Metsaomanik raiub metsa, aga raiesmikku ei näe

Taavi Ehrpais (keskel punase jakiga) rääkis muu hulgas, et enam ei taha metsaomanikud jahimeestega sõda pidada, nagu oli aastail 2010–2012. „Nüüd peame hoidma kokku, sest oleme jahimeestega ainukesed, kes metsas midagi teha tahavad. Samal ajal kui muu ühiskond on hakanud suures osas tahtma, et jäägu metsad puutumata.” Foto: Viio Aitsam

Tegelikult nimetab metsaomanik Taavi Ehrpais oma püsimetsandusilmelist majandamisviisi loodussõbralikuks. Arvestades, kui tihti tol päeval kõlasid viited avalikkuse selle osa aadressil, kes metsamajandajaid pättideks ja rüüstajateks sõimavad, tuleb tahtmine liitsõnast „loodus-” ära jätta.

Metsaomanik pole majandamisviisi valinud mitte teiste, vaid iseenda tahtmise pärast, kuid tänapäeva kontekstis mõjub see laiema üleskutsena sõlmida ükskord ometi vaherahu.

Oma kodus teen, mis tahan

Metsamehe hariduse ja pika praktikustaažiga Taavi Ehrpais esitles Russalu kandi metsa kui oma teist kodu. „Kui ma vabal ajal pole kodus, siis olen siin.” Tegu on 600 ha suuruse omandiga, mis ühtses massiivis selles mõttes, et tuumik ja eri aegadel juurde ostetud metsaosad külgnevad üksteisega.

Sellele suurele alale jäävad muu hulgas omaniku rajatud lõkkeplats koos varjualuse istumiskohaga, mis on põhimõtte pärast (kuigi sagedase koristustöö hinnaga) eraomanduse siltidega sildistamata, metsa pärandkultuuri õpperada, väike loometsaala, kus kehtivad kaitsepiirangud, ja metsateadlaste segametsauuringute proovitükid.

„Kui koolilastega kevaditi pärandkultuuri õpperajal metsavendade vana punkriaseme juures oleme, küsin neilt, kas nad oskavad ütelda, miks metsavennad oma varjekoha nii lagedale tegid,” jutustas Taavi Ehrpais. Keegi ei vasta õigesti, sest ei osata metsa vaadates ette kujutada puude kasvu ajas – kui metsavennad tegutsesid, kasvas sel kohal 30aastane mets, mis on vanusejärk, mil puistu kõige tihedam. Tänapäeval on juba raske ette kujutada ka põhjust, miks metsavennad selles punkris vaid ühe aasta elasid – lahkuti mujale, kuna talud jäid liiga lähedale. Nüüdseks on ümbruskonna talukohad tühjaks jäänud ja põllud-heinamaad metsastunud.

„Kümmekond aastat tagasi otsustasin, et lõkkeplatsi ümbruskonnas suuremaid raieid ei tee. Nüüdseks olen jõudnud sinna, et tervel alal raiega üle kahe hektari eriti ei lähe ja ühtegi sirget serva ei jäta,” rääkis Taavi Ehrpais. Eestis on seadusega lubatud kuni 7 ha suurune lageraie, mis on vastuvõetav ka metsade säästlikku majandamist kinnitavatele sertimissüsteemidele.

„Väikesed langid ei tähenda väikest raiemahtu,” lisas Ehrpais. „Kuna ala on suur, on mul võimalik ka niimoodi majandades raiuda arvestatavaid koguseid. Näiteks viimase aasta jooksul olen varunud siit 6000 tihumeetrit puitu.”

Metsakasvataja ja metsloomad

Lõkkeplatsi lähistel kasvab vana männik – loopealne mets, kus omanik üle 2 ha lanke teha ei tohigi. Kui õppepäevaseltskond sellest metsaosast läbi kõndis, rääkis Taavi Ehrpais, et need männid hakkasid kasvama ajal, kui Eestis oli vast 200 põtra. Nüüd on neid loomi 12 000 ja rohkem ning männi kasvatamine põtrade elupaikades võimatu, kui just erimeetmeid ei kasuta – näiteks ehitatakse metsakultuurile võrkaed ümber.

