Mutt on püüdjale vääriline vastane

Kesk-Eesti mutipüüdja Raivo Karpender ja tema püügiriistad.

FOTO: Kuido Saarpuu

Kujuta ette ideaalset murulappi, esimesi muruniidukikaari, rohelust ja siledust. Kujuta ette, et kogu seda idülli rikuvad mutimullahunnikud ja nii kordub see aastast aastasse. Rehitsed aga hunnikud laiali, et päev-paar hiljem oleksid need tagasi.

Sead sammud poodi, ostad eri peletusvahendeid, loodad, et need toimivad ja mõju on püsiv. Lootus on teadagi kelle lohutus.

Kõlagu see nii karmilt kui tahes, aga ainus efektiivne meetod muttidest lahti saada on nende  hävitamine, lõksude abil püüdmine.

Nippe jagab professionaalne mutipüüdja.

Mutipüügispetsialist Raivo Karpender, millal on parim mutipüügihooaeg?

Püügihooaeg algab tavaliselt aprilli keskel pärast maapinna sulamist ja kestab novembri alguseni ehk  külmade tulekuni.

Ega see, kas maapind on sulanud või mitte, mutte ja nende elutegevust suurt ei häiri. Küll aga mõjutab külmunud maa mutipüüdjate tegevust, sest maad on siis väga raske, tihtilugu võimatu kaevata. Peame ju muttide püüdmiseks nende käigud ülevalt osaliselt avama.

Mutid tegutsevad aasta läbi, talveund nemad ei maga. Kui talviti on rohkelt lund, siis soodustab see muttide tegevust. Maapind ei külmu väga sügavalt läbi. Seega ei maksa imestada, et ka sulava lume ajal võivad välja tulla mutimullahunnikud, mida seal veel sügisel ei olnud.

Meie soovitus on kevadel esimese asjana alustada mutipüüdmist. Kõige tõhusam mutipüügiaeg on aprillis-mais ja seda põhjusel, et mai lõpust juuni alguseni mutid poegivad. Kui enne poegimist on võimalik emasloomad kinni püüda, on suurem tõenäosus, et uus mutipõlvkond aias tegutsema ei hakka. Järeltulijad saavad suguküpseks aastaga.

Kui palju teil mutipüüdjatena teenistust on?

Tööd on piisavalt ja seda üle kogu Mandri-Eesti. Viljaka ja pehmema mullaga piirkondades on inimesed nendega eriti hädas. Seal ootab mutte soodne elukeskkond, ennekõike mitmekesine toidulaud. Probleem on ka vähemviljakamate muldadega piirkondades, kus on tehtud eri  maaparandustöid, näiteks pinnast uue mullaga täidetud, ehk muudetud kunstlikult elukeskkonda muttidele soodsamaks.

Kivisematel ja savisematel aladel ei armasta mutid väga tegutseda, sest seal käikude kaevamine nõuab energiat, kulutab muttide küüniseid ja kasukat, rääkimata nigelama valikuga toidulauast.

Milline on teie keskmine klient?

Enamik meie klientidest on keskmiste ja suuremate eraaedade omanikud. Kui suurlinnades on krundid väiksemad ja probleem ei ole eriti suur, siis piirkondades, kus aiad piirnevad metsade või põldudega, on tihtipeale ka mutte palju.

Tavaliselt ei piirdu ühes keskmises aias väljapüüdmine ühe mutiga, vaid neid tegelasi on seal toimetamas kaks-kolm. Kui mutid välja püüda, on vaikus majas ja seda päris pikaks ajaks. Seda, kas aed muutub lõplikult mutivabaks, ei tea kunagi.

Üks abinõu oleks krundi välisperimeetri piiramine ja näiteks 50–60 cm sügavuselt aiale betoonist vundamendi valamine. See aitaks päris hästi, kuid niivõrd kapitaalne ehitus on muidugi kallis ettevõtmine ja seda väga tihti just ei tehta. Kallim ja aeganõudvam lahendus on  mutivabade aedade loomine, kus muru alla paigaldatakse spetsiaalne peene silmaga võrk, mis ei lase loomadel hunnikuid üles ajada.

Kui kõrvalmajade elanikel on samuti muttidega probleeme, siis soovitame naabritel ühiselt muttidele sõda kuulutada. Niimoodi on suurem tõenäosus neist lahti saada.

Meie soovitus on probleemi ilmnedes sellega tegeleda.

Nimetage levinumad muttide peletamise meetodid?

Esiteks vibratsioon. Aeda pannakse püsti mingi propeller, tuul ajab seda ringi ja piki masti kandub vibratsioon maapinda. Need tõesti häirivad mingil määral mutte, kuid nagu selliste peletite puhul ikka on mõju hästi lokaalne – loetud meetrid – ja see pole püsiv. Niiviisi probleemi ei lahendata, vaid lükatakse edasi.

Teiseks heli. Nimetame neid piiksutajateks. Kui mutt puutub esimest korda sellise piiksutajaga kokku, siis võib mõju täiesti olemas olla, kuid seegi on ajutine. Mutid harjuvad heliga ära.

