Kevad tuleb koos viljapuude lõikamisega

Perefirma VH Haljastus OÜ loonud Urmas Haug ja Piret Virkepuu, seljakotid seljas ja akutoitel oksakäärid käes, on parajasti õunapuudelt oksi eemaldamas. Foto: Kuido Saarpuu

Nagu kevadel ikka, on viljapuude lõikajatel kibekiire tööaeg. Valdavalt Järvamaal tegutsevad VH Haljastuse inimesed mäletavad veel hästi eelmist aastat, mil kõike ära teha ei jõutudki. Tänavu oldi enda reklaamimisel tagasihoidlikumad.

Märtsikuu lõpp kevadpealinnas Türil. Järveäärne eramaja. Tagahoov. Paar-kolm õunapuud. Kaks redelit, neil turnimas perefirma VH Haljastus OÜ loonud Urmas Haug ja Piret Virkepuu, seljakotid seljas, akutoitel oksakäärid viuh ja viuh õunapuudelt oksi eemaldamas.

Ei kulu kaua aega, kui lumest vabanenud murulapp on suuremaid ja väiksemaid oksi paksult täis. Kuid nad ei lõpeta, töö jätkub veel Türil, seejärel viib valge väikebuss asjaosalised, tööriistad ja kokkuklapitavad redelid naaberlinna Paidesse.

Puulõikus kui puu kujundamine

Urmas Haug selgitab, et varakevad on viljapuude hoolduslõikuseks kõige parem. „Ei ole veel täiesti roheliseks läinud ja tööd on hea teha, sest näen läbi puu. Tulemuski on koha näha,” põhjendab ta. „Puud võib üldjuhul lõigata pungade puhkemiseni ehk praeguse ilmaprognoosi kohaselt aprilli lõpuni.”

Oksalõikus algas VH Haljastuses juba veebruaris, sest ilm oli temperatuuri poolest sobiv. Nii on juba teist-kolmandat aastat. Ent siin on üks aga: pakasega seda tööd ei tehta, sest lõikamine võib lõppeda pikilõhedega okstes. Need aga ei kipu paranema.

Märtsi lõpu seisuga oli VH Haljastusel tööjärg ees oma kolm nädalat. „Eelmisel aastal kõiki töid ära teha ei jõudnudki,” nendib Haug. „Sel aastal reklaamisime end vaid kohalikus rahvalehes, mujal mitte, sest muidu juhtub jälle nii, et tööd ära teha ei jõua. Info liigub suust suhu ja see on parim reklaam.”

Türi tegutsenud nendivad mõlemad, et puulõikuses tasub olla järjepidev, mitte jätta lõikamisse pikka pausi. Lõikustöö tähendab hoolduse kõrval ka õunapuu kujundamist. „Lõikan oksa, et see kasvaks järgmisel või ülejärgmisel aastal soovitud suunda. Õigete okste kõrval jätan alles ka mõned valed oksad, mille külge võiks kasvada midagi õiget,” arutleb ta. „Lõikamine on pikem protsess, ei ole nii, et tuleme korra lõikama ja siis on õunapuu nii korras, et seda rohkem enam kujundama ei pea.”

Lõikusel on mitu eesmärki, näiteks takistada õunapuu kasvamist taevasse ehk pikisuunas. „Kui me õunapuud üldse ei lõika, tõuseb õunapuu võra kõrgele, sest alt oksad ei saa valgust, hakkavad kuivama ja puu kasvatab ülespoole oksi juurde,” sõnab ta. „Kui inimesel on väike koduaed, siis on tähtis nii puude saagikus kui ka esteetiline välimus. Nii nagu on ebamugavad kõrged oksad, võivad lõpuks igapäevaseid aiatoimetusi, olgu muruniitmist või pallimängu, segama hakata ka madalad oksad. Õunapuude oksad ei tohiks kasvada üksteisest üle ega risti.”

Räpinas aianduskooli lõpetanud Piret Virkepuu nendib, et lõikamata õunapuu näeb lõpuks välja kui suur nuustik. „Kui tomatikasvataja oma taimi ei kärbiks, siis varsti ei mahuks ta kasvuhoonesse ära. Samamoodi kasvab umbe õunapuu. Kui puu oksastik ja lehestik on nii tihe, et päike sinna suurt ei paista, siis ka viljad valmivad aeglasemalt.”

Virkepuu ütleb, et luuviljaliste puude lõikamisaeg on õunapuudega võrreldes pisut teine. Neid puid tuleks lõigata kas väga vara kevadel või suvel, siis, kui vilja alged on juba moodustunud. „Kui luuviljalist valel ajal lõigata, hakkab puu haavadest välja voolama kummilaadne voolus ja haavad ei  kasva kinni. Lõpuks võib puu lihtsalt kuivada.”

Tee lõikusplaan

Türil pidid Urmas ja Piret hakkama saama nelja-viie õunapuu lõikamisega. Aega kulus selleks poolteist tundi. Ikka redelid üles ja kahekesi ühe puu kallale. Akudega seljakotid seljas ja akutoitel lõikekäärid ühe sõrmekõverdusega kasvõi rusikajämedusi oksi sekunditega puruks napsamas.

Tööriistad olgu töökindlad, teravad ja vaheliti teradega, mis peaks tagama, et lõikehaav jääb sile. „Mida rohkem puud vigastada, seda rohkem on sel haavu, mida kinni kasvatada. Seepärast pole nüri saega puud nüsida hea mõte,” kinnitab Piret Virkepuu. „Ka narmendavad lõikepinnad ei kasva hästi kinni.”

Puulõikused on oma reeglid. Nagu öeldud, ei tohi jätta suuri haavu ega tüükaid. Lõikus tuleks teha võimalikult oksakrae lähedalt. „Õunapuu oks peaks välja nägema selline, et läheb jämedamast üha peenemaks ja lõpus on peened oksad,” ütleb Urmas Haug. „Tüükaid ei tohiks jätta aga seetõttu, et seal ei pääse mahlad enam liikuma ja puu hakkab kuivama. Kuivamine lööb koore lahti ja haav jääbki paranemata. Sel põhjusel tuleks oksa lõigata võimalikult oksakrae lähedalt.”

Lõikekohtade katmisel jagunevad arvamused Haugi sõnul kaheks. Suurimad kaitsevahendite propageerijad on tema sõnul ehituspoed, mis müüvad vastavaid vahendeid. „Meie praktika näitab, et haav paraneb veidi kiiremini, kui seda mitte määrida. Puu saab ise enda parandamisega hakkama,” lisab Virkepuu. „Kui aga määrida, siis kindlasti suvel, kui haav on juba kuivanud.”

Ta lisab, et isegi kui puu on väga suur ja parajaks võsaks kasvanud, siis väga hoogsalt lõigata seda ei tasu. Kindlasti võtta korraga ära mitte rohkem kui kolmandiku puu võra. „Kui aga lõigata on kindlasti vaja, siis tuleks jagada lõikus pikema aja peale, teha n-ö lõikusplaan. Loomulikult on nii, et mida vähem haavapinda, seda parem puule. Suundumus on teha kõik puud võimalikult madalaks, mis ei ole alati õige. Kui puul lõigata latv ära, soovib puu taastada kaotatud lehepinda ja hakkab ajama vesivõsusid. Noori puid lõigates tasub silmas pidada, et puul peab olema tüvi, kuhu oksi-lehti kasvatada. Kui tüvi meetri pealt maha võtta, siis kuhu need oksadki tulevad ja lõpptulemus on ebamäärase kujuga põõsas.”

Kuivanud puu võta maha

Urmas Haug ütleb, et õunapuu saatuse määrab juba selle valimine istikuäris. „Tuleks valida puu, millel on üks konkreetne ja sirge tüvi koos paari ülemise oksaga. Kahjuks valitakse sageli parajalt tihe nuustik, aga kui ükskord kutsutakse lõikaja koju, võtab see suure osa alumistest okstest ära.”

