Oli väga hea jahihooaeg

„Loomade toitumise seisukohalt on metsaraie pigem soodus. Ega meie metsloom paksus metsas naljalt ei ela, ta ainult talvitub seal,” ütleb Viljandi Jahimeeste Liidu juhatuse esimees Priit Vahtramäe.

FOTO: Kristina Traks

„Lõppenud jahihooaeg oli jahimehele väga hea, küttisime kõigi aastate rekordarvu põtru. Hoolimata sellest on loomi metsas palju ja jahimees praegu küll ei näe, et mõni meie populatsioon väga kehvas seisus oleks,” ütleb Viljandi Jahimeeste Liidu juhatuse esimees Priit Vahtramäe.

Milline oli lõppenud jahihooaeg?

Jahipidamise seisukohalt oli väga hea talv. Lumi tuli maha juba novembri lõpus, just tänu sellele said paljud küttimislimiidid täis. Lumeta saab ka jahti pidada, kuid valge maaga on see lihtsam – mida vähem looma häirid, seda vähem ta ringi liigub. Talv oli ka päris pikk ning pääses ka kohtadesse, kuhu muidu ei saa.

Meie kasuks mängis ka raske sügis, põllumeestel jäi koristamata palju hernest ja uba. Loomad koondusid nendesse põldudesse, see oli neile toitumis- ja ellujäämisvõimalus.

Alates 2013. aastast, kui muutus jahiseadus, on jahimeeste õlgadele pandud nii küttimiskohustus, loomade loendamine, küttimislimiidi määramine kui ka kahjustuste kinnimaksmine. Oleme viie viimase aastaga küttinud rohkem loomi kui eelneva seitsme aastaga kokku. Näiteks põtra küttisime möödunud hooajal 7383 ja see on kõigi aastate rekord. Võrdluseks – 10 aastat tagasi lasti põtru hooajal 4133. Ikkagi on meil palju loomi. Seda on silmaga näha, sest metsloomaga kohtumine ei ole väga haruldane – neid on tihti näha kogunemas põldudele või metsaserva või kohtutakse nendega liikluses.

Ühegi looma arvukuse tõstmine või langetamine ei saa toimuda ühe aastaga – see võtab viis aastat aega. Oleme viis aastat põtra küttinud ja arv on seal, kus võiks olla. Teadlaste arvates, kui on kolm põtra 1000 hektari elupaiga kohta – siis ei ole teda liiga vähe ega palju ja ta teeb suhteliselt vähe kahju metsale. See eesmärk on saavutatud.

Kitsede küttimiseesmärk oli lõppenud hooajal 15 592. Ka kitsesid on meil kindlasti rohkem, kui me neid loendame. Eks nendegi hulga saab viie aastaga paika.

Üldiselt oleme aga kogu Euroopas unikaalsed – meil on metsades loomi ja saame nendele jahti pidada igal aastal.

Nii et seda muret meil pole, et loomad metsast otsa lõppevad?

Kindlasti mitte. Oleme praegu mõistnud, et seni kasutatavad loomade loenduse valemid pole töötanud. Seaduse järgi peavad jahimehed andma ulukite arvukuse hinnangu. Sisuliselt ütleme, kui palju lasksime, ja hindame, kui palju võis metsa jääda. Väikeulukite kohta anname hinnangu, kas neid on metsas rohkem või vähem ja lisame küttimistulemused. Meie andmetega töötavad edasi teadlased, kes need siis kas kinnitavad, ümber lükkavad või muudavad.

On selgunud, et põtrade arv oli 2013. aastal peaaegu kaks korda rohkem, kui lugesime, sigasid oli 3–4 korda rohkem, kui loendati. Need on väga suured valearvestused. Näiteks räägiti, et meil on metsades 12 000 põtra, tegelikult oli neid 20 000 ringis. See on liig mis liig, sest põder sööb noort metsa, mis on talle eluks vajalik. Sisuliselt tegi riik, kes määras varem küttimislimiite, oma otsustega erametsale ja riigimetsale palju kahju.

Millegipärast kipub nii olema, et kui ulukit on metsas palju, siis tekib alaloendus, ja vastupidi – kui teda on vähe, siis kiputakse arvestama, nagu oleks teda rohkem. Pilt on petlik.

Kas valearvestus käib ka huntide ja karude kohta? Möödunud talvel oli mitu lugu, kus hundid tulid julgelt küladesse ja murdsid koeri.