Olen oma töökogemuses mitmel korral puutunud kokku juhtumitega, kus piiksutaja lükatakse koos mullaga käikudest välja ehk mutt likvideerib ise oma häirija ära.

Kolmandaks suits. Ajast aega on muttide peletamiseks kasutatud karbiiti, mis veega kokku puutudes tekitab reaktsiooni, mille tulemusel eraldub käikudesse suits, ja see pole muttidele väga meeldiv.

Veel soovitatakse aeda istutada mõningaid taimi, mida mutt ei talu, näiteks harilikku rassi ja aedruutu.

Need kõik on ju ajutised lahendused. Mis oleks püsilahendus?

Meie silmis on ainuke püsiv lahendus muttide hävitamine. Seda on kõige efektiivsem teha neid eri lõksudega välja püüdes. Peale efektiivsuse on see ökoloogiliselt kõige puhtam püüdmismeetod, kuna igasugused kemikaalid võivad koos mulla ja veega sattuda meie söögilauale.

Lõkse on väga palju erinevaid. Üks algeline lõks võib olla kas või poolik veenõu. Kaeva mutikäik lahti, paigalda sinna veenõu ja kata käik valgustiheduse tagamiseks näiteks lauaga. Mutt liigub oma käigus, kukub vette ja upub. Aga jällegi, tegemist on väga töömahuka ja mitte kõige tõhusama püügimeetodiga.

Meie tuleme inimestele appi tavaliselt siis, kui nad on ise mutipüüdmises ebaõnnestunud või neil lihtsalt ei ole aega ja/või tahtmist mutte püüda.

Lõksudest. Kuidas siis nendega püüdmine käib?

Tooksin välja kaks lõksutüüpi: maa-alused (mida kasutavad oma töös valdavalt ka mutipüüdjad) ja maapealsed või pool-maapealsed lõksud.

Maa all kasutatakse valdavalt traatlõkse, mis paigaldatakse lahtikaevatud käiku. Maapealsete lõksudega on nii, et maa all on see osa, mis on otseselt seotud muttide püüdmisega, ja maa peal on vinnastusmehhanism.

On hästi oluline tähele panna ja tagada, et maapealsed lõksud ei muutuks ohuks lemmikloomadele või lastele, kes võiksid neid lõkse uudistama sattuda.

Mida teevad professionaalsed mutipüüdjad teisiti?

Meie paigaldame lõksud õigesti, vähemalt selline on eesmärk. Eri tüüpi lõksudel on eri paigaldusmeetod. Tihtilugu jääb tulemuslik mutipüüdmine teadmiste ja kogemuste taha. Meie oleme oma töös selle tee kõik läbi teinud ja teame, mis toimib ja mis mitte, mida ja kuidas tuleks teha või mitte teha.

Üks asi, mida inimestele soovitada, on see, et mutte tasuks püüda ikka aktiivsetest käikudest. Vanadest käikudest püüdmine on kui väljal tühja tuule taga ajamine. Seda saab lihtsasti kindlaks teha: aja nähtavad mullamutihunnikud jalgadega kinni. Neid käike, kust aetakse hiljem uut mulda välja, kasutataksegi aktiivselt.

Mutikäik toimib õhutus- ja toitumistunnelina ning mutte on kõige lihtsam kätte saada mulla ülemistest kihtidest. Mutt töötab ja puhkab kolme-neljatunniste vahelduvate tsüklitega ööpäev läbi.

Klientidele, kel pole küll vastavaid oskusi, kuid tahet jätkub, korraldame koolituspäevi ja teeme väljaõpet.

Kui vääriline vastane mutt ühele püüdjale on?

Mutt on tegelikult väga tark loom.

Meil on oma tööpraktikast palju juhtumeid, kus mutid, kes on jäänud käppa- või ninapidi lõksu, aga  sealt pääsenud, on edaspidi õppinud lõksu vältima. Neil tekib teatud ohuaisting, mis paneb looma  lõksust eemale hoidma. Sellisel juhul ei aitagi muu, kui kasutada mõnda teist tüüpi lõksu, mis mutis sellist aistingut esile ei kutsu.

Keegi mutti lemmikloomana ei pea, kuid miks me neid siiski nii agaralt hävitada tahame?

Eks mullamutihunnikud rikuvad murupinna ära. Kui muttide käigutunnelid vajuvad kokku, võivad need teha maapinna künklikuks.

Kui kasvatate aiasaadusi, siis kindlasti ärritab, kui mutid närivad läbi ettejuhtuvate taimede juured. Mutid ei söö taimi, nagu paljud arvavad. Kuid taimi söövad teised närilised, näiteks vesirotid ja põldhiired, kellele on muttide kaevatud tunnelid heaks elupaigaks.

Eks peapõhjused on siiski visuaalsed.

Arvud

  • 1,5–2 meetri sügavusel maa all võib asuda muti pesakamber.
  • 7 aastani võib küündida muti eluiga.
  • 40 kg vihmausse (põhitoidusena) võib üks mutt aasta jooksul ära süüa.

Populaarne

Tagasi üles