Uuring: põud mõjub mesilastele laastavalt

Mesilastele sobilike õite rohkus kahaneb põua ajal ligi kaks korda Foto: Sebastian Kahnert/AFP/Scanpix

Tundub loogiline, et põuaaegadel kasvab tunduvalt vähem taimi ning sellel on ulatuslikud mõjud taimedest sõltuvate loomade elule. Kuid põuaprotsesside täpset kulgu on üllatavalt vähe uuritud. Manchesteri ülikooli ökoloogid võtsid vaatluse alla põua mõjud õitsevatele taimedele ning mesilastele, kes viimastest sõltuvad.

Taimede ning tolmendavate putukate omavahelisest suhtest rääkides rõhutatakse pigem taimede sõltuvust putukatest. Tolmendajate kadudes läheb neist sõltuvatel õistaimedel kehvasti. Kuid putukate, eriti mesilaste, ja õite omavaheline suhe on sümbiootiline ning mesilinnud sõltuvad lilledest sama palju kui viimaseid putukatest.

Ajakirjas Global Change Biology kirjeldatud katse käigus kaeti kriidil kasvavatest rohtmaadest suured osad katusega kinni, et simuleerida põuatingimusi. Katted hoidsid pinnasest eemal vihma ning mullastikus tekkisid sarnased tingimused kui Inglismaal põuaajal. Taimed hakkasid närbuma ja väsima, kuid püsisid elus.

Muutus aga kasvanud õite arv ning kvaliteet. Osade liikide puhul täheldati õitsemise tunduvat vähenemist ning mitmetel taimedel jäid õied niiskuse puudumisel täiesti välja arenemata. Kui õied ka kasvasid, siis jäid paljud neist kuivuse tõttu nektarivaeseks või olid täiesti nesteta. Kokkuvõttes kadusid ligi pooled mesilastele sobivateks toidallikateks sobivatest õitest.

Mesilastele, kelle peamine toiduallikas on õienektar, on tegemist halbade uudistega. Seoses üleilmsete kliimamuutustega on parasvöötmes, kuhu ka Eesti asetub, karta üha sagedamaid ning jõulisemaid põuaperioode. Ei tasu unustada, et mesilaste ja teiste satikate tolmendustegevus on tegelikult kõrvalprodukt. See on taimede evolutsiooniline kohastumine putukate toitumisharjumustele. Satikad ei aja taga mitte õietolmu aga ennekõike suhkrust nektarit, kuigi ka õietolmul on mesilaste elus ning toitumises mängida tähtis roll. Kui see kaob on oodata suuremaid muresid.

«Koguneb üha rohkem tõendeid, et äärmuslikul ilmal, nagu põual, on tõsised ning kauakestvad mõjud maistele ökosüsteemidele. Meie uuringu tulemused näitavad, et need mõjud ulatavad kahjustama ka õistaimi ning selle kaudu mõjutavad tugevalt ka tolmendajaid ning teisi lilledest sõltuvaid loomi,» ütles uuringus osalenud Richard Bardgett Manchesteri ülikoolist.

Mesilased, sirelased ja teised tolmendajad on niigi ohustatud erinevate viiruste, parasiitide ning ka inimese poolt. Inimesele soovimatute taimede tapmiseks kasutatud mürgid jõuavad nendest samadest taimedest toituvate putukateni. Samuti saagile kahjulike putukate tapmiseks mõeldud mürkained ei küsi, millise kuuejalgse nad maha murravad.

Isegi kui taimed elavad põua üle ei pruugi mesilastele piisavalt toiduallikaid õisi välja areneda. Kui sellised põuad peaksid aga tihedalt, ehk isegi aasta-aastalt, korduma, pole enam pikka pidu. Mesilaste ning muude tolmendajate vähenedes-kadudes on isegi põudade taandumise puhul suured ning isegi pöördumatud mõjud. Suurbritannia teadlaste töö on ülekantav ka Eesti konteksti, mõlema maa klimaatilised tingimused on väga sarnased.