Eesti puitmajatootjate edu näeb välismaal paremini kui kodus, sest ligi 90% toodangust läheb endiselt ekspordiks. Norra, Rootsi, Saksamaa, Holland, Soome jne. Statistika alusel on Eesti Euroopa suurim puitmajade eksportöör.
Kuhu eesrindlik puitmajatootmine edasi liigub?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vaadata puidutööstuse majandusnäitajaid, on puitmajade tootjad esirinnas – väliskaubanduse bilansi tasakaalustajad nagunii – ja kõrvalseisjale võib jääda mulje, nagu oleks kõik nii paigas, et suuri arenguhüppeid justkui ei saakski enam tulla. Ühelt poolt on sektoris olemas traditsiooniline palkmajaehitus, kus majad valmivad meistrite kätetööna. Teisalt tehakse tehastes valmis terved korterid ja majaosad, mis võimaldab ehitusplatsil kiiret tööd.
Valdkonnas on olemas programmeeritud automaatliinid, Eesti mehed on saanud uhkustada maailma kõrgeima, 51meetrise puitmajaga, mis läks Norras käiku 2016. aasta alguses (kohe on küll norralased rekordit üle löömas) ...
Justnagu perfektselt töötav masinavärk, kuid Puitmajaklastri juht Lauri Kivili jutust selgub, et selles konkurentsitihedas valdkonnas on omad pingekohad nii tehastes kui ka välisturul. Majatehaste juhid jagavad üldlevinud arvamust: tehnoloogia areng muudab järgmise kolme aastaga tootmises rohkem kui eelnenud viiskümmend aastat kokku ja aeg sunnib muutuma jätkuvalt.
Mis on uued suunad puitmajaturul? Kas on nii, et käsitööpalkmajade kõrvale tekivad uued, keskkonnahoidu rõhutavad nišitooted, nagu näiteks puu otsa ehitatavad majad, ja tehasemajad muutuvad järjest kõrgemaks?
Puu otsa ehitatavad majad on nii väike nišitoode, et seda suunda peavoolu hulka lugeda ei saa. Puidust kõrghooned ja puitehitus laiemalt on aga küll kindel tulevikusuund. Selles suunas elamuehitus liigub ja seda peatada ei saa, sest keskkonnahoid muutub järjest tähtsamaks ja puitmajasektor on olemuselt kõige keskkonda säästvam ehitussektor. Olen varemgi öelnud: kui asendad majas mis tahes materjali puiduga, on see kohe keskkonnasääst, sest kõikide muude materjalide tootmiseks on vaja palju suuremas mahus energiat.
Selles suunas on vaja liikuda. Ka 2020 Eestis rakenduvad energiatõhususe miinimumnõuded on keskkonnahoiu ja ressursside säästliku kasutamise kontekstis olulised, kuid tegelikkuses peaks seadus lähtuma hoonete kogu elukaarest või ökoloogilisest jalajäljest.
Hoone eluea jooksul kasutatud energia moodustab vaid ligikaudu kolmandiku kogu hoone elukaare energiatarbest. Seadus reguleerib hoone energiakulu selle kasutamise hetkel, aga seda, kui palju energiat on kulutatud materjalide tootmiseks või kui palju energiat kulub kunagi tulevikus nende kasutatud materjalide utiliseerimiseks, ei arvesta üldse. Keskkonnasäästlikku terast või betooni ei ole olemas.
Mis toimub puitmajatehastes, mis suunas tehnoloogia areneb?
Sektoris käib tihe võistlus peamiste konkurentidega sihtturgude pärast. Tehastes on täna põhiline väljakutse see, kuidas muuta tootmist maksimaalselt tõhusaks. Küsimus ei ole kvaliteedis, sest Eesti majatootjad ületavad sellega oma peamisi konkurente ning sageli ka sihtriigi kohalikke tootjaid. Kuid kasvavate sisendhindade juures on tähtis leida lahendused, kuidas kvaliteetset toodet valmistada veelgi efektiivsemalt – see tähendab lähitulevikus kindlalt tootmise digitaliseerimist ja automatiseerimist.
Insener-tehniliselt ei ole kuni viiekorruselised hooned puitehituse tehnoloogia seisukohast enam keerulised. Puidust pilvelõhkujaid saab ka ehitada, kuid kõrgemate hoonete puhul on üldisem küsimus see, kuidas ühendada puitu teiste materjalidega. Need pilvelõhkujad ei ole tänaseks veel norm. Seni ellu viidud pilootprojektid on näidanud, et need on küll teostatavad, kuid puidu kasutamisele tulevad teatud konstruktsioonilahendustes nii-öelda piirid ette ja tuleb leida kuldne kesktee.
Mida digitaliseerimine-automatiseerimine tähendab? Programmeeritud tööpinke?
Mitte ainult. See tähendab lahendusi, mis puudutavad kogu tootmisprotsessi. Alustades sellest, et kõik protsessid oleksid kaardistatud, jälgitavad, analüüsitavad ja juhitavad. Kui lihtsalt öelda, siis tuleb teha nii, et tootmine ei oleks ühe mehe peas või kusagil riiulis kaustas. Sealt edasi vaadatakse üle tootmise iga osa eraldi.
