Ere päike on kaitsmata noorte viljapuude suurim vaenlane

Kui noorte viljapuude tüved jäid möödunud sügisel kaitsmata, on praeguseks juba hiljaks jäädud – kui taimed on päikese käest põletada saanud, siis on see juba juhtunud.

FOTO: Elmo Riig

Varakevadel kõrgemalt käima hakkav päike sulatab lume esimesena aedniku südamest. Sõrmed hakkavad sügelema ja järjest kasvab ootusärevus algava taimekasvatushooaja osas.

Tärkava kevade õhinas peaks aedniku süda ka natuke muret tundma, sest koduaias kasvavatel noortel viljapuudel on ees ootamas üks kriitilisemaid aegu. Ere päike on kaitsmata noorte viljapuude suurim vaenlane. Päeval soojendab päike viljapuu tumedat koort, kuid öösel temperatuur langeb. Taoline temperatuuri kõikumine on põhjus, miks viljapuu tüvedele tekivad külmalõhed. Need lõhed on hea elupaik taimehaigustele ja -kahjuritele, see kõik nõrgestab noort viljapuud ja lühendab selle eluiga.

Kevadele mõtle sügisel

Noorte viljapuude kaitsele tuleb mõelda juba sügisel, kui temperatuur on nulli lähedal, kuid püsivad külmad pole veel saabunud. Viljapuutüvede kaitseks sobib väga hästi kõigile tuntud lupjamine, aga ka mõne heledama tekstiili või spetsiaalse kattekanga sidumine ümber tüve. Hele värvus peegeldab liigse päikesekiirguse tagasi ja nii püsib päevane temperatuur tüve ümber madalam.

Vanemaid viljapuid kaitseb tüve surnud rakkude kiht ehk korp, seetõttu nende pärast muret tundma ei pea. Lupjamisel tuleb kindlasti meeles pidada, et hilissügisesed vihmad või soojemal talvel ka lörts võivad lubja tüvelt maha pesta, seetõttu tuleb lupjamist talve jooksul korrata. Spetsiaalsed tüvekaitsed või lupjamine hoiab eemal ka jänesed ja kitsed, kelle jaoks noorte viljapuude koor on maiuspala.

Kui tüved jäid kaitsmata

Need, kellel noorte viljapuude tüved möödunud sügisel kaitsmata jäid, on praeguseks juba hiljaks jäänud. Nüüd enam aeda neid katma või lupjama minna pole mõtet. Kui taimed on päikese käest põletada saanud, siis on see juba juhtunud. Nüüd jääb üle tegeleda tagajärgedega.

On võimalus, et päike taimi ei kahjustanudki ja sel aastal lihtsalt vedas. Kui aga tüved on siiski kahjustada saanud, ilmuvad suve jooksul tüvedele pikliku kujuga haavad, mis aastate jooksul süvenevad. Esialgu ei pruugi kogenematu silm kahjustust märgatagi, kuid lähemal vaatlusel võib koorelt siiski peene kahjustustriibu leida.

Ulatuslike külmalõhede korral tuleks välja otsida aednikunuga, millel tera ots on kõver. Sellega on hea tekkinud haavad surnud ja haigestunud kooreosadest puhastada. Haava urgitseda tasub seni, kuni terve hele puit vastu tuleb. Seejärel katke haav palsami või haavamäärdega, mida saab osta igast aiakauplusest.

Oluline oskus on kahjustuse ulatuse määramine. Puu suudab normaalselt talitleda seni, kuni tema tüve ümbermõõdust on kahjustunud alla poole. Kui haav kipub ulatuma peaaegu ümber tüve, tuleks pigem mõelda uue puu istutamisele.

Muidugi võib aedades leida puid, mille tüved on kahjustatud ja mis lehtivad, õitsevad ja isegi kannavad vilja, kuid terve puu saagiga ei anna seda kindlasti võrrelda.

Kevadel ei maksa katete eemaldamisega kiirustada. Oodake, kuni maapind on sulanud ja valige katete eemaldamiseks pilvine päev. Ere päike võib pikalt katte all olnud taimele šokina mõjuda.

Mida teha ilupuudega?

Ilupuudel pole varakevadine temperatuuri kõikumine nii traagiliste tagajärgedega. On vastuvõtlikumaid liike, näiteks vahtrad või harilik hobukastan, kuid pigem jäävad need kahjustused meile märkamatuks. Koduaias võib siiski üksikute noorte ilupuude tüvede kaitsmisele mõelda, kuid kui see tegemata jääb, pole kahju nii suur kui viljapuudel. Eestis laialt levinud aru- ja sookaskedel ei teki koorekahjustusi aga iialgi, sest neile on hele kaitserüü juba looduse poolt selga kingitud.

Hoopis teine lugu on okaspuudega, mida kevadine päike kipub halastamatult kõrvetama. Eriti päikesele avatud kasvukohal tuleb kindlasti kogu taime katmisele mõelda, sest pruunilaiguliseks kõrbenud elupuuhekk ei paita kellegi silma.

Loe ka neid

Tagasi üles