Tuleb aru saada, miks hundid tulevad inimeste lähedale. Need on noored hundid, kes otsivad kergemat saaki ja seda leiavad nad inimese juurest. Kuna kitsesid nad kätte ei saa, metssigu aga pole, siis ei jäänudki hundile muud võimalust, kui murda koer, kes eest ära ei jookse.

Ma ei ütleks, et meil hunte liiga palju on, kuid taas – neid on samuti kindlasti rohkem, kui arvatakse. Iseasi, kui palju rohkem, aga EJS arvamus on, et natuke üle 200 isendit võib olla reaalne arv.

Karupopulatsioon elab meil väga hästi. Karusid on igal pool ja ilmselt on ka karud tugevasti alaloendatud. Vanasti jahimehed ei näinud oma elu jooksul karu ja isegi mitte jälgi. Tänapäeval on kohtumine karuga paljudel jahimeestel tavaline. Juba see näitab, et neid palju, kui ühel päeval tuleb ajujahist välja 4–5 karu. Võrreldes muu Euroopaga elavad meie karud hästi, neil on ruumi elada ja head kohad talveuneks. Samuti on neil piisavalt toitu.

Miks tulevad loomad linna – kas metsas on neil ruumi väheks jäänud? Kas suur metsaraie teeb nende elu kibedaks?

Looma omapära on see, et teda ajab liikvele söögiisu ja sugutung. Mida raskemad on elutingimused, seda vähem püüab loom liikuda ja kergemini sööki kätte saada. Mitte loomad pole linna tunginud, vaid inimese elupaigad on levinud sinna, kus varem elasid loomad. Me võtame neil järjest põliseid elupaiku ära. Näiteks Tallinn on veninud laiaks, varem olid juba kilomeeter linnaservast loomade ülekäigurajad, kus nad käisid. Nüüd on need ära lõigatud ja nii nad satuvadki linna. Oma osa annab ka inimene, kes jätab toidujäätmed vedelema. Kuna see on loomadele kergesti kättesaadav, siis nad tulevadki sööma. Eriti just haiged loomad, kes otsivad lihtsamalt kättesaadavamat toitu.

1990ndatel algas suur erametsaraiumine ja siis vaatasime, et loomadel jääb elupaiku vähemaks ning sellest võib tekkida probleem. Tegelikult aga on intensiivne raiumine soodustanud seda, et sõralisi sünnib rohkem, sest noor mets on nende toidubaas. Põder sööb enamiku ajast paju, mis ei ole otseselt kellelegi vajalik. Kuri on karjas siis, kui põder läheb maiustama okaspuu- või haavanoorendikku.

Seega loomade toitumise seisukohalt on metsaraie pigem soodus kui raske. Ega meie metsloom paksus metsas naljalt ei ela, ta ainult talvitub seal. Põder näiteks elab valdavalt heinamaadel, võsas, mis on tema põhitoidulaud.

Kas metssiga on meie metsades täielik haruldus?

Selle aasta 1. märtsiks oli plaan saada sigade hulk kõikides maakondades 1,5 isendit tuhande hektari kohta ning selle eesmärgi oleme saavutanud. Alles on kavalamad loomad, kes liiguvad vähem ringi. Jahimehena ütlen, et alles ei jäänud mitte kõige tugevamad, vaid riismed kogu populatsioonist. Samas loodus ei salli tühja kohta ja on juba näha, kuidas populatsioon on hakanud ennast taastootma. Kui enne katku oli sigade juurdekasv 100 protsenti: kui kümme oli, siis kümme tuli ka juurde, siis nüüd on see juba 200 protsenti. Niipea kui tekivad soodsad tingimused, kohe paaritutakse ja saadakse rohkem järglasi. Sigade arv hakkab kindlasti jõudsalt kasvama, kuid katku tõttu tuleb arvukus kontrolli all hoida.

Meie kliima ja olud sobivad sigadele ideaalselt. Meil ei ole enam talvesid, kus maa kuudeks külmub. Siga magab kuusenoorendikus, talle piisab juba viieaastasest noorendikust. Nad võivad magada ka võsastunud raielangil kuuse all. Muide, ka karu ei maga talvel enam koopas nagu varem, vaid talle kõlbab kenasti soises paigas veidi kõrgemal kasvav kuusk. Tassib sinna külje alla pilliroogu ja on terve talve mõnusasti.

