Mees, kes äratab vanad autod ellu

„Sellise autoga sa iga päev hommikul lapsi lasteaeda ei vii ja metsas seenel ei käi. Pigem vaatad, kas ilm on õige ja endal sobilikud riided seljas,” sõnab Harri Tiidus. Foto: Konstantin Sednev

Harri Tiiduse jaoks on vanade autode ülesputitamine rohkem kui töö – see on katsumus, pidev õppimine ja enese proovilepanek ning rõõm õnnestumisest.

Firma Autoklassik hoovi peal Koplis seisab igas vanuses ja seisukorras autosid, millest enamiku kohta ei tahaks kuidagi uskuda, need kord üldse sõidukõlblikuks saavad. Näiteks seisab siin üks aastast 1958 pärit BMW 600, mis saabus kohale kokku kägardatult ja millele on nüüd kere püsti hoidmiseks karkass sisse ehitatud. Pole sel põhja ega uksigi. Muide, ustega on sel automargil hoopis omamoodi lugu, sest esiistmele tuleb pugeda nina kaudu, mis avaneb koos rooliga. Harri lubab selle igatahes korda teha, võtku aega mis võtab. Teine sama marki auto, mis hakkas Autoklassiku omanikule silma aasta eest Hollandis automessil, on töökojas sees juba töösse võetud. Kahe ühesuguse autokerega tuli kaasa kastitäis juppe. Nüüd võib poole aasta pärast keegi õnnelik juba ainulaadse sõiduki omanikuks saada. Kuna Eestis on turg väike, siis lähevad nende müügikuulutused paljudesse Euroopa riikidesse, kus varem on selliseid müüdud 40–60 tuhande euro eest. Tiidus näitab samas seisva 1958. aasta Fiati peale ja ütleb, et väikesed autod on taas popiks muutunud. Samas on tööd sellistega samapalju kui suurtega, lisab ta. „Vahel on küll tunne, et ei tea, kust alustada, kui autol pole põhja, ukseääri ega midagi ja neid pole ka kusagilt saada, kõik tuleb ise teha.”

Seejärel näitab ta üht tõelist uhkust, milleks on 1948. aasta (1936. aasta mudel) must Jaguar, mis on juba oma toretseva välimuse Harri ja tema kahe meistrimehe käe all peaaegu tagasi saanud. Enne teist maailmasõda oli selle nimetuseks Jaguar SS, mis aga hiljem muudeti. See on pärit Kesk-Soomest, ostetud 80ndate keskel Inglismaalt vandaalide poolt rüüstatuna ja roostetanuna. Siin on see omaaegne iludus seisnud juba viis aastat. Kuna omanikku vaevasid vahepeal tervisehädad, siis pani ta projekti mõneks ajaks seisma. Et selliseid autosid on maailmas järel vaid saja ringis, siis pole originaalosi kusagilt saada ja kõik tuleb ise välja nuputada. Ainuüksi kere tegemisele kulus aasta. Uus põhi tuli vineerist välja saagida, samuti puidust karkass ehitada, katusematerjal leiti aga hoopis Inglismaalt. Autode ja varuosade leidmiseks tuleb surfata kogu maailma netisaitidel. Paljudel firmadel pole kodulehte ja osa suhtleb veel faksi teel. Otsimist ja nuputamist on palju.

„Kõigepealt vaatad netist pilte, kuidas sõiduk peaks välja nägema, siis mõtled välja tehnilise lahenduse ja kavandad teostuse. Tollal tehti kõik naelte, kruvide ja liimiga, mingeid tüübleid ei kasutatud, muudest tänapäevastest vahenditest rääkimata,” selgitab Tiidus. Kõnealuse Jaguari puhul on omanik löönud juppide hankimises ise aktiivselt kaasa ja sellevõrra on kergem olnud. Näiteks saadi üks tagatuli lausa tehasepakendis ja 1948 oli karbile peale kirjutatud. Üldse on koostöö auto omanikuga taolistes keerulistes projektides ülimalt tähtis. Vahel tõmbab klient isegi tööriided selga ja tuleb mutreid keerama. Tööde käigust annab aga Autoklassik iga päev üksikasjaliku ülevaate.

Vahepeal katkestab meie vestluse üks tõmmu nahaga välismaalane, kes pärib inglise keeles oma Moskvitši kohta ja kui saab rahuldava vastuse, lahkub. Tegu on ühe Eestis elavad portugallasega.

Küsimusele, kui rikas peab olema, et selliseid autosid osta ja taastada, vastab Tiidus küsimusega: „Mis see rikkus on? Arvan, et ma olen ka rikas, kui selliste sõidukitega tegelen.” Omanikke on seinast seina, kuid kõik nad hindavad vana ja väärtuslikku ning teavad, mida ja miks teevad, selgitab ta ja lisab, et tegu on elustiiliga. „Sellise autoga sa iga päev hommikul lapsi lasteaeda ei vii ja metsas seenel ei käi. Pigem vaatad, kas ilm on õige ja endal sobilikud riided seljas, käid mõne koha lapiga üle ja seejärel alustad läbirääkimisi autoga, kas ta tahab käima minna ja kui kaugele sõita tarvis,” kirjeldab firma juht ja omanik olukorda naljaga pooleks.

Samas võib ühe vana ja väärtusliku auto kordategemine olla ka investeering, mille väärtus ajas kasvab. Ise sõidab Tiidus 1989. aasta Ford Sierraga, sest see on üks väga praktiline sõiduriist. Huvi motomaailma vastu tekkis tal lapsena vanaisa ja vanaonu tegemisi jälgides. Oma esimese võrri sai poiss 8aastaselt ja 14aastasena oli tal juba 15 kaherattalist sõidukit. Neid sai siis lahti võetud ja uuesti kokku pandud ning huvitav oli vaadata, palju juppe üle jääb. Esimene auto oli maanteemuhk, mis 90ndatel ka juba suhteliselt uunikumina näis.

Äriks muutus autoarmastus Tiidusel 2004. aastal, kui üks härrasmees ta vana Volvo roolis tänaval kinni pidas ja küsis, kas ta saaks temalegi säärase auto teha. Nüüd on Autoklassik teinud samale mehele juba 14 autot ja koostöö jätkub. Eks algus oli raske – kui üks masin valmis, sai selle eest mõni vajalik tööriist ostetud ja nii see tootmine arenes. Viimased neli aastat on autosid taastatud Koplis 460 ruutmeetri peal, kus kunagi oli, muide, sõjaväe haigla laibakuur. „Nüüd on siin samamoodi laibad hoovis,” lausub Tiidus.

Tööd on Autoklassikul igal juhul palju ja ooteaeg üle aasta. Praegu on kolm autot töös ja juunis tuleb Saksamaalt üks juurde. Eemal asuvas laos on samuti neli autot uuenduse ootel. Kuna hooaeg on algamas, siis tuleb peagi hakata ka iga-aastaseid hooldusi tegema. Hind kujuneb tehtud tööde mahust, kuid üldiselt on töötunni hinnaks tehases pärast teist maailmasõda tehtud sõiduki puhul 25 eurot. Ühe sellise taastamiseks kulub 1000 kuni 1500 töötundi. Ettemaksu ei võeta, kõik põhineb usaldusel. Hind sõltub ka sellest, millist tulemust klient soovib.

Kommentaar

Taavi, töödejuhataja, töökaaslane ja sõber:

Harri on väga asjalik. Ta on meie aju. Tunneb hästi asja. Välismaa masinatele on ju väga keeruline varuosasid leida, selleks tuleb tohutut uurimistööd teha ja mööda maailma messidel käia. Firmasid on igasuguseid, mõni teeb arvest pildi ja saadab, teine hoopis faksib – tase on väga erinev.

Ülemusena on Harri normaalne klemm – kui vaja, siis ütleb ka mõne kõva sõna. Küllaltki nõudlik, ei luba autot enne välja, kui proovisõit tema silme all tehtud. Olen tema all töötanud neli aastat ja oleme hästi hakkama saanud. Inimesena on ta väga sõbralik.

Töö on huvitav, ehkki ratsa rikkaks ei saa, ei tüüta see ära ja iga päev on erinev. Meil käib töö ja hobi käsikäes. Isegi sama marki autod on erinevad ja mingit rutiini ei saa tekkida. Kliendid on samuti isesugused, enamasti nõudlikud, kuid alati leiab kompromissi. Endal on mul ka üks vana kandiline Volvo.