:format(webp)/nginx/o/2018/04/12/7775421t1h317d.jpg)
Kui maa aprilli lõpuks piisavalt taheneb, võiks esimeste aiaviljaseemnete seas ära külvata porgandi. Varase või siis hoopis hilise juunikuise külviga saate natuke üle kavaldada porgandikärbseid ja porgandi-lehekirpe, nende tegelaste vastu on abi ka katteloorist ja mõne taime eksitava ja peletava mõjuga lõhnast.
Porgandikärbsed ja porgandi-lehekirbud
Väikeses tuulevaikses koduaias, kus porgandipeenra asukohta on keerukas muuta, on porgandikärbes väga levinud ja tüütu vaenlane, kellest hästi lahti ei saagi: kahjur talvitub nukuna mullas ja annab kaks põlvkonda järglasi.
Porgandikärbseid (Psila rosae) võib tavaliselt peenra kohal lendlemas märgata mai lõpus või juuni alguses, kui õitsevad õunapuud. Aktiivsemad on nad pärast vihma ja pilves ilmaga. Oma tibatillukesed munad (läbimõõt 0,5 mm) muneb porgandikärbes siis mullapinnale porgandi juure lähedale või juurekaelale. Paari nädala jooksul kooruvad vastsed uuristavad porgandite sisse peened käigud. Kahjuri teine põlvkond hakkab tegutsema juulis. Kahjustatud porgandite lehed tõmbuvad punakasvioletseks, muutuvad lõpuks kollakaks ja kuivavad. Rikutud porgandid on maitsetud ja lähevad kergesti mädanema. Kahjur võib sügisel koos porganditega ka keldrisse rännata, seal saaki edasi rikkuda ja nukuna talvituma jääda.
Kui märkate, et äsja tärganud porgandi pärislehed keerduvad krussi ega arene korralikult välja, siis tegutseb peenras porgandi-lehekirp (Trioza viridula). Tema kahjustuse korral jäävadki lehed krussi, lühikeste puitunud porgandite küljes on aga tihe narmasjuurte pusa.
Rohekaskollased umbes 2,5 mm pikkused lehekirbud ilmuvad porgandilehtedele mai keskel, suistega lehtedest mahla imedes eritavad nad sinna fermenti, mis ajabki lehed krussi. Kirjanduse andmeil (nt Väino Pallumi „Taimekaitse köögiviljaaias”) mõjutabki saaki eelkõige see varane kahjustus. Porgandilehtede alumisele küljele ja leheservadesse hakkavad nad munema juuni keskpaigas, koorunud vastsed imevad samuti lehest mahla. Porgandi-lehekirbud talvituvad mändide jt okaspuude lume alla jäänud okstel, kuid ka teistel taimedel. Igatahes peaks porgandipeenar seepärast olema okaspuudest võimalikult kaugel ja soovitatavalt ka tuultele avatud aiaosas, sest kahjureid tegutseb tuulises paigas vähem.
Kui olete hädas olnud porgandikärbsega, tuleb peenramaa sügisel kindlasti hoolega läbi kaevata, sest siis satuvad kärbsenukud sügavale mulla alla ega ole kevadel kohe tegutsemisvalmis.
Porgand kasvab hästi huumusrikkas liivsavi- või saviliivmullas, liivmuld sobib ka, kui see liiga kuivaks ei jää. Porgandit ärge külvake kohta, kus eelmisel suvel kasvas porgandeid või teisi sarikalisi: pastinaaki, sellerit, peterselli, tilli.
Head naabrid on porgandile aga küüslauk, porrulauk ja sibul, mille lõhn mõjub kahjureile peletavalt. Seepärast oleks porgandit ja sibulat ning näiteks porgandit ja põlduba hea kasvatada vahelduvate ridadena. Teaduri ja õppejõuna aastaid putukaid ja biopreparaate uurinud Luule Metspalu kirjutab raamatus „Taimedega kahjurite vastu”, et kuna „porgandikärbse valmikud tulevad põllule tavaliselt madallennul (mõnekümne cm kõrgusel maapinnast), siis võivad kõrgemad taimed põllu äärealadel või ridade vahel takistada kahjurite liikumist porgandile”.
Külviaja valik ja katteloor
Porgandit võib külvata kohe, kui maa on harimisküps. Seeme hakkab idanema 4–5 kraadi juures. Porgand idaneb aeglaselt (kuni 3 nädalat), kuid varase külvi korral on neil kärbse lendluse ajaks juba paras kasvuhoog sees ja kahjustus on siis väiksem. Või külvake alles juunis, siis ei paku vast tärganud taimekesed porgandikärbsele veel huvi. Ka porgandi-lehekirbu korral on samadel põhjustel abi varasest külvist. Kui aga külvata juunis, siis pole taimed porgandi-lehekirbu rünnaku ajaks veel tärganudki ja putukas otsib muud suupoolist. Varane külv annab parema saagi ka põuasel suvel.
Porgandi harvendamine on väga tüütu töö. Paljud kasutavad seepärast tavalisest seemnest kallimaid seemnelinte. Seeme tärkab ühtlasemalt ja vähem on vaja harvendada ka siis, kui segate seemne jämeda liiva, teepaksu, filterkohvi jääkidega vms, sellist täitematerjali võtke 4–5 korda rohkem, kui on seemet. Kohvijääke on nüüd paras aeg selleks koguda ja kuivatada.
Peenikest porgandiseemet ei tohi külvata kuiva mulda. Hea oleks külvata pärast sadu, kui vihma ei tule, kastke külvivao põhi märjaks. Porgandiridade vahele raputage kahjuritõrjeks puutuhka.
Katke porgandipeenar kohe pärast külvi kattelooriga, siis ei pääse kahjurid taimedele munema. Loor laotage mullale lõdvalt, nii et porganditel oleks ruumi selle all kasvada. Loori servad kinnitage kivide või mullaga. Loor eemaldage jao kaupa ainult rohimise ja harvendamise ajaks. Leviv porgandilõhn võib siis kergesti lehekirbud kohale meelitada. Porgandi-lehekirbu kahjustuse vältimiseks on soovitatud katteloori peenral hoida juuli keskpaigani ja porgandikärbse ohu korral kauemgi. Katteloorist pole muidugi kasu, kui porgandikärbse nukud peenras talvitusid.
Porgandikahjuritele mõjuvad oma tugeva lõhnaga peletavalt või eksitavalt mitmed taimed. Näiteks peiulill, koirohi, aedsalvei, basiilik, naistenõges, aedruut, rosmariin ja puju. Juba osundatud raamat „Taimedega kahjurite vastu” kinnitab, et peiulilledes on üheks mõjuaineks tujoon. „Need peletavad kedriklesti, lehetäisid, karilasi, kärbseid ja sääski. /…/ peiulillede lõhn pärsib suur-kapsaliblika ja porgandikärbse valmikutel munemist. Aktiivsed komponendid, mis toimivad putukaile söömapärssijana, on alfa-pineen, limoneen ja borneool. Viimane on teada ka taimse õli ühe koostisosana, sel on putukaid peletav toime.”
Kahjurite profülaktikaks ja tõrjeks pritsige porgandeid taimeleotistega, mis on ka leheväetisteks ja parandavad taimede vastupidavust. Sobivad näiteks kõrvenõgese, küüslaugu, tomatilehtede, kartulipealsete, soolikarohu ja raudrohu leotis. Pritsida võiks viie päeva tagant ja vähemalt kolm korda.