Järgmises metsaosas, kus sai näha aegjärkset raiet, olid looduslikult tekkinud noortest mändidest alles vaid köndid ehk põdrad olid need ära söönud. „Arvan, et söögu, kui nad mulle jätavad kuuse ja kase. Mina saan mändi kasvatada nendes metsaosades, mis põdra kodu ei ole,” kommenteeris Taavi Ehrpais, kes on ka jahimees. Vardi jahiselts on viimasel kolmel aastal küttinud põtru rohkem kui kunagi varem. Sellega on tõendatud, et põtrade hulk Eestis on olnud suurem kui ametlikud loendusandmed näitavad, ent sihti mets põdratuks küttida pole. Liiga arvukas loomaasurkond teeb metsakasvatuse võimatuks, kuid tavatingimusis peab metsakasvataja arvestama, et puit on ka metsaelanike toit.

Olgu öeldud, et siinkohal võtsid Vardi erametsaseltsi liikmed ette ka veidi irada selle üle, kuidas linnainimesed ahastavad, et näe, peletavad metsloomad oma raiega metsast välja. Tegelikult raielangid hoopis meelitavad sõralisi (põdrad, punahirved, metskitsed) kokku, kuna seal leidub neile külluslikult toitu.

Metsloomadest oli juttu ka ühe loodustekkelise kuusetihniku juures, mis raiet tehes säilitatud. „Reeglina selliseid väga palju alles ei jäeta – kuuse järelkasvu saab säilitada ainult gruppidena. Aga siit saab ägedaid jõulukuuski ja kõik kolm karupesa, mille oleme viimase nelja aasta jooksul kindlaks teinud, on olnud just niisuguses kohas. Ei maga karu midagi saja-aastases metsas, nagu tänapäeva raievastased räägivad,” kommenteeris Taavi Ehrpais.

Metsauuenduse viisid ja seemnepuud

Erametsaseltsi liikmed nägid peale väikeste lageraielankide ja harvendusraie kõiki turberaie võtteid, peale selle ka valikraiet. Valikraiet ehk üksikute küpsete puude väljaraiumist teeb Taavi Ehrpais näiteks raieala piiravates metsaservades, et neid tuultele vastupidavamaks muuta – kõik küpsed kuused, mis teatavasti pindmise juurestiku tõttu tormihellad, ja muud hapramad puud raiutakse välja.

Kui kusagil metsaosas on tegutsemas harvester, kasutab maailmaklassi raiesportlasest Taavi Ehrpais seda ära veel nii, et langetab vajalikes kohtades harvesteri liikumistee äärde jäävast metsast valikuliselt raieküpseid puid masina teele ette ning tulles laasib ja järkab harvester need tüved ära. „Kui tahta, et sul kasvab püsimets, pead seda tegema, et tekiks teatav noorendamine ja uuendus. Kui üldse midagi ei tee, on ühel päeval kõik korraga vana ja esimese tormiga pikali,” rääkis metsaomanik.

Samasugust võtet kasutab ta veerraiel, kus puude väljavõtt tihedamatest järelkasvugruppidest võimaldab rohkem noort metsa kasvama jätta. See on muu hulgas üks põhjus, miks Ehrpaisi metsas tõesti sirgeid ja kantis metsaservasid ei näe.

Väikestel raiesmikel oli üks läbivaid jututeemasid metsauuendus: kus tuleb kindlasti istutada, kus saab loota looduslikule uuendusele, mida jätta seemnepuudeks jne. Mõned näited:

• Kahehektariline lageraie, angervaksa kasvukohatüüp ehk muld, mis kunagi metsata ei jää – uueneb looduslikult igal juhul. Kuigi omanik tahaks, et siia tuleks ka kase järelkasv, pole langile ühtegi kaske seemnepuuks jäetud. Põhjus selles, et siin kasvasid sookased. Lootus on pandud hoopis üksikule ilusale arukasele, mis kasvab kaugemal kraavi taga. „Olgu raielank väike või suur, seemne- ja säilikpuude valikuga ei tohi eksida,” kommenteeris Taavi Ehrpais. „Minu silmale on kole vaadata, kui seemnepuuks jäävad kõverad sookased. Kahjuks näeb seda liiga tihti.”

• Kõik kraaviservad on hooldatud nii, et võsa on eemaldatud, kuid ilusad puud on jäetud kasvama. „Vesi voolab paremini. Täiesti puhtaks kraaviserva ei tee. Miks? Sest ma olen selline kooner, et mõtlen: miks praegu neid panna võsavirna, kui kunagi, kui puu edasi kasvab, tähendab see mulle hoopis suuremat rahasummat,” põhjendas Taavi Ehrpais. Tema onu Jüri Ehrpais meenutas Raplamaa metsaülema Margus Embergi kunagist diplomitööd, mis tõestas, et kraavi peal kasvav puu hoiab kraavi kinni kasvamast.

