Võsaraat saabub vargsi

Võsaraat näeb välja pisut varblase moodi, ent nokk on peenem. Foto: Wikipedia

Käes on kevadet kuulutavate lindude saabumise aeg. Tuntud liikide, nagu kuldnoka, lõokese, metsvindi ja kiivitaja kõrval võib loodusesõpru üllatada mõnigi vähem silma hakkav suleline.

Üks selliseid on metsaserval ja aias lumeta laikudel toitu otsiv ja seina ääres päikesepaistet nautiv varblasesuurune võsaraat, kes on eelmisel ööl pärale jõudnud. Kõnnib ta justkui hiilides, keha maadligi hoides ja tiibu nõksutades. Meelsasti liigub ta sulava lume piiril, noppides seal päevavalgele ilmuvaid mutukaid.

Võsaraat on meie tavalisemaid, kuid varjatult tegutsevaid metsalinde. Ta seljapool on mahepruun, pea ja kael suitshallid, põsed hallikaspruuni-valkjatriibulised, tiival hõretähniline valge vööt. Nokk on tumehall, suunurgad kreemikad.

Liik on levinud peaaegu kogu Euroopa parasvööndis Portugalist ja Iirimaast Kaukaasia ja Uuraliteni, peale selle Väike-Aasias ja Põhja-Iraanis. Euroopas 9–13 miljonit haudepaari, Eestis 250 000 kuni 300 000. Meile saabub märtsi lõpul ja aprilli algupoolel, tihti veel siis, kui maa pooleldi lume all. Meeliselupaik on tiheda alusrindega okas- ja segametsade ääreosad. Võsaraadid otsivad toitu ka maapinnal, on osavad alusvõsas kulgejad, isased aga eelistavad oma kõlavat laulu esitada kuuseladval, hoides saba poolpüsti ja seda kärmesti võbistades. Lennul lastakse kuulda iseloomulikku tsi-hi-hi-hüüdu.

Tavapärast paarielu võsaraatidel pole, vaid elatakse n-ö kobarelu: mõnel emaslinnul on kaks kuni neli austajat, mõni isane aga teenindab kaht-kolme emast ja pesakonda. Pesitsusterritooriumi pärast jagelevad eeskätt emased, kes selle edasiseks kaitsmiseks valivad isalinnu või kaks, vahel kolmgi, kuna isaslinde on asurkonnas rohkem. Tihtipeale muudab emaslind oma esialgset valikut. Nii on võsaraatide pereelu väga mitmelaadne: monogaamiast polüandria ja polügüüniani, tavalisemalt küll kaks-kolm isast ja üks emalind.

Paaritumisi on üliohtralt, isegi paar korda tunnis. Kuni kümnepäevase üksteise ületrumpamise tulemusena loksub armukolmikus paika, kes on alfa-, kes beetaisane, aga poegadele toovad toitu mõlemad. Vahel aga oskab mõni võimekam isane köita endaga kaks emaslindu ja suudab osaleda kahe pesakonna toitmises.

Hästi varjatud pesa ehitab emalind tihedale noorele kuusele või kadaka otsa. Lai pesakauss on madala lohuga, üsna rohmakas rajatis. Mai alguses on pesas viis helesinist muna, mida emane haub kaks nädalat ja poegi toidavad kõik vanemad. Põhitoit on selgrootud, eeskätt putukad ja ämblikud, aga ka teod ja vihmaussid, suve lõpul süüakse mitmesuguseid, näiteks nõgese- ja oblikaseemneid ning marju. Juuni keskel võetakse ette teine kurn. Sügisrändele asutakse varakult, augustis-septembris ja talvitatakse Lõuna-Euroopas.