Kiivitajaid on harvaks jäänud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kiivitaja leiab toitu ka madalas vees kõndides.

FOTO: Wikipedia

Veel veerandsada aastat tagasi oli esimeste kevadekuulutajate hulgas üks tuntumaid ja märgatavamaid kiivitaja. Tänaseks on ka selle linnuliigi arvukus meil tublisti kahanenud ja pesitsusajal näeb kiivitajapaare üsna harva, nende elupaikades – heina- ja orasepõldudel ning niidetavatel luhtadel ja rannaniitudel heal juhul kilomeetrise vahega.

Ka lagerabadel, kuhu kiivitajad ilmusid pesitsema poolsada aastat tagasi, ja meresaartel on nende hulk vähenenud. Kiivitaja on peaaegu kodutuvi kasvu. Ta sulestik paistab eemalt must-valgena, ent on tegelikult metalselt küütleva rohelise ülapoolega, tiivanukid purpursed ja tiivad violettrohelised. Saba on kaneelikarva, rind kurguni must, samuti põsed ja pikkadest kuklasulgedest tutt, kukal, ülakael ja alapool valged.

Kiivitaja on haudelinnuna levinud Euraasias Briti saartest Kaug-Idani, enamjaolt parasvöötme lagemaastikel, Euroopas ka tundraaladel. Ta koguarvukus on üsna suur: kaks ja pool kuni viis miljonit haudepaari, sellest Euroopas miljoni kuni paari ringis.

Oma eestikeelse nime on kiivitaja saanud häälitsuste järgi, mida ta teeb nii kurvatoonilise hoiatushüüuna kii-vit kui ka mõneti moduleerituma mängulauluna kii-e-viit. Isalinnu mängulend oma pesapaiga kohal on jälgimisväärne: seal on vaheldumisi järske ülespoole sööste ja allalaskumisi, vuhisevail tiivul küljelt küljele viskumist ja madalal maapinna kohal lauglemist, üha oma nime korrates.

Aprillikuu kulub kiivitajatel sobiva pesakoha leidmiseks ja oma territooriumi tähistamiseks mängulende tehes, mai alguseks on paariline leitud ning maapinnale rinnaga hõõrutud mitmest lohust sobivaim valitud. See vooderdatakse väheste kõrtega ja emalind muneb sinna neli ookerja tausta ja mustjate laikudega muna, mida hautakse 25 päeva. Koorumise järel kuivab poegade varjevärvust udusulgrüü kiiresti ning ema juhatusel ja isa pidevalt valvel olles asub pesakond putukaid ja sekka vihmausse otsima. Aeg-ajalt poetakse ema alla end soojendama. Häire korral lösutavad pojad silmapilkselt maha ja sulavad oma ümbrusega üsna märkamatuks. Vanalinnud aga ründavad häirijat, olgu see neljajalgne või tiivuline, lausa vahet pidamata. Pojad sirguvad lennuvõimeliseks 35 päevaga. Esimese kurna hukkumise korral soetab kiivitajapaar järelkurna, vahel teisegi. Hollandis kipuvad inimesed vana kombe kohaselt tänini kiivitajamune toiduks korjama, keelust hoolimata.

Et kiivitaja jalad, ehkki näivalt pikad ja sihvakad, ei sobi kõrges rohus kulgemiseks, siis peab elupaik olema n-ö madalmurune või vähese taimkattega. Sobivad elupaigad on aga kasinate varjevõimalustega, nii et enamik munadega pesi ja rohkesti poegi langeb vareste, kährikute ja rebaste saagiks. Ka põllutööd võtavad matti, nii et lennuvõimeliseks saab vaid murdosa võimalikust järelkasvust.

Rõngastamisandmetel on kiivitajad elanud kuni 18 aastat.

Kiivitaja on Iirimaa rahvuslind. Eestis valiti ta aasta linnuks 2001. 

Tagasi üles