• Juba uuenenud raiesmikul avanes õpetlik vaatepilt sellest, kuidas Eestis ei ole võimalik kasvatada puupõldu (halvustav ütlemine metsaomanike aadressil, nagu kasvataksid nad kuuske istutades üheliigilisi puistuid). Ühes noore metsa osas on istutatud kuusk liigniiskuse ja mullastikutüübi tõttu kiratsema jäänud, nii et laiutasid hoopis looduslikult tekkinud sanglepad ja kased. Teisal – mida lähemal maaparanduskraavile, seda paremini – kasvas mühinal kuusk. Mis kokkuvõttes tähendab, et kõik istutatud puud ei hakka korraga ühtviisi kasvama, lehtpuu tekib looduslikult sekka nii ehk teisiti ja kujuneb mitmekesine puistu.

Mets on metsaomaniku kätes

Eraldi õppetunni korraldas Taavi Ehrpais ühes oma üle 5 ha suuruses metsaosas, mille erastas 2001. aastal. „See on põnev mets seetõttu, et tean täpselt, mida siin varem on tehtud. Ise olen teinud kolm korda valgustusraiet ja selja taga on ka esimene harvendusraie,” tutvustas omanik.

Viimane lageraie tehti metsatükil nõukogude ajal, 1983. aastal. 1985 istutati alale kuused ja tehti esimene kultuurihooldus. Siis tuli Eesti Vabariik ja pikka aega ei teinud keegi metsas midagi. „Kui mina metsa endale sain, kasvas siin tihe võsa – kask, haab, sanglepp ja selle all kiratsesid istutatud kuused, nii pooleteise-kahe meetri kõrgused. Kask oli nelja-viiemeetrine ja oli ideaalne aeg teha valgustusraiet,” jutustas Ehrpais. Tol hetkel polevat ta lootnud, et sellest metsast kuuseenamusega puistut saab, kuid hooldusraietega on ta nüüd sinna ikkagi jõudnud. „Ka haaba, paju ja kaske on palju alles jäänud. Aga hooldusraied on teinud seda, et näiteks on alles ainult sirged kased – juba praegu näeb, et tulevikus saab igaühest kaks-kolm vineeripakku ...”

Edasi jõuti teeservale ladustatud materjalivirnadeni, millest igaühe juures oli peatus, et arutada kvaliteediklasside ja kokkuostuhindade üle. Üks rõhutus oli seal, et samal ajal, kui erametsaselts turustab oma liikmete puitu selle järgi, kust metsaomanik kõige rohkem tulu saaks, peetakse tähtsaks, et ka kohalikud väikesed saekaatrid puiduta ei jääks. Taavi Ehrpais näitas muu hulgas virna, mis mõeldud hoopis Lootuse küla puidutöökoja toormaterjaliks.

Metsa raiumise viisid

• Eestis tehakse:

uuendusraiet – lage- või turberaie,

hooldusraiet – kuni 8 cm keskmise rinnasdiameetriga puistus valgustusraie, suurema rinnasdiameetri korral harvendusraie; kahjustatud metsas sanitaarraie,

valikraiet – üksikute puude ja väikehäilude raie püsimetsana majandamise eesmärgil,

trassiraiet – üle 8 cm rinnasdiameetriga puud sihtidel, tee- ja kraaviservas,

raadamist (üksikjuhtumid),

kujundusraiet – spetsiifiline raie kaitstaval loodusobjektil.

• Turberaie jaguneb:

Aegjärkne raie – uuendamisele kuuluvas metsas raiutakse puid hajali üle raielangi kahe või enama raiejärguna.

Häilraie – uuendamisele kuuluv mets raiutakse häiludena korduvate raiejärkudena.

Veerraie – uuendamisele kuuluvas metsas raiutakse puud langi servast lageraie korras korduvate raiejärkudena mitte rohkem kui puistu kõrguse laiuselt. Lageraieala võib laiendada pärast eelmise raiejärguga lagedaks raiutud metsaosa uuenemist.

• Raiete tegemiseks on metsaseaduse ja metsa majandamise eeskirjaga kehtestatud kindlad reeglid.

• Uuendusraietel on paljudel juhtudel kohustuslik jätta kasvama kindel hulk seemne- ja säilikpuid.

Seemnepuud jäävad raiesmikule looduslikuks külviks.

Säilikpuud jäävad tagama elustiku mitmekesisust. Säilikpuu rolli kannavad ka vanad jalal seisvad puutüükad ja lamapuit.

Allikas: metsaseadus