Sõnnikuturul läheb vilkaks kauplemiseks

„Kui on rammu vaja kurgipeenrasse, siis sobib põhuga segatud sõnnik. Roosipeenrasse, ümber istikute pannakse ikka rohkem puhast sõnnikut. Seal toimib sõnnik ka multšina,” teab Sven Aluste. Foto: Kuido Saarpuu

Tõenäoliselt pole aiapidajat, kes kevade hakul sõnniku peale ei mõtleks. Ikka on ju lilledele või peenramaale rammu vaja, kuid kui ise loomi ei pea, siis kust seda musta kulda saada.

Järvamaal Paide ja Türi vahel asuva Kirna hobusetalli perenaine Maie Kukk ütleb, et hobiaednike sõnnikuvedamishooaeg algas aprilli esimeses pooles. „Kõige varasemad tulid kühveldama juba esimeste kevadiste ilmadega, kui lumi alles maas. Meile on see vaid hea. Tallis on sõnniku üleküllus ja endal pole seda kuhugi panna. Rammusat kraami on pakkuda nii otse tallist seest kui ka väljast.”

Tasuta või raha eest

Sel põhjusel ei pea Kirnast sõnnikuotsijad ka oma rahakotti kergendama. Viisakas oleks enda tulekust teada anda, kuid Maie Kuke sõnul on neil välja kujunenud ka püsikäijad, kes tulevad ja toimetavad ise. „Nad tulevad siis, kui saavad. Kui mind ennast kohal pole, siis nad teavad ise, kuidas väravast sisse-välja saada ja vältida elektrikarjusest löögi saamist,” jutustab ta. „Info levib inimeselt inimesele ja ikka teatakse, et Kirna tallist saab sõnnikut.”

Sõnnikut kulub lilledele, peenramaale ja marjapõõsaste ümber. Kirnasse tullakse suuremate kärudega, aga sõnnikut võetakse kaasa ka nii-öelda näpuotsaga, näiteks lähedal asuva Poaka küla inimesed. „Veel on mul tallis vabapidamisosa, kus saab peaaegu puhast, ilma allapanuta sõnnikut,” lisab Maie Kukk.

Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppehoone lautadestki saavad soovijad sõnnikut.

Kutsehariduskeskuse õppe- ja arendustöö üksuse juhataja Külli Marrandi kinnitab, et sõnnikuäri pole kindlasti kooli põhitegevus, selleks on ikka õppetöö, kuid et sõnnikut tallides paratamatult tekib, siis on nad valmis seda soovijatele pakkuma.

Saada võib turbasegust hobusesõnnikut. Eraldi sorteerimist ei ole. „Huviline läheb talli, lepib kokku ja tuleb sõnnikule järele,” selgitab Marrandi. „Hind on kokkuleppel, kõik oleneb kogusest. Sõnnik pole koolile kindlasti mingi eriline müügiartikkel.”

Tahtjaid just massiliselt ei ole, kuid et aeda on rammu ikka vaja, siis neid siiski jagub.

Varub talveks heina

Koordi külas tegutseva Hobukooli pargi peremees Sven Aluste kinnitab, et nemad on juba aastaid hobusesõnnikut müünud. „Aeg-ajalt ikka helistatakse ja uuritakse. Kõige rohkem kliente on meil Tallinnas, nende seas neid, kes haagivad käru autole sappa ja tulevad ise kohale, sest lahtiselt saab sõnnikut kõige soodsamalt. Traktori kopp mahutab poolteist tonni ja see kogus võiks maksta oma 80 eurot,” ütleb ta. „Muidu müün sõnnikut 40liitristes kottides ehk keskmise aiakärutäie kaupa. Hinnaks 8 eurot kott. Hinnavahe on ligi kolmekordne.”

