Metsaomanik pole majandamisviisi valinud mitte teiste, vaid iseenda tahtmise pärast, kuid tänapäeva kontekstis mõjub see laiema üleskutsena sõlmida ükskord ometi vaherahu.
Oma kodus teen, mis tahan
Metsamehe hariduse ja pika praktikustaažiga Taavi Ehrpais esitles Russalu kandi metsa kui oma teist kodu. „Kui ma vabal ajal pole kodus, siis olen siin.” Tegu on 600 ha suuruse omandiga, mis ühtses massiivis selles mõttes, et tuumik ja eri aegadel juurde ostetud metsaosad külgnevad üksteisega.
Sellele suurele alale jäävad muu hulgas omaniku rajatud lõkkeplats koos varjualuse istumiskohaga, mis on põhimõtte pärast (kuigi sagedase koristustöö hinnaga) eraomanduse siltidega sildistamata, metsa pärandkultuuri õpperada, väike loometsaala, kus kehtivad kaitsepiirangud, ja metsateadlaste segametsauuringute proovitükid.
„Kui koolilastega kevaditi pärandkultuuri õpperajal metsavendade vana punkriaseme juures oleme, küsin neilt, kas nad oskavad ütelda, miks metsavennad oma varjekoha nii lagedale tegid,” jutustas Taavi Ehrpais. Keegi ei vasta õigesti, sest ei osata metsa vaadates ette kujutada puude kasvu ajas – kui metsavennad tegutsesid, kasvas sel kohal 30aastane mets, mis on vanusejärk, mil puistu kõige tihedam. Tänapäeval on juba raske ette kujutada ka põhjust, miks metsavennad selles punkris vaid ühe aasta elasid – lahkuti mujale, kuna talud jäid liiga lähedale. Nüüdseks on ümbruskonna talukohad tühjaks jäänud ja põllud-heinamaad metsastunud.
„Kümmekond aastat tagasi otsustasin, et lõkkeplatsi ümbruskonnas suuremaid raieid ei tee. Nüüdseks olen jõudnud sinna, et tervel alal raiega üle kahe hektari eriti ei lähe ja ühtegi sirget serva ei jäta,” rääkis Taavi Ehrpais. Eestis on seadusega lubatud kuni 7 ha suurune lageraie, mis on vastuvõetav ka metsade säästlikku majandamist kinnitavatele sertimissüsteemidele.