Põnevad köögiviljad, mis väärivad kasvatamist

Enamikku köögivilju on aasta läbi müüa ja ei tasu unustada, et nende värskena säilitamine on üsna töö- ja ressursimahukas. Seega tasub aiamaal kasvatada eelkõige neid köögivilju-maitsetaimi, mida poes saada pole või on need üsna kallid, sageli kasvatatud maades, kus puudub korralik toidukaubakontroll pestitsiidide ja nendes sisalduvate ohtlike jääkainete üle.

Teisalt on tore üllatada pereliikmeid ja külalisi ning tutvustada neile uusi maitseid. Söövad ju eestlased porgandit ja kartulit 150 aastat, paprikat 30 ja rukola tüüpi salatitaimi kümmekond viimast aastat. Seega tuleb kõige uuega harjuda, seda ise kasvatada, maitsta ja hoidistada.

Sageli me ei teagi, et Hiina kapsas ehk lehtnaeris kasvab meil sama hästi kui Hiinas. Samas on mungalill, mugulbegoonia, gladiool, kosmos, kaheaastane kuningakepp, hostad ja tokkroos oma kodumaal hinnatud köögiviljad.

Juurviljadest tasuks enim kasvatada musta talirõigast, mida poes leiab harva. Turul on tegemist hinnalt ühe kallima juurviljaga. Samas on teada, et just tänu rõikale, küüslaugule ja punasele veinile ehitati valmis Egiptuse püramiidid – need ehitajatele kohustuslikud toiduained päästsid neid epideemiate eest. Must rõigas tuleks külvata alles pärast jaanipäeva. Seega saab planeeritavas külvikohas enne kasvatada lehtseid salatitaimi.

Talirõigas säilib kõige paremini jahedas keldris, niiske turbasamblaga polsterdatult peaaegu järgmise aasta saagini. Kindlasti ei tasu toidu valmistamiseks rõigast koorida, vaid pesta ja riivida salatisse koos koorega.

Teiseks juurviljaks tõstaks taas au sisse pastinaagi ehk aed-moorputke, mis toiteväärtuselt ületab porgandit 2–3 korda. Poes ja turuletil jällegi üsna kallis juurvili. Suurema saagi saamiseks võiks seda külvata juba sügisel või varakevadel otse keltsale. Säilitada nagu musta talirõigast.

Köögiviljadest soovitaksin Mehhiko füüsalit. Räpinas sain aknalaual ettekasvatatud ühelt taimelt avamaal ligi 10 kg saaki. Mehhiko füüsal on tomatist külmakindlam. Viljad kasvavad keskmise tomati suuruseks. Pealt näeb füüsal välja nagu tomat ja seest kui viigimari. Poolvalminud koristatud vilju võib 1–4 kraadi juures säilitada pappkastis või laastukorvis kuni kevadeni, sest need valmivad hästi järele.

Kõrvitsatest propageerin muskaatkõrvitsat. Esiteks ei anna need suuri vilju nagu suureviljaline kõrvits, mille söömiseks-hoidistamiseks on vaja terve suguselts kokku kutsuda. Sobib ideaalselt ka toorsalatitesse. Väga maitsev on muskaatkõrvits ahjus röstituna. Sorte on mitmeid, aga soovitaksin kasvatada hilisemat sorti ʻMuscade de Provence’ – tugevalt ribilised, lapikümarad 2,5–8 kg viljad, viljaliha paks, oranž, väga aromaatne ja maitsev, valmides värvuvad rohelisest oranžiks. Väga hea säilivusega (6–12 kuud).

Melonit sobib kasvatada kasvuhoones koos tomatiga. Soovitan valida väiksema viljaga sordid ja kasvatada neid vertikaalmeetodil, nagu kasvavad kantaluup, mesi- ja jõulumelon.

Väikeseviljalistest kõrvitsatest tasuks katsetada sorti ʻSmall Sugar’. See on üsna vana kõrvitsasort, aretatud aastal 1887. Viljad valmivad 100.–115. kasvupäeval, kaaluvad 2–3 kg. Viljaliha oranž, mõõdukalt magus ja mahlane. Säilib hästi.

Liblikõielistest võiks kasvatada suhkruherneid, mis on söödavad koos kaunaga. Noorelt on selliseid herneid kõige parem säilitada blanšeeritult ja seejärel tihedalt väiksesse kilekotti pakituna sügavkülmas – väga hea lisand hautistele ja suppidele, aga ka lihtsalt toorelt krõmpsutamiseks. Soovitan sorti ʻAmbrosia’.

Väga põnev liblikõieline on spargeluba ehk lehmahernes (Vigna unguiculata ssp. sesquipedalis) ehk silmuba, mille kiududeta kaunad võivad kasvada kuni ühe meetri pikkuseks, läbimõõt 0,5 cm. Mul on õnnestunud Räpinas soojadel suvedel lehmahernest edukalt katmikalal ettekasvatatud taimedest ka avamaal kasvatada. Eelmisel külmal suvel see muidugi ei õnnestunud. Küll võiks seda vabalt kasvatada vertikaalkultuuris katmikalal. Sobib hästi kokku tomati ja meloniga. Toitudes kasutada nagu kiududeta aeduba ehk Türgi uba. Eriti põneva roa saab spagetihautisena: ühed heledad ja teised rohelised ülipikad ussikesed sõbralikult ühes pajas … Seemnekaupluses on müüa nii roheliste kui ka punaste kauntega sorte.

