Kiirekasvuline kannatuslill õitseb rikkalikult ja kaua

Kannatuslille õied on omapärase narmasja lisakrooniga ja 8–12 cm läbimõõduga. Foto: Erakogu

Kannatuslill ehk passifloora ehk passioon ehk granadillipuu ehk üks suur segadus lillepotis ja toidulaual kuulub kuldkannilaadsete seltsi (Cistales) kannatuslilleliste (Passifloraceae) sugukonda.

Siia kuulub ligi 650 subtroopika- ja troopikataime, millest esindatum on kannatuslille (Passiflora) perekond. Kannatuslille ehk passiooni (ladina k passio – kannatus) liike on üle 400. Peamiselt on levinud troopilises ja lähistroopilises Ameerikas. Oma loomulikus kasvupiirkonnas troopikas tuleb kannatuslillel võidelda koