Kes lõhub teeäärseid puid?

Sääraselt lõhutud üksik õunapuu on hind selle eest, et liiklus teel ohutum oleks. Foto: Riina Martinson

Sõitsin ülestõusmispühade ajal oma lapsepõlvekoju Pärnumaal ja iga sõidetud kilomeetriga kasvas hinges segadus, kui pidin lastele aina uuesti seletama, kes kõik need teeäärsed puud ja põõsad on ära lõhkunud. Ja et see on tegelikult hea.

Maanteeameti Lääne regiooni hooldeosakonna juhtivinsener Meelis Saat ütles hiljem olukorrale selgituseks, et teehooldaja niitis sel Audru, Lavassaare ja Vahenurme vahelisel riigiteel võsa ja piiras puude oksi liiklusruumis.

„Töid tehakse hooldemasina külge kinnitatud niidukiga,” rääkis ta. „Tulemus ei pruugi liiklejate hinnangul olla meeldiv, ent tuleb aru saada, et teehooldajate ülesanne ei ole tagada aedniku täpsusega lõikust.”

Puhastustööd on maanteeameti selgitusel vaja teha, et liiklus ohutu oleks. „Teehooldaja peab tagama vaba liiklusruumi, mis tähendab, et tuleb eemaldada juhi vaatevälja ja külgnähtavust varjavad puud, oksad ja muud takistused,” räägib Saat ja lisab, et samu töövahendeid ja võtteid kasutavad teisedki teehooldajad teistes maakondades võsa ja okste piiramiseks.

Puude-põõsaste niitmine pole küll igapäevane, seda planeeritakse vajaduse järgi, kui on vaja parandada juhi vaatevälja. Teehooldajate sõnutsi pole neil tööde piirinaabritega probleeme olnud.

Dendroloog Aino Aaspõllu tõdeb, et ühest küljest on pärast masinaga niitmist pilt tee ääres lihtsalt ebaesteetiline, aga teisalt kiirendab selline kohtlemine puude ärakuivamist, sest seda kooreta lõhutud puitu ründavad kohe seenhaigused. Pigem võiks seal teha kohe lageraie.

„Oleme oma reisidel Inglismaal näinud, kuidas teeäärseid puid pügatakse külgede pealt igal aastal, et kitsastel külavaheteedel saaks üldse liikuda. Selleks on spetsiaalsed masinad teravate lõikuritega, mis lõikavad oksad läbi, mitte ei rebi neid puruks,” räägib Aaspõllu.