Väga põnev uus kultuur on ka hiirmelon. Mehhiko pisikurk pärineb Mehhikost ja Kesk-Ameerikast. Üheaastane taim on hea ronija ja katab kiiresti kuni 3 m kõrguse aiavõre, pakkudes meeldivat varju ja üllatuslikke vilju, seda eriti lastele. Lehed sarnanevad hariliku kurgi lehtedega, on nendest väiksemad ja paiknevad tihedamalt.

Viljad kasvavad 4 cm pikkuseks, läbimõõt 2 cm. Taim on väga saagikas ja igas lehekaenlas võib leida väikese kurgikese. Viljad kaetud õhukese meeldivalt krõmpsuva koorega. Vilja sisu on valkjasroheline, meeldivalt hapuka maitsega. Viljad on maitsvamad noorena. Kuid peale viljade kasvatavad hiirmelonid septembriks-oktoobriks mulda kartulist väiksemad söödavad mugulad, mis maitselt meenutavad segu redisest ja kurgist, olles sobiv toorsalatimaterjal. Mugulad tulebki kiiresti toiduks tarvitada, sest need ei säili pikalt. Ühelt taimelt võib saada kuni 5 kg vilju ja 1 kg maitsvaid mugulaid, mis kujult meenutavad maguskartulit ehk bataati.

Mugultill ehk Itaalia fenkol ehk apteegitill. Kesk-Euroopas on mugultill kergelt hautatuna ja sulavõiga ülevalatult väga sage Rootsi laua hõrgutis, mida pakutakse eraldi toiduna nii lõuna- kui ka õhtusöögiks. Mugulaid võib keeta, hautada, küpsetada, praadida ja sügavkülmutada, kasutada neid lisandina liha- ja kalatoitude juures.

Meie tingimustes tuleb taimed katmikalal ette kasvatada ja siis paarikaupa avamaale istutada. Mugultilli lehed on sobilik lisand magusatesse puuviljasalatitesse, aga kuivatatult talvise turgutava tee koostisesse koos ingveriga. Erilised ravi- ja maitseomadused on aga mugultilli seemnetel, mida meil saaks sooja suve korral kevadel mulda istutatud eelmise aasta mugulast.

Mangold ehk lehtpeet on ameeriklaste lemmikköögivili, mida meil kasvatatakse peamiselt dekoratiivsel eesmärgil. Ka mangolditaimed tuleb katmikalal ette kasvatada. Lehtpeedi lehed ja varred toorsalatisse väga ei sobi, aga suppideks, hautisteks ja hapendamiseks küll. Toorsalatitesse sobib ribadeks lõigutud lehtpeet kergelt blanšeeritult.

Nuikapsas ehk koolrabi ehk rõigaskapsas on väga populaarne Põhja-Indias, sest sobib suurepäraselt traditsiooniliste India vürtsidega. Nuikapsa varsvilja võib kasutada küpsetatult või toorelt. Samuti on söödavad nuikapsa lehed, neid tarvitatakse nagu spinatit.

Eestis võiks nuikapsast külvata varakevadel, aga ka suve lõpul. Kevadel, pärast öökülmade lõppemist võib nuikapsast külvata otse kasvukohale või kasvatada istikud ette nagu peakapsal. See köögiviljakultuur on võrdlemisi külmakindel ja kiire kasvu tõttu võib seda külvata vegetatsiooniajal mitu korda. Viimane külv võiks jääda juuni lõppu või juulisse.

Vürtstaimede kuningaks peetakse vürtsbasiilikut ja patt oleks, kui me seda taime oma aiamaal ei kasvata. Vürtsbasiiliku eri kultivaridel on sidruni-, mentooli-, kampri-, aniisi-, lagritsa-, vürtsi-(loorberi-), muskaadi-, nelgi-, vanilli- või kaneelilõhn.

Seega tasuks kollektsioneerida eri liiki basiilikuid ja emataimi hoida talvel soojas päikesepaistelises kohas ja varakevadel teha neist pistikuid.

Basiilik sobib vürtsina kõikide aedviljatoitude juurde, eriti spinatist, aedoast, kõrvitsast ning hapukapsast valmistatud roogade ja suppide maitsestamiseks. Sooje toite maitsestada tavaliselt kuivatatud lehtedest pulbriga, mis lisada alles 10 minutit enne roa valmimist.

Basiilik on dieetvürts ega tee halba diabeetikule, maksa- ja neeruhaigele, sobib müokardi infarkti järel, asendab igati klassikalisi vürtse ja keedusoola kala-, muna- ja lihatoitudes. See on hea hapendusvürts kurgile, kapsale, tomatile, füüsalile, kabatšokile, karusmarjale ja hapendussalatitele.

Õhtune une-eelne aniisbasiilikutee soodustab füsioloogiliselt head kosutavat und. Basiilik kergendab pahaloomuliste kasvajatega kaasnevaid vaevusi.