Poliitik metsaomanikele: enne valimisi ei juhtu midagi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui mets asub kaugel, side sellega puudub ja selle majandamine on pigem koormaks, on müük Meelis Mälbergi hinnangul kindlasti õige.

FOTO: Sille Annuk

Viimasel ajal üha kõvemini kõlav nõudmine raiemahtu piirata tekitab väikemetsaomanikes hirmu, et valimiste eel võidaksegi välja käia lubadus piirangud sisse viia ning kartuses metsa väärtuse kukkumise pärast on hakatud seda müüma.

Maa Elu uuris Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmetelt, kas metsaomanike hirmul on alust.

Meelis Mälberg nendib, et tema hinnangul ei mõista päris kõik metsa kaitsmisest rääkijad iga kord oma sõnade tagajärgi.

„Suuresti räägitakse abstraktselt ja umbisikuliselt, arvestamata, et igal metsatukal on konkreetne omanik. Tahaksin väga loota, et selline üliemotsionaalne arutelu metsade olemuse, metsade majandamise ja eraomaniku rolli üle liigub ratsionaalsemasse rööpasse,” sõnab Mälberg. „Aga rahustuseks ütlen, et enne valimisi ei juhtu küll midagi. Põhimõttelisi otsuseid ei saa nii kiiresti langetada ja mida lähemale valimistele, seda vähem üldse otsuseid tehakse.”

Mets pole vaid teenimiseks

Andres Metsoja ütleb, et teda üllatab, et metsa kirjeldatakse suuresti teenimisvõimalusena. „Metsa omamine eeldab ka kulutusi, mitte ainult tulu. Selleks, et raiuda, tuleb metsa istutada, võsasaega hooldada, teha valgustusraiet, hooldada teid ja kraave. Arvan, et suur võlu seisneb ka selles, kui sinu metsas asub mõni kaitsealune liik või sellest on kujunemas elupaik ohustatud faunale,” räägib ta.

Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra, kelle sõnad raiemahu võimalikust vähendamisest ongi erametsnikud ärevaks teinud, ütleb, et tänapäevane metsanduspoliitika ei saa lähtuda ainult majanduslikest eesmärkidest ja raiemahust.

„Nõmme rajajal Nikolai von Glehnil oli juba üle saja aasta tagasi selge arusaam: kui võtad vana puu maha, pead noore asemele istutama,” nimetab Vakra. „Riigimetsas istutatakse sel aastal 21 miljonit uut puud. Erametsades, kus raiumine on poolteist kuni kaks korda suurem, istutatakse aastas juurde kuni kümme miljonit puutaime.”

Samas nendib Vakra, et metsapuuistikuid Eestis lihtsalt ei jätku ja riik võiks siin appi tulla.

Rääkides sellest, mida riik on metsaomanike heaks teinud, toob Vakra välja, et mullu täiendati metsaseadust nii, et riikliku metsatoetuse saajana eelistatakse väiksema metsaomandiga erametsaomanikku. „Kahjuks on müügiotsuse tegijaid ikkagi liiga palju,” nendib ta. „Kindlasti väärib muutmist ka maksusüsteem. Kui praegu on tagastatud maa müümine koos metsaga maksuvaba, siis metsa majandamisel kehtib tavapärane maksumäär. Mõistlik oleks väikeste erametsaomanike puhul see muuta. Olulise lahendusena näeme tulevikus, et pakume riiklikult toetust ja tuge metsaomanikele, kelle metsamaad on valdavalt majandamisest väljas ja pakuvad ökosüsteemi teenuseid."

Võrtsjärvest suurem raielank

Raiemahtust rääkides nimetas Vakra, et kui 2012.–2015. aastal raiuti keskmiselt 10 miljonit tihumeetrit aastas, siis 2016. aastal jõudis see 11 miljonini. „Nõnda suur pole see arv 21. sajandil veel enne olnud!” rõhutab mees. „Arvurägastikus aitab paremini orienteeruda piltlik näide: 2016. aastal toimus lageraie 330 ruutkilomeetril ehk 60 ruutkilomeetri võrra suuremal pinnal, kui katab Võrtsjärv, mis on 270,7 ruutkilomeetrit.”

Vakra sõnutsi hakkas mullu kehtima raiemahtu piirav seadusepunkt, mis ei luba meie majandatavates metsades raiuda juurdekasvust rohkem, aga sellest jääb väheks. „Raiutud metsa asemel hakkavad kasvama küll uued puud, kuid noorendikud kasvavad mitu korda kiiremini kui täiskasvanud mets. See annab võimaluse näidata paberil suurt juurdekasvu, mille tõttu raiutakse aina edasi ja silmale avaneb looduses hoopis teine vaatepilt – seda, mida päriselt tajume metsana, jääb aina vähemaks,” selgitab ta.

Hinnad on üleval

Mälberg tõdeb, et metsa müük on nii suur asi, et sellist otsust ei peaks langetama emotsiooni pealt. „Mõistlik on võtta endale rahulikult aega, pidada nõu ekspertidega ja alles seejärel teha otsus,” soovitab ta. „Kõigepealt tasub endale selgeks teha, mis on metsa omamise eesmärk. Kui see on pikaajaline investeering ja metsa ka pidevalt majandatakse, siis mina ei soovitaks müüa. Sama soovitus on siis, kui metsal on omaniku jaoks emotsionaalne väärtus ja müügist saadavale rahale pole head kasutust.”

Kui aga mets asub kaugel, side sellega puudub ja selle majandamine on pigem koormaks, on müük Mälbergi hinnangul kindlasti õige. „Seda enam, et praegu on hinnad üleval, mis aga igavesti nii ei pruugi jääda,” lisab ta.

„Ei tohi unustada, et metsandus pakub tööd ligi 40 000 inimesele ja täidab miljonite eurodega riigikassat,” toob välja Vakra. „Kindlasti ei tohi riik takistada väikemetsaomanike vastutustundlikku metsamajandamist ega ohustada regionaalseid töökohti, kuid riik peab tagama, et Eesti metsad oleksid alles ka aastakümnete pärast. Usun, et jõuame lahendusteni, mis kindlustavad vastutustundliku metsamajandamise ning säilitavad metsade liigirikkuse ja põlismetsad tulevastele põlvedele.”

Tagasi üles