Sõnnikut pakutakse kahes variandis: tallist tulnud ja põhuga segatud sõnnik, mis on mõne aja õues kuhjas seisnud, ja otse koplist korjatud sõnnik. See on puhas, ilma allapanuta. „Kui on rammu vaja kurgipeenrasse, siis sobib põhuga segatud sõnnik. Roosipeenrasse, ümber istikute pannakse ikka rohkem puhast sõnnikut. Seal toimib sõnnik ka multšina,” teab Sven Aluste.

Koordi tallid oma sõnnikuäri väga ei reklaami. See on kevadine ja sügisene kõrval-, mitte põhitegevus. Hobukooli pargis on põhiline ikka loodusehitus ja teraapiatöö, sõnnik, „Koordi kuld” on lisasaadus. „Need asjad on siiski seotud, sest inimesed, kes ostavad meilt hobusesõnnikut, annavad oma panuse loomadele talveheina varumisse,” lisab Aluste. „Ise me heina ei tee, pole nii palju maadki. Hein tuleb osta.”

„Aastad pole vennad. Võin olla Türi lillelaadal ega müü päeva jooksul ühtegi sõnnikukotti. Siis pakin end kokku ja laadapäeva õhtul koju minnes sõidan tagasiteel majade vahelt läbi ja ongi kõik kotid läinud,” toob ta näite. „Aprilli algus on sõnnikuäriks liiga varajane, mai lõpus toimuv lillelaat aga jääb tegelikult veidi hiljaks, paljudel on selleks ajaks juba aiamaa tehtud.”

Hobusesõnnikut kasutavad Alusted ka ise, peenramaal ja kasvuhoones. Osa väärt kraamist jääb tallide lähedale sõnnikuauna. „Saame pakkuda kahe aasta vanust sõnnikut, mis on mõnus ja kohev, juba peaaegu mullaks muutunud, aga ka talve kangemat kraami.”

Ideaalne väetis kompostihunnikust

Mullateadlane, Eesti Maaülikooli professor Alar Astover on Tartu Postimehele öelnud, et saepuru ja höövlilaastud, eriti kui nende osakaal sõnnikusegus on suur, teevad pigem kurja ega too kasu. „Puitu lagundavad bakterid ja seened vajavad elutegevuseks lämmastikku,” selgitab ta. „Nõnda on nad konkurendid taimedele, kes vajavad kasvuks samuti lämmastikku.”

Astover tõdeb, et kui eesmärk pole mulla viljakust suurendada, vaid ainult sõmeramaks muuta, ei pea saepurusõnnikut ega -komposti siiski põlgama. Kui soovitakse taimi väetada, on tark puidujäätmeist hoiduda.

„Orgaanilise väetise suur eelis mineraalväetise ees: selles leidub enam-vähem kõike, mida taimed vajavad,” kõneleb Astover. „Mineraalväetis lahustub kiiresti, selle mõju taimedele on kiirem. Orgaanilisel väetisel on aga mitmeaastane järelmõju, lisaks parandavad sõnnik ja taimsest materjalist tehtud kompost mulla struktuuri.”

Sõnnikust tehtud kompost on suurepärane väetis, ehkki mõistlikus koguses võib kartulimaasse künda või hernepeenrasse kaevata Astoveri kinnitusel ka värsket sõnnikut. Korraga, olenevalt sõnniku toitainerikkusest, võib katta aiamaa 1–5sentimeetrise kihiga. Ohtramalt võib laotada lehmasõnnikut, kõige tagasihoidlikumalt linnusitta.

Ideaalse orgaanilise väetise tootmine käib Alar Astoveri sõnul kompostihunnikus, kus tihkemad jäätmekihid vahelduvad õhulisematega, süsinikurikkamad lämmastikurohkematega: kihike puulehti, kiht muru­niidet või kitkutud umbrohtu, sekka toidujäätmeid, kiht sõnnikut, veidike poorsust suurendavat jämedat saepuru, taas muru või umbrohtu või puulehti, jälle toidujäätmeid jne.

Olgu öeldud, et ka eri taimede sõnnikutaluvus on isesugune.