Pinnasest sõltub, milline ader valida

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Peagi on käes künniaeg ja hoiuplatsil seisvad adrad tasub üle vaadata.

FOTO: Lemken/Konekesko

Atrasid on võimalik määratleda mitmel moel: on olemas n-ö tavaadrad, ripp-pöördadrad, liigendraamiga poolripp-pöördadrad ja järelveetavad adrad. Ennekõike aga oleneb põllupinnast, millist adratüüpi on seal kõige mõistlikum kasutada.

Kõigepealt jagunevad adrad muidugi tava- ja pöördatradeks. Kuna viimaste tehnoloogia ja tööpõhimõte on esimestest märksa keerulisem, on ka nende hind peaaegu kolm korda kallim. Samas peab muidugi arvestama, et tavaadraga kündes kulub põlluotstes üksjagu rohkem aega, manööverdamiste tõttu on ka kütusekulu suurem jne.

Adratüüpe saab ka liigitada mitme parameetri ja nendest tuleneva kasutusotstarbe järgi.

Üks moodus seda teha on kivikaitsme järgi. Kivikaitse on tegelikult adra juures oluline detail, sest lisaks adrahõlmade kaitsmisele säästab see kogu traktorit takistuste taha kinni jääva adra tõmbejõu eest.

Adral võib olla kahte tüüpi kivikaitsmeid: lõikepolt-kivikaitse või automaatne kivikaitse. Viimased võivad omakorda olla kas hüdraulilised või mehaanilised ehk vedrukivikaitsmed.

Lõikepolt-kivikaitsme kasutamine pole Eesti põllumeeste seas kuigi levinud. Lõikepoldi ülesanne on adra enda tera kaitsmine. Seda ta ka teeb, aga samas läheb ka ise küllalt lihtsasti katki. Põllud on meil aga üldiselt väga kivised ja traktorijuht ei saakski muuga tegelda, kui vastu takistusi purunenud lõikepolte vahetada. Lõikepolt kaitseb nimelt küll adratera löögi eest, kuid ise lööki saades puruneb kiiresti ja tuleb siis uue vastu välja vahetada.

Kõige tõhusamad on meie oludes hüdraulilised kivikaitsmed. Nende abil saab lihtsasti reguleerida sahale rakendatavat jõudu, mis üldlevinud praktika kohaselt peaks jääma 50 ja 190 bari vahemikku ehk mida kivisem põld, seda nõrgem survejõud. Kuival paakunud pinnasel on aga vaja rakendada suuremat jõudu.

Teine atru üksteisest eristav omadus peitub adrahõlmade tüübis. Neid on kokku küll oma kümme erinevat, aga laialt on levinud täishõlmsed ja ribahõlmsed adrad.

Hõlmast sõltub palju. Näiteks künni sügavus ja pinnase ümberpööramise intensiivsus. Viimase määrab ära see, kas kasutatakse poolvinthõlma või täisvinthõlma (kultuurhõlm), mis murendab maad poolvinthõlmsest adrast paremini. Veel on olemas nn ribahõlmad, mida kasutatakse eriti saviste muldade kündmisel just sellepärast, et kleepuv savi ei koguneks adrahõlma külge.

Kui adra hõlmad on raami külge kinnitatud poltidega, siis võib juba ette arvata, et poltkinnitused on sellise adra kõige nõrgem koht ja purunema hakkavad need just poltide kinnituskohtadest. Selle vastu otsustasid astuda adratootja Lemken insenerid, kes konstrueerisid esimesena adrahõlma poltideta kinnitussüsteemi. Selline tehnoloogia võimaldab valmistada sahkasid küll kõva süsinikterase sulamist, aga kuna poldikohta enam pole, siis ei hakka kasutamise käigus järjest õhemaks kuluv metall ka murduma. Lemkeni kasutajad kinnitavad, et selliselt kinnitatud adrahõlm peab vähemalt poole kauem vastu kui poltkinnitus.

Adratera peab olema terav, sest liigselt kulunud teraga ader ei künna, see ei lähe korralikult maasse ega pööra pinnast piisavalt ringi. Seega, lisaks kõigele muule tagab tasemel künni ka korralike kuluosade kasutamine. Muidu on töö kas poolik või läheb see lihtsalt tühja.

Tagasi üles