Sigadele on viimase kolme aasta jooksul tehtud 36 600 katkuproovi, nendest kümnendik on olnud positiivsed. Ehk allesjäänud loomadest on 10 protsenti antikehadega sead, kes on haiguse läbi põdenud ja kellel on tekkinud antikehad. Tõenäoliselt läheb ka sigade katkuga samamoodi nagu marutaudiga – loomi hakatakse selle vastu vaktsineerima. Meie info kohaselt hakatakse vaktsiini juba välja töötama.

Kuidas käib väikeulukite käsi?

Marutaudi meil ei ole, kuid loodus sai aru, et loomade arvukus tõuseb ning levima hakkas kärntõbi. See on levinud sõltuvalt sellest, kuidas keegi on oma populatsiooni majandanud. Meie oleme oma Lembitu Jahiseltsis kümme aastat intensiivselt rebast ja kährikut küttinud, selle tulemusena näemegi söödaplatsidel vaid ilusaid rebaseid ja kährikuid, mitte aga kärntõbiseid. Kärntõbi levib siis, kui loomade hulk läheb liiga suureks, loomad puutuvad omavahel kokku või kasutavad samu urgusid. Paraku on see haigus jõudsalt levinud juba ilvestele ja huntidele: 40 protsenti kütitud huntidest oli kärntõves.

Kogu Eestis on jäneseid jäänud väheks ja jänesejahti peetakse harva. Meie seltsis aga tänu aktiivsele küttimisele on jänest juba piisavalt. Kui jäneste arv taastub, siis oleme järgmise mure ees – jahihagijate vähesus. Nimelt jänesejahti peetakse koertega.

Linnarahvas kaldub aina enam taimetoitluse poole ja loomade tapmist peavad paljud andestamatuks kuriteoks. Kuivõrd tunnetate seda suhtumist jahimehena?

See on valus teema. Jah, meid on nimetatud mõrtsukateks ja isegi on arvamusi, et jahipidamine tuleks üldse ära keelata. Aga mõtleme, mis saab siis, kui me näiteks viis aastat ühtegi looma ei küti? Sõna otseses mõttes igalt poolt hakkab süsteem kärisema. Põdrad söövad ära noored metsad, loomad hävitavad põllud, haigused levivad … Jahimehed on praegu teinud ära tohutu töö metssigade küttimisel. Sellest tööst on kasu tervele ühiskonnale.

Me oleme justkui unustanud, kuidas inimkond alguse sai. See oli ju nii, et inimene hakkas jahti pidama ja kala püüdma. See oli meile ellujäämisvõimalus, mille oleme praeguseks unustanud. Samas ei maksa arvata, et nüüd, kui saame kõike osta poest, tuleks jaht lõpetada. Mõtleme nende kohtade peale, kus pole poode ja kus ei saa kõike poest. Ka tänapäeval on jahipidamine oluline elatusvahend, jahi käigus saadakse kvaliteetne liha, mis tarbitakse viimseni ära. Jaht on sissetulek ja tegevusala, rääkimata sellest, et ainuke võimalus reguleerida loomade arvukust, mida muidu hakkaks loodus tegema haigustega.

Arvatakse, et jahipidamine on justkui puue, mis on jahimeestele kaasa antud ja mida ei saa ravida. Nii ongi, väga paljud jahimehed on sellega tegelenud põlvest põlve. Arvan, et iga jahimehe abikaasa teab, et kui sa meest ei lase laupäeval metsa jahile, siis on ta terve nädala pahur. Nii ongi. Ma ise ootan ka hooajal laupäevasid, et saaks metsa. Telefoni lülitan välja ja pühendun oma hobile, mis, tõsi küll, on juba muutunud vaat et tööks. Metsaskäimine on suurepärane vahend ennast laadida, et jaksaks nädal otsa teha igapäevatööd.

Kas noored ka jahimeheks hakkavad?

Vanuseprobleem on tõsine ja generatsioonivahetus läheb üsna vaevaliselt. Jahipidamine on isalt pojale kanduv asi. Noori tuleb peale, kuid jahimeeste arv pigem väheneb kui kasvab. Rõõmu teeb aga see, et palju on tulnud naiskütte, neid on üle Eesti lausa 300 ringis.

Loe ka neid

Tagasi üles