kõige olulisem – meie toidutootmine sõltub otseselt mulla mikroorganismidest, mida tegelikult veel väga vähe tuntakse. Enamikku nendest pole täpselt kirjeldatud või määratud ja neil puuduvad nimed. Seetõttu on mullast veel väga palju avastada ja leida. Näiteks suurem osa tänapäeval tuntud antibiootikume, ka penitsilliin, on pärit mulla mikroorganismidest.

Kokku teatakse üle 500 antibiootikumi, mis on saadud mullaelustikust. Pidev uurimine on oluline, kuna tuleb leida ja kasutusele võtta uut tüüpi antibiootikume, mis oleksid tõhusad ka resistentseks muutunud haigustekitajate vastu.

Leonardo da Vinci on öelnud: „Me teame enam planeetide liikumisest kui sellest, mis toimub mullas meie jalgade all.ˮ Mõni teadlane peab mulla mikroorganismide elukeskkonda lausa „mustaks kastiksˮ, sest neid ei saa sealt välja võtta ega laboris uurida – mikroorganismid lihtsalt ei elutse väljaspool mullakeskkonda. Teatud täpsusega on võimalik neid aga määrata DNA-analüüsiga. Teadmised sellel alal tasapisi suurenevad ja esile on toodud ligikaudu 500 enamlevinut bakterit. Need moodustavad aga vaid poole enamlevinutest. Kui peotäies mullas võib olla tuhandeid bakteriliike, siis domineerivaid liike on seal tunduvalt vähem.

Igal kohal oma muld

Igal piirkonnal ja mullaliigil on oma mikroorganismide kooslus. Eelkõige sõltub kooslus sellest, kas tegu on metsamulla, pikaajalise rohumaa või põlluga või millises kliimavöötmes see asub.

Põllul muutub liigiline koosseis inimtegevuse tagajärjel. Kui toitainevaeses mullas on liike rohkem, siis kultuuristatud põllumullal, kus on suurem taimetoitainete sisaldus ehk mullaviljakust on parandatud ja aastasadu on toimunud aktiivne mullaharimine, on liigiline koosseis muutunud vaesemaks. Selline tulemus saadi ka Jõgeval pikaajalise väetisekatse mullaanalüüsidega, kus mulla mikroorganisme uurisid DNA-analüüside abil Tallinna Tehnikaülikooli teadurid. Liigiline koosseis kõrgemal agrofoonil on jäänud väiksemaks, kuid domineerivaks on saanud need liigid, kellele selline olukord paremini sobib ja neid on kokkuvõttes palju enam.

Siit aga tekib filosoofiline küsimus: kas looduse ja inimese seisukohalt on see hea või halb? Kas peaksime muretsema, et kultuurmullas on mikroorganismide liikide arv väiksem, kuigi mullaviljakuse seisukohalt on kasulike liikide hulk tunduvalt suurem? Kui nende toimel kultuurtaimed paremini kasvavad, saame rohkem saaki ja enam jääb mulda orgaanilist ainet, siis on see ju positiivne. Selliselt seotakse mullas üha rohkem süsinikku (huumust), mis peakski olema peale saagi üks maaviljeluse eesmärkidest.

Üllatav ja vähetuntud on fakt, et kogu maakera mullas on enam seotud süsinikku kui atmosfääris ja mujal eluslooduses kokku! Öeldakse ka, et muld on salarelv kliimamuutuste vastu. Näiteks kui me suudaks suurendada planeedi mullastiku orgaanilise aine sisaldust 2% võrra, oleks võimalik siduda 100% kasvuhoonegaase, mida inimene praegusajal atmosfääri paiskab.

Lase mullal töötada

Öeldakse, et ära tööta mulla heaks, vaid lase mullal töötada sinu heaks. Muld on üks vähestest, mis õige kasutamisega järjest paremaks läheb. Mida enam kasvab seal taimset massi, seda paremaks muld aja jooksul muutub. Vastupidi levinud väärarusaamale, et suuremad saagid kurnavad mulda ja madal saak on loodussõbralik.

