Kopratammid teevad inimesele muret, aga loodusele head

Riik organiseerib piirile tekkinud kopratammide lammutamist, sest need hõlbustavad salakaubavedajate ja teiste ebaseaduslike piiriületajate liikumist ning tekitavad ümberkaudsetele maaomanikele üleujutustega kahju. Foto: Politsei- ja piirivalveamet.

Kevade edenedes jääb üha sagedamini looduses liikuvate inimeste teele kopratamme, mis eriti maaomanikel kulmu kõvasti kipra võtab, ometi on nende agarate puulangetajate põhjustatud üleujutamise kasu loodusele suure väärtusega.

Näiteks Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) on riigipiiriäärsete veekogude puhastamine kopratammidest iga-aastane ettevõtmine. Kui varem on piiriveekogusid kopratammidest puhastatud vastavalt vajadusele, siis korrapäraselt alustati selle tööga kolm aastat tagasi.

PPA integreeritud piirihalduse büroo juht Helen Neider-Veerme selgitab, et piiri turvalisuse pärast peab puhastama juba seepärast, et tammid hõlbustavad salakaubavedajate ja teiste ebaseaduslike piiriületajate liikumist. Samuti takistavad tammid piirivalvuritel piiriäärsel alal liikumist.

„Kogemus näitab, et kui kopratammid jätta eemaldamata, ujutab jõgi kuni ruutkilomeetrite ulatuses piiriäärse ala üle ning see muutub piirivalvuritele läbimatuks,” lisab Neider-Veerme.

Tammide lammutamise põhjuseid on teisigi. „Ka piiriäärsete elanike huvi kopratamme eemaldada on aktiivne, sest üleujutus võib kahjustada nende kodusid, haritud maid ning põhjustada kõigest mõne aastaga metsaste alade hävimise, seda kuni sadade hektarite ulatuses,” räägib Neider-Veerme.

Riigipiiril asuvad tammirikkamad piirkonnad Kagu-Eestis Pedetsi ja Piusa jõel ning Miikse ja Määsovitsa ojal ja Mustojal.

Sajameetrine tamm

Eestis on leitud isegi saja meetri pikkuseid tamme, kuid sellised on tavaliselt madalad ja tehtud enamasti väiksemate looduslike ojade paisutamiseks. Tammi pikkuse ja kahju suuruse vahel otsene seos puudub: mõni väike tamm võib sobivas kohas suurele silmad ette teha.

Keskkonnaagentuuri elusloodusosakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja räägib, et suurem kahju on tammide tõttu tekkinud maaparandusobjektidel, kus üleujutatud ala võib küündida mitme hektarini ja pikemat aega liigniiskuse all kannatav mets võib täielikult hukkuda.

Enamasti kurdetakse keskkonnaametnikele kobraste tekitatud probleeme ajal, mil kobrastele jahti pidada ei tohi, 15. aprillist kuni 1. augustini.

Veeroja tõdeb, et kopratammid tekitavad vastakaid tundeid. „Sõltub inimesest, looduse nautija ja matkaja pigem rõõmustab, maaomanik pigem kurvastab,” ütleb ta. „Kui aga kopratamm aitab näiteks sauna läheduses asuva oja või jõelõigu veetaset kümblemiseks sobilikul kõrgusel hoida, siis võib rõõmus olla ka maaomanik.”

Kel soov kopratammi lähemalt uurima minna, siis tasuks olla ülimalt ettevaatlik, et vees olevasse oksarägastikku ei takerduks ja kaldaäärsetesse koprakäikudesse ei kukuks.

Kui kopratamm maaomanikule ei meeldi, võib ta selle lammutada. Seadusega seda reguleeritud ei ole ja põhimõtteliselt võib maaomanik vajadusel kopratammi oma kinnistul lõhkuda. Kindlasti tasuks seejuures meeles pidada, et kui kopratammide lõhkumine on lubatud, siis koprapere eluasemeks olevat kuhilpesa lõhkuda ei tohi.

„Päris sageli ehitavad aga koprad lõhutud tammi uuesti üles ja siis ei jää suurt muud üle, kui probleem kobraste küttimisega lahendada,” nendib Veeroja.

Väikeulukite hulka kuuluvat kobrast võib jahipidamisõigust omav maaomanik oma kinnistu piires ise küttida või kui ta jahimees ei ole, siis appi kutsuda tuttava jahimehe või küsida abi kohaliku jahipiirkonna jahimeestelt. Kohaliku jahipiirkonna kasutajaga tuleb maaomanikul igal juhu kontakti võtta, sest kopra küttimiseks tuleb jahipiirkonna kasutajalt võtta väikeuluki küttimise luba.

Kasu loodusele

Keskkonnaagentuuri keskkonnaanalüüsi osakonna juhtivspetsialist Kristiina Kebbinau räägib, et kuigi kobraste tammiehitus võib häirida ligidal elavaid inimesi, kes püüavad risti vastupidi, maad hoopis kuivendada, on üleujutamine loodusele suure väärtusega.

Kobras on kui ökosüsteemi insener, kes rajab märgalasid, tiike, tamme ja kanaleid. Üleujutatud alad aitavad neil toidule lihtsamalt ligi pääseda ja kaitsta oma urgu röövlite ja talvepakase eest, selgitab Kebbinau.

Kopra loodud märgalad on paljude taimede ja loomade elupaigad, pakkudes peavarju näiteks veelindudele, kudemiskohti konnadele ja kaladele ning jahimaad pisikiskjatele.

Kopratiigid on omamoodi looduslikud reservuaarid, mis vähendavad kevadisi üleujutusi ja suurendavad kuivadel suvekuudel veevoolu hulka. Igas kopratiigis võib miniatuursel kujul näha seda, mis toimub veepuhastusjaamades: sade settib ja vesi rikastub hapnikuga. Nii annab iga koprapais panuse jõgede ja järvede ning selle kaudu Läänemere puhtusesse.

Kui koprapere tiigist lahkub ja pais aja jooksul laguneb, on sellestki loodusele palju kasu, sest lodu kattev mudakiht, mis vee alanedes metsa alla maha jääb, on taimedele väetise eest.

KOBRAS

Kopra arvukus on viimastel aastatel olnud kerges languses. Viimase koprapesakondade loenduse põhjal võis asurkonna suurust Eestis hinnata umbes 13 500 loomale. Üleriigilist koprapesakondade loendust tehakse koos jahimeestega iga kolme aasta tagant, järgmine loendus toimub sel aastal.

Kobras on eranditult taimtoiduline, sööb suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas), talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas, langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammastega.