Väikeses jäätisevabrikus valmivad julged jäätised

„Tootmine tundus imelihtne – teen aga valmis ja müün maha. Eks ikka neis valdkondades, millest midagi ei tea, saab hõlpsasti end kõiketeadjana tunda. Eriti kui oled noor ja roheline ja midagi karta ei oska,” naerab Kaisa Murutar. tagantjärele. Foto: Tiit Efert

Üle maailma populaarsust koguv veganlus innustas kodumaise Fresko jäätisevabriku asutajat Kaisa Murutari keskenduma vaid taimsetele jäätistele.

Kaisa õppis Saaremaa Ühisgümnaasiumis matemaatika-füüsikaklassis. Sai selgeks, et reaalained teda suurt ei paelu ja tee viis Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Viimasel kursusel läks aga igavaks ja Kaisa otsustas elu vürtsitamiseks minna ülikooli kõrvalt veel Tartu Kutsehariduskeskusesse kondiitri elukutset omandama.

Seda, kuidas Kaisa jäätisteni jõudis, on temalt küsitud palju ja lihtne tal vastata polegi. Sageli arvatakse, et ta valmistas jäätist kodus oma tarbeks ja hobi kasvas äriks. Aga oli hoopis teisiti. Kaisa pole tegelikult üldse magusasõber ja tunnistab, et pole siiani kodukasutuseks mõeldud jäätisemasinat lähedalt näinudki.

Äriideeks veganijäätis

Värskelt kooli lõpetanud, asus Kaisa mingis mõttes ristteel. Ta oli just abiellunud ja lapsega kodus ning mõtiskles, mis edasi. Kuna ta palgatööle minna ei soovinud, oli selge, et tuleb luua oma ettevõte. Et idee peaks olema kantud armastusest toidu vastu, oli ka selge, edasine eeldas juba ratsionaalset süvenemist valdkonda, koostöös südame hääle järgimisega. Kuna väikeseid jäätisetootjaid oli tol ajal siinmail mõni üksik, samas poes just küllus ei valitsenud, langes otsus selle kasuks. Samuti tundus huvitav enda jaoks hoopis uus maailm avastada – erinevad tehnoloogiad, kõvasti keemiat ja füüsikat, mis osutus omal käel õppides hulga põnevamaks kui koolipingis.

Tema mõttekaaslaseks sai Kaire Valge, kellega oli koos kondiitriks õppides hea klapp saavutatud ning Kaisat täiendama sobis ta oma majandustausta ja kahe-jalaga-maa-peal-ellusuhtumisega.

Variant oli ka avada kohvik. „See mõttekäik minu rikkumata peas käis kuidagi nii, et kohviku avamisega kaasneb hoobilt rohkem püsivaid ja vältimatuid kulutusi-kohustusi. Ilmselt oli asi muidugi lihtsalt selles, et kohvikupidamine oli hoomatavam ja seetõttu oskasin neid riske paremini hinnata. Tootmine tundus seevastu imelihtne – teen aga valmis ja müün maha. Eks ikka neis valdkondades, millest midagi ei tea, saab hõlpsasti end kõiketeadjana tunda. Eriti kui oled noor ja roheline ja midagi karta ei oska,” naerab Kaisa tagantjärele.

Samas tänab ta õnne, et asi sai just siis ette võetud, sest kui juba lasta ratsionaalsetel hirmudel tekkida, võib juhtuda, et ei julgegi midagi teha. „Kui oleksin tol hetkel teadnud, mis mind ees ootab, oleksin ehk rahumeeli tööportaali lahti klõpsanud ja lihtsa elu peale läinud,” lisab ta.

Kursuseõe Kaire tugi sel hetkel oli ülioluline, sest Kaisa ei söandanud üksinda alustada. Kaire õhutusel mindi „Ajujahi” ettevõtluskonkursile. Ehkki „Ajujahist” on viimastel aastatel tehtud ka telesaade, jääb olulisem osa kaadri taha. Konkursil esmastest voorudest edasijõudnute jaoks avaneb alustava ettevõtja jaoks hoolikalt kokku pandud hindamatu väärtusega koolitusprogramm. Kaisa teadis, mida „Ajujahil” osalemine endast kujutab, sest varem oli seal osalenud tema abikaasa Richard Murutar (võitis „Ajujahi” teisel katsel 2016. aastal Sprayprinteri meeskonnas).

„Ajujahi” žüriile jäätisetegemisest ainult rääkima minna olnuks lihtsalt mage. Kaire tutvuste kaudu aeti välja korralik väiketööstuslik jäätisemasin, mis perelt raha laenates kiiremas korras ära osteti ja Kaisa koduses garderoobis omale koha leidis.

Kõikvõimalikke allikaid kasutades tudeeriti veel suurema hoolega jäätisevalmistamise tehnoloogiaid ning ööl vastu „Ajujahi” žürii ette astumist valmisid esimesed jäätised. Kuna oli jõulueelne aeg, tehti kõrvitsajäätist ajakohaste vürtsidega ja lihtsat, kuid ehtsat vanillijäätist.

Pall läks veerema

„Ajujahil” jõuti üheskoos Kairega 40 parema hulka. Kuna aga Kaire jaoks olid elul teised plaanid, jäi tema edasist protsessi toetama hea sõnaga ja koolitusprogrammi läbis Kaisa üksinda. „Seal on hästi tore seltskond koos, korraldajad ja teised osalejad toetavad ja mõtlevad siiralt kaasa, nii et sain üksi ka hakkama. Kuna Richard ja meie tütar olid minuga aeg-ajalt kaasas ja temagi paar aastat varem osalenuna seda seltskonda tundis, siis lõõbiti: näe, perekond Ajujaht,” meenutab Kaisa lõbusalt.

Ta taotles ja sai EASi starditoetust 15 000 eurot, lisaks oli abiks stardilaen, et sisseseade hankida. Fresko jäätisevabriku alguseks loeb Kaisa 2016. aasta veebruari, mil kõik oli tegutsemiseks olemas ja asi ametlik. Jäätisevabriku seadis ta sisse Tartus Estiko tööstuskompleksi teisele korrusele.

Alguses oli jäätisevalik laiem, nende valmistamiseks kasutas Kaisa mahedat lehmapiima ja mune. Kuigi mahemärk pole olnud tema jaoks kunagi eesmärk omaette. „Olulisem on teadmine, kust mu tooraine pärineb,” täpsustab Kaisa.

Tänavu otsustati, et Fresko kaubamärgi all valmistatakse vaid taimseid jäätiseid. „See oli oluline samm südame hääle suunas ning aitab meie pakutava osas selgust luua ja eristuda,” selgitab Kaisa.

Alustava ettevõtte esimene klient oli Vilde tervisekohvik. „Stockmann, Delice poed (sealhulgas Solaris) ja Kaubamaja tulid üsna kergesti. Tänu neile tekkis ka käive,” räägib Kaisa.

Nüüd on tema kompanjoniks ettevõttes Mats Eek. „Mina kipun rohkem kamandama, korraldama ja initsiatiivi näitama, Mats on aga see, kellele tavaliselt viimane sõna jääb, sest ma kasutan tema kõhutunnet viimasel ajal rohkemgi kui enda oma,” mõtiskleb Kaisa. Hiljaaegu liitus Fresko põhimeeskonnaga toidutehnoloog Heleri Sööt ja kibedamatel tootmispäevadel tuleb kööki veel abilisi. „Praegu ei ole võimalik rohkematele inimestele stabiilset sissetulekut pakkuda, kuid Tartus on selles mõttes mõnus, et tudengitele selline varieeruva graafikuga vaheldusrikas töö sobib,” lisab Kaisa.

Jäätis klaaspurki

Kord „Ajujahi” koolitusele sõites käis kaasajujahtija, Okka plaadi loonud Margus Siilik välja pöörase idee panna jäätis klaaspurki. Kaisa haaras mõttest kohe kinni. Kuna Fresko jäätistes kasutatakse toorainena ohtralt ehtsaid marju ja vilju, on jäätiste värvid ilusad ja kirkad. Klaaspurk laseb sel ilul välja paista.

Skeptikuid oli klaaspurgi osas mitmeid, kuid kõik argumendid taandusid tegelikult lihtsale harjumuspärale – nii ju ei tehta. Kaisa kinnitusel on klaaspurk kuni 50 korda taaskasutatav. „Võtame hea meelega purgid uuesti kasutusse, kui neid meile pakutakse. Aga kes soovib, võib purkidele ka ise rakendust leida. Saab maitseaineid või hoidiseid sisse panna,” annab Kaisa vihjeid.

