Nagu tavaliselt, andis aprilli alguse soojalaine võimaluse kodupaikadesse naasta ühele meie arvukamatest haudelinnuliikidest – punarinnale.
Silma- ja kõrvahakkav kevadekuulutaja
19. aprill 2018, 09:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varblasest pisem saledapoolne punarind on hästi äratuntav punakasoranži rinnaesise, põskede ja lauba järgi. Ülapool on oliivpruun, alapool valkjas. Kevadrüüs isaslind on mõneti värvikam: tema sulestiku oranži ala piirab lai sinihall riba. Saba hoitakse püstjalt ja tiibu pisut ripakil, aeg-ajalt nõksutatakse kehaga.
Punarinna areaal hõlmab peaaegu kogu Euroopa, välja arvatud tundrad, ja ulatub Aasias piki segametsavööndit kuni Altaini. Eesti asurkonna suuruseks on arvutatud ühe miljoni haudepaari – kindlalt kolmas metsvindi ja salu-lehelinnu järel!
Punarinnad on öörändurid, kelle lennusalku reedavad taeva alt kostvad ülipeened sii-viled. Oma saabumisest annavad isased punarinnad märku varahommikuse kaunihelilise lauluga. See algab kõrgetoonilise vidistamisega, millele järgneb värelevate-pärlendavate silpide jada vaheldumisi mõne peene kurguhäälse „kogeleva” stroofiga. Keskhommikul laskuvad laulumeistrid puuvõrast või -ladvalt alla ning otsivad maapinnal ja võsarindes toitu. Õhtu eel lüüakse jälle laul valla, et teavitada liigikaaslasi endale valitud territooriumist. Sinna ilmuvad teised isaslinnud aetakse raevukalt minema. Laul peibutab mõne emaslinnu puuoksale isase kõrvale, kes sobivana tunduvat kaaslannat toiduga kostitab.
Aprilli lõpupoole ehitab punarinnapaar samblast, kuivanud lehtedest ja heinakulust kohevaseinalise, karvade ja sulekestega vooderdatud pesa maapinnale või selle lähedale varjatud paika – kas kännuserva alla või tuulest viltu kangutatud puu juurte vahele, risuhunnikusse või noore kuuse tihedate alumiste okste varju. Mõni paar leiab sobiva pesakoha suvalises õõnsuses, isegi põõsasse visatud ämbris, kastekannus või vanas saapaski. Mai lõpul on pesas 5–6 hallika tausta ja hajusa helepruuni tähnistusega muna, mida hautakse kaks nädalat. Pojad saavad lennuvõimeliseks 18 päevaga, ent lahkuvad pesast mõni päev varem ja hüplevad pesa lähedal ringi, endast toitu toovatele vanematele tasaste tsik-silpidega märku andes. Juulis jõuavad meie punarinnad soetada veel teisegi pesakonna.
Suvel uitavad noorlinnud ringi, ilmuvad tihti aedadesse, kus ilmutavad näiteks marju korjava inimese vastu suurt usaldust. Noor punarind on esialgu pruunitähnilise rinnaga ja alles mõne nädala pärast omandab vähehaaval oma peamise liigitunnuse. Sügisrändele asutakse septembris, see on hoogsaim sama kuu lõpul ja vaibub oktoobri jooksul. Üksikud punarinnad jäävad meile talvitamagi, enamasti Lääne-Eestis.
Inglased on punarinna valinud oma rahvuslinnuks. Briti saartel ja Lääne-Euroopas on ta paigalind, lisaks veedab seal talve enamik Kirde-Euroopa päritolu punarindu.