„Haruharva võtame mõne õunapuu maha. Oleme näinud väga hullus seisukorras puid, kuid mahavõtmise asemel lõikame puu siiski ära ja anname inimesele info, mis puust meie arvates edasi saab. On hetki, mil soovitan inimesel istutada uus puu ja vana mahavõtmisega paar aastat oodata,” lisab Urmas Haug. „Inimesed teevad oma ärakuivanud õunapuudest tihtilugu omamoodi lillepostamente. Jah, puul võib olla emotsionaalne väärtus, kuid selliseid puid nähes on mul tavaliselt vaid üks küsimus. Kas sa oma vanavanaema matad maha või jätad diivanile istuma. Olgu selleks 30 või 40 aastat, kuid eks õunapuudelgi on oma „parim enne”. Ega see ka aia tervisele hea pole, kui tervete puude kõrval on kuivanud köndid, mille sees elavad sitikad-satikad.”

Nii Urmas Haug kui Piret Virkepuu tõdevad, et inimesed suhtuvad puude hoolduslõikusesse väga erinevalt. On neid, kes harivad end iseseisvalt ja ekspertide abi ei vajagi, ja neid, kes lepivad hõlptulu peal väljas oleva lõikajaga. Kolm lõiget, paar suuremat lõigatud oksa ja mõlemad pooled on rahul, vähemalt esialgu. On neid, kel on täiesti ükskõik.

Tänapäevane elumudel väärtustab kiiret kulgemist, täispikitud päevagraafikuid, majaesist siledat murulappi, kus robotniiduk tööd teeb, mitte õunapuudega tagahoovi. VH Haljastuse inimesed seda eelistust ei jaga. „Järvamaal, Türi ja Paide kandis on eramaju nii palju, et kindlasti jäävad ka tulevikus alles õuna- ja pirnipuudega aiad,” arvab Urmas Haug.

Piret Virkepuu lisab, et potipõllumajandus, tervislik toitumine ja loodushoid on moes ning tema viljapuude ja nende lõikamise pärast küll ei muretse. Tööd on täna, homme ja edaspidi.

*Lõikan oksa, et see kasvaks järgmisel või ülejärgmisel aastal soovitud suunda. Õigete okste kõrval jätan alles ka mõned valed oksad, mille külge võiks kasvada midagi õiget.

Lõigata on vaja ka põlispuid

Muinsuskaitseamet korraldas aprilli alguses koostöös Purdi külaseltsiga Järvamaal puude lõikamise ja võrahoolduse koolituse.

Purdi mõisa alleede näitel jagas arborist näpunäiteid, kuidas põlispuid hooldada, et need kaua kaunid püsiksid.

Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Karen Klandorf selgitas, et taoline koolitus on vajalik, et tagada ajalooliste alleede säilimine, antud juhul on allee kui mõisakultuuri (pargikultuuri) lahutamatu osa ja kultuurmaastiku element.

Purdis on külaselts võtnud alleede hooldamise enda kanda. Järelikult tunnevad kohalikud elanikud, et alleel on nende kodukohas märgiline ja/või sümboolne väärtus. See on kujunenud küla ühendavaks lüliks.

Põlispuude hooldamine on vajalik ennekõike puude tervise tagamiseks, kuid seda peab tegema väga oskuslikult. Muidu on tulemus soovitule vastupidine: vale lõikus võib saada puule saatuslikuks. „Vanu alleesid on meil külamaastikus näha ka vanade talukohtade juures, seega on koolitus vajalik vanade talukohtade omanikele. Samad põhiteadmised kuluvad marjaks ära üksikute põlispuude hooldamisel,” ütles Klandorf. „Põlispuud võivad olla koduaia au ja uhkus. Lõikusega on võimalik ka puu ohtlikuks muutumist ennetada.”