Tartus ravitud kotkad võtavad kodukohas tuule tiibadesse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kilingi-Nõmmest loodusega sina peal peres kasvanud Madis Leivits (vasakul) ravib iga päev Tartus metsloomadest patsiente, korraldab uuringuid ja õppetööd. Pildil abistab teda Eero Nõmm.

FOTO: Urmas Luik

Riigimetsa majandamise keskuse Vändra metsaülem Jaan Kägu sõitis aasta teisel tööpäeval Tartusse, tavatu reisijana kaasas merikotkas, kes tema eest kraavipervelt lendu tõusta ei jaksanud ja kellele oli vaja kiiret abi.

„Käisin metsas geoloogilise luure puurkaeve kontrollimas, kas need on ikka korralikult suletud. Siis ma selle linnu leidsingi, ta ei jaksanud üle meetri kõrgele õhku lennata ja vajas ilmselgelt abi,” seletab Kägu, kelle kui jahimehe autos on koeravõrk, mille taha ta sulelise patsiendi pikal teekonnal asetas.

Metsaülema jutu järgi ei teadnud ta kohe, et leitud abitu lind on merikotkas, seevastu kaljukotkaid on ta oma kandis näinud. „Kotkas on ilus lind ja see on uhke vaatepilt, kui ta lendab, ligemale kahemeetrised tiivad välja sirutatud, aga ka puu otsas istuv kotkas on võimas,” mainib ta.

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi doktorant, õppejõud ja veterinaar Madis Leivits on tuntud kui Eestis esimesena kotkalt kotkale vereülekande tegija. Noore mehe enda jutu järgi pole vahet, kas kotkas või inimene, sest mõlemad on loomariigi esindajad ning nende raviprotseduuridki on sarnased.

„Kotkad satuvad tihti meile just pliimürgistusega, plii kahjustab ka punaseid vereliblesid, mis on organismis vajalikud hapniku transpordis. Doonoriveri väga hea lindude organismi stabiliseerimiseks,” selgitab Leivits. „Vereülekanne on üks väike osa raviprotsessist ja enamasti määrab tulemuse looma enda organism, kuid kahjuks on haigus tihti arenenud niivõrd kaugele, et ka parimate võimaluste juures pole palju muud teha, kui leevendada tema kannatusi.”

Merikotkas, kelle Vändra metsaülem ravile viis, sai samuti diagnoosiks pliimürgistuse. Seda kinnitas vereproov ja linnu olek, hingamisraskused, koordinatsiooni- ja seedehäired. Kulus kolm kuud, enne kui nooremapoolne ligemale viiekilone emaslind oma leiukoha lähedal võttis tuule tiibade alla ja liugles uhkelt üle välja kuusiku poole. Tema terveksravija aga ei pidanud seda rõõmupäevaks, sest juba ravil viibivale Järvamaalt leitud merikotkale lisandus munadepühade laupäeval raskes seisus kotkas Hiiumaalt ja aprilli esimesel nädalavahetusel merikotkas Tartumaalt.

„Igal aastal kordub sama probleem, kus hulga kotkaid saab mürgistuse ulukijahis kasutatavatest pliikuulidest, mitte niivõrd veelinnujahis juba keelatud pliihaavlitest,” nendib Leivits. „Pliikuulidel on täiesti efektiivsed alternatiivid olemas, kuigi need on kallimad. Aga kui vaadata tervet jahinduskulu alates autokütusest, riietusest kuni saagi töötlemiseni, siis kuuli pealt paar eurot rohkem maksta ei ole suur väljaminek, arvestades, et keskeltläbi kulub ühe põdra peale 1,7 kuuli.”

Merikotka ravimine plii ehk seatina mürgistusest läheb väga kalliks ja põhineb veterinaaride pühendumusel. Samas, nagu arutleb Leivits, on mürgistus ja lindude piinlemine inimese põhjustatud, aga kui poliitiku või ametnikuga jõuab jutt meetmeteni, tuuakse vastulausena väide, et populatsioonil läheb ju üldpildis hästi.