Suur saak saadakse taimede tasakaalustatud toitumisega, biomass on suur ja peale tulusa toodangu jääb mulda võimalikult palju orgaanilist ainet: juured, varis, põhk jne, mis omakorda on hea söödabaas mikroorganismidele. Need vajavad taimedega sarnaselt elutegevuseks ka paljusid mikroelemente ehk väetist. Näiteks agronoomidel on tuntud võte, et põhu kiiremaks ja paremaks koristusjärgseks lagundamiseks tuleb panna mulda veidi lämmastikväetist, mis on eluliselt vajalik põhulagundajatest mikroorganismidele. Muidu võtavad need mullast vaba lämmastiku ja taimed jäävad nälga.

Mulla hea käekäigu eest peab hoolitsema kolmes suunas:

1. Hoolitse taimiku eest. Need peaks katma põllumulda/-pinda võimalikult pikka aega ehk aasta ringi, et poleks kultuurideta perioode sügisel-talvel. Selleks on vaja kasvatada enam talivilju või peale põhikultuuride ka vahekultuure ehk püüdurkultuure.

Taimede tasakaalustatud optimaalse toitumisega tagatakse maksimaalne biomass, mis on mullaviljakuse vundament. Võimalikult täpselt peab tegutsema ka taimetervishoiu alal, et elimineerida taimede ja taimekahjustajate konkurents ning hoida kultuuride suurt lehepinda nii kaua kui võimalik.

2. Hoolitse mulla mikroorganismide eest. Need peaks saama võimalikult palju orgaanilist ainet ja tarbima eelkõige lämmastikku, kuid ka mikroelemente. Nende elukeskkond võiks olla ideaalne, selle tagab mulla tervishoid: lasuvustihedus, õhustatus, struktuur, veesisaldus jne. Mulla hea iseloomulik lõhn on sealjuures üks indikaatoreist.

Hoolitsedes taimiku eest, saame ka tugevama juurestiku, mis omakorda hoolitseb mikroelementide toidu eest. Abivahenditeks sellel alal on meil peale põhiväetiste eri starterväetised, kasulikud mikroorganismid ja biostimulaatorid.

3. Mulla kaitse. Minimaalne mullaharimine, tasakaalustatud ja integreeritud taimekaitse. Tallamise ning vee- ja tuuleerosiooni minimeerimine.

Kui 90% mullaomadustest saab omistada selle mikrobioloogilisele koostisele, siis teatud määral on võimalik seda isegi parandada. Selleks pakutakse turul erinevaid spetsiifilisi preparaate. Näiteks Bio Start – mikroorganismid seemnete töötlemiseks. Koostises on Bacillus spp ja teised PGPR spp (taime kasvu soodustavad risobakterid), Thrichoderma spp, Mycorrhizae. Või siis Bio Spektrum – mikroorganismid mulla töötlemiseks, mille koostises on Bacillus spp, Thiobacillus spp, Azotobacter spp ja teised PGPR spp, Mycorrhizae jne. On näiteks selliseidki tooteid, mis edendavad põhu lagundamist: Bio Splito – bioloogiline toode orgaanilise aine (taimejäänuste/põhu) lagundamiseks põllul. Koostises on mikroorganismide bioloogiliselt sünteesitud ensüümid ja ensüümide tegevust aktiveerivad ained.

Väga huvitavalt on mulla ja järjepidevuse kohta öeldud: kui sa suudad majandada oma põllul nii, et selle süsinikusisaldus tõuseb, siis arvatavasti sinu järeltulijad jätkavad sinu tööd. Kui süsinikusisaldus langeb, siis arvatavasti ei jätka. Viljakas muld on võti, et toita ära 9 miljardit inimest aastal 2050.

Foto: Soil Atlas