Meil on juba üsnagi automatiseeritud tootmist, näiteks masintoodetud aiamaju tootvad ettevõtted, aga üldisem automatiseerituse tase on veel üsna madal. See on koht, kus tootjail on vaja astuda järgmisi samme.
Kas kogu valdkonna võiks jaotada niisiis kaheks: ühel pool aina tõhusamaks muutuv tehasemaja ning teisel pool käsitsitöö ja nišitooted?
Tehasemajade tootjad arenevad kindlasti standardiseerimise suunas. Seda ma ei julgeks ütelda, et päris nii läheb nagu näiteks autotööstustes, kus tehases töötavadki kord vaid kümned liigendpeaga robotid – kogu maailm ei taha elada ühtmoodi standardiseeritud majades ja sadu tuhandeid sarnaseid hooneid seega toota ei saa. Arvan, et nii nagu täna, on ka tulevikus paljud projektid unikaalsed, kuid nende tootmine täisautomatiseeritud süsteemidel võib olla keeruline.
Ilmselt kujuneb nii, et jäävad standardtooted ja ka eriprojektid, kuid arvestada tuleb, et standardi osas kõigile ruumi ei ole. Mina jaotaksin Eesti pildi praegu kolmeks – on käsitöö ning tõeline nišitoode, automatiseeritud moodne puitkarkassmajade standardtootmine ning nende kahe vahele jääv paindlik ja kliendi soove arvestav erilahenduste tootmine. Erilahendused põhinevad standardsetel konstruktsioonitüüpidel, toodetakse automatiseeritult, kuid samas on iga projekt siiski unikaalne ja teostamine seetõttu ka eelarvemahukam.
Puitmajasektor on Eestis siiani valdkond, kuhu viimastel aastatel on ettevõtteid järjest juurde tulnud. Tullakse just sellesse keskmisesse segmenti, puitkarkassmajade tootmise gruppi. Käsitööpalkmajade sektor enam hoogsalt ei kasva ja ka moodsa automatiseeritud tootmise kasv on olnud väga vaevaline. Aiamajaäris, mis siin esirinnas, pole enam ruumigi – meil tegutsevad Euroopa suurimad tegijad ning sellesse ärisse sisenemine nõuab võrdlemisi suurt investeeringut.
Keskmise segmendi kasv on aga olnud nii suur, et üllatab. Mõni aasta tagasi oli ettevõtteid 140, nüüd 250. See on samamoodi terves Euroopas – elementmajade tootmine kasvab. Meie tootjad peavad arvestama, et võitlus turu pärast läheb aina tugevamaks ja just selles kontekstis peaks olema n-ö äärtesse liikujaid. Kas siis kallis käsitsitöö või tõhusam tootmine kõrgema automatiseerituse tasemega.
Eesti ei ole nüüd enam see riik, kes välisturul hinnaga konkureerib. Skandinaavia riikidesse, kus meie eksportivate tootjate põhiturg, lisandub järjest tugevaid tegijaid Lätist, Leedust ja Poolast. Eesti puitmajatootjate hinnad on Skandinaaviasse imporditavate majade hindadest kõige kallimad. Võin tuua näite, kus hanke võitnud ja juba poolele miljonile lepingu sõlminud ettevõttele maksti leppe ülesütlemistrahvi 20 protsenti, kuna konkurentriigi ettevõte pakkus 30 protsenti odavama hinna. See tähendab, et peame pakkuma sellist kvaliteeti ja toodet, mis ületab hinnaküsimise. Tuleb jätkuvalt investeerida arendusse, tugevatesse müügimeeskondadesse ja efektiivsuse kasvu.
Mida koduturg teeb, kas siin ei ole nõudluse nihkeid?
Eesti eramuehituse maht on väike, 50 aastat okupatsiooni, mis puitehituse sisuliselt põlu alla pani, on teinud „väga korraliku” töö. Kui Skandinaavias hakkab inimene omale kodu planeerima, siis tal ei teki küsimustki, mis materjalist see peaks olema. Vaieldamatult eelistab ta puitu.
Eesti soovib ennast järjest samastada Skandinaaviaga, kuid millal me selles osas neile järele jõuame, ei tea vist keegi. Igatahes on praegu Eesti majatootjate jaoks koduturu osa endiselt tagasihoidlik. Eraisikute tasandil on puitehituse populaarsuse kasv nähtav, enam kui pooled uutest hoonetest on juba puitmajad. Rohkem turgu oleks kindlasti ka korterelamute ehituses, aga peatöövõtjad pole puitmajaehituse kiirust ja tõhusust veel mõistnud ning seal jätkub endiselt klaasi, metalli ja betooni kasutus.
Sellel taustal on tekkinud suundumus, kus Eesti puitmajatootjad võtavad ise ette väiksemate elurajoonide arendusi, kuhu toodetakse eramuid ja väiksemaid kortermaju. Üldiselt tootjad tahaksid olla tootjad, mitte arendajad, aga kui „päris” arendajad ja riik ei reageeri, tuleb võtta pall enda kätte.