„Küsimus on valikus, kas me mürgitame või mitte ning jahindus on üks huvitav sektor, kus isegi veenev teaduslik tõendus ei suuda kahjulikke harjumusi muuta. Arvestatav osa meie kotkaste populatsioonist kannatab seetõttu päris koledasti,” rõhutab Leivits. „Mürgistus mõjutab nende võimet toitu kinni püüda, nad satuvad rohkem õnnetustesse, nad piinlevad inimese ignorantsuse pärast. Samas jõuab plii, mida jahil looma pihta lastakse, inimese kahvli otsa ja mõjutab tema lähedaste tervist, sest ega muidu oleks inimkond keelustanud plii kasutamise paljudes valdkondades. Erandiks on jäänud jahindus, kus plii jõuab enamasti ohtlike jäätmete käitlemisest laskemoonatootmisse ning sealt juba kuulide ja haavlitena keskkonda ja toidulauale.”

Noore merikotka naasmist kodukohta jälgis Pärnumaa jahimeeste liidu tegevjuht Eero Nõmm, kes oli linnu noka, küüniste ja tiibade pikkuse mõõtmisel veterinaarile abiks, hoides lindu süles nagu kaisukaru, ainult et kinnastatud kätega.

„Jahimehed tunnistavad pliiprobleemi ja nad pole selle vastu, et leida alternatiiv,” kinnitab Nõmm. „Aga see nõuaks uuringuid, et mis siis oleks õige. See teema puudutab ju suurt Euroopat, sest pliijahimoona Eestis ei toodeta, vaja on teha koostööd ja leida lahendus, mis sobiks jahipidamisel ja oleks keskkonnale ohutu.”

Plii hukatuslik mõju inimese tervisele on viinud selle kui raskmetalli keelustamiseni enamikus valdkondades, mida omakorda peetakse rahvatervise üheks suurimaks saavutuseks. Jahindus oma pliilaskemoonaga tekitab õigustatud küsimuse, kelle huvides on selle mürgise raskmetalli kasutus.

Metsaülem ja jahimees Jaan Kägu vaidleks tema toodud patsiendi tervendajale vastu.

„Metsas loomaraibete peal pliimürgistust saada on vähe tõenäoline, sest kütid viivad tabatud uluki kaasa, nagu ka kuulid, midagi ei jäeta vedelema. Euroopa Liidus on pliihaavlid veelinnujahil keelatud, samas linnujahil meie idanaabri juures kasutatakse jätkuvalt pliihaavleid ja kotkad nokivad surnud ja vigastatud veelinde, paarsada kilomeetrit piirini pole kotkastele miski kaugus,” selgitab Kägu oma arusaama, lisades, et kogu maailm kasutab suuruluki jahil pliilaskemoona ega näe selles kotkastele ohtu.

„Tundub, et ainuke kasusaaja on plii kaevandamise ja äritsemisega seotud ringkond,” möönab Leivits, kes on ennast täiendanud Ameerikas Virginia ülikooli metsloomade haiglas ja kirjutab doktoritöö teemal „Linnud kui bioindikaatorid mürgiste ainete seireks Eesti keskkonnas ning mürgiste ainete mõju tervisele”.

Kilingi-Nõmmest loodusega sina peal peres kasvanud Madis Leivits ravib iga päev Tartus metsloomadest patsiente, korraldab uuringuid ja õppetööd. Tema jutu järgi on metslooma jaoks kokkupuude inimesega, sealhulgas ravi ajal, väga stressirohke, seetõttu pole  metsloomadele inimeste tähelepanu hea. Avalikkuseni jõuavad lood, millest võib olla kasu inimeste ja metsloomade kooselule siin pisikesel maalapil.

Tagasi üles