Ootame ilusat suve

Tootearendusega tegeleb Freskos jätkuvalt peamiselt Kaisa, kuid igas etapis maitstakse jäätiseid ühiselt ja tehakse ausaid parandusettepanekuid. „Armu mulle õnneks ei anta,” muigab ta. Samuti muudetakse vajadusel juba turule toodud jäätiste retsepte, kui kliendid on nii lahked ja annavad konstruktiivset tagasisidet. Kaisa kinnitusel pannakse jäätistesse mõõdukalt rafineerimata suhkrut, ja õhuprotsent hoitakse väike. Populaarsemad on maapähklivõijäätis ja vaarikasorbett. „Praegu töötan ilma suhkruta jäätiste kallal, neid küsitakse meilt hästi palju,” kergitab ta loori suvistelt uudistelt.

Maitsed on küllaltki intensiivsed ning Kaisa ei imesta, kui need lastele ei meki. Ta viib küll oma jäätiseid koju lastele maitsta, kes söövad neid meelsasti, aga tunnistab, et Fresko jäätised on siiski suunatud eeskätt täiskasvanutele. „Neid on tore veinipudeli asemel külla kaasa võtta,” teab Kaisa.

Jäätist valmistatakse viiel päeval nädalas. Hommikul alustatakse jäätisebaasi tegemisega ja see tuleb kohe jäätiseks külmutada, sest taimseid rasvu sisaldavad segud lähevad üleöö külmas seistes liiga tihkeks ja halvemal juhul läheb rasv neis isegi tükki,” selgitab Kaisa. Väga palju aega võtab avokaadode puhastamine, banaanide koorimine, sidrunimahla pressimine ja pakendite ettevalmistamine.

Arenguruumi veel on, seda eelkõige müügi vallas. „Meil on nii võimekas jäätisemasin, et piltlikult peaksime praeguse müügimahu juures selle käivitama üheks päevaks nädalas,” sõnab Kaisa. Uusi kontakte otsitakse nii kaupluste kui ka kohvikutega. Tekkinud on sidemeid ka väljaspool Eestit.

Suvel minnakse külmakirstuga välja tänavatele ja üritustele. Suvises Tallinnas võib Fresko jäätiseletti kohata Balti jaama turul. „Eelmisel suvel ootasime ilusat ilma, et minna tänavale müüma, aga seda ei tulnudki,” kahetseb Kaisa.

Suvel tuleb kindlasti ka hooajalisi lisamaitseid, kui valmivad maasikad ja rabarber. Suvistel üritustel saab jäätist osta biolagunevasse topsi või vahvli sisse, mis sobib ka taimetoitlasele. „Üks asi tuleb seoses taimetoitlusega veel ära õiendada,” teatab Kaisa viimaks. „Kiputakse arvama, et taimetoitlastele tehtud toidud tavatoitujale ei kõlba või lihtsalt maitsevad halvasti. Jäätiste puhul on eriti kõvasti materdatud taimseid rasvu ja juurutatud arusaam, et koorejäätis on ainus õige kraam. Üks asi on odavad hüdrogeenitud rasvad, hoopis teine aga kvaliteetne taimne tooraine. Fresko kasutab jäätiste valmistamisel pähkleid, kookospiima, avokaadosid jm tervislikke rasvu. Nendega ei püütagi matkida koorejäätist, vaid pakkuda erakordset uutmoodi elamust nii veendunud omnivoorile kui ka taimetoitlasele.”

Kommentaar

Elke Lillemets, Marjamaa Talu OÜ:

Põhiliselt ostab Fresko jäätisevabrik meie käest vaarikaid ja jõhvikaid, aga ka teisi põllu- ja metsamarju. Ühelegi tootele ei piisa vaid heast retseptist, ka tooraine peab olema kvaliteetne. Kui miski kasvab oma kodumaal paremini kui kusagil mujal, tuleks seda eelistada.

Teeme mitme Eesti väiketootjaga koostööd, kellele on tähtis kvaliteet. Meie marjad on läinud tortidesse, kookidesse, müsli ja tee sisse, aga ka õlle ja siidri sisse. Varem oli meil ka suuremaid ja isegi Eesti üks suurimaid kondiitreid kliendiks, aga Poolast tuleb odavamat marja ning paljud on kvaliteedile hinda eelistanud, mis on majanduslikult ehk arusaadav. Marjamaa talu kasvatab oma marjad keskkonnahoidlikul meetodil, mis on vast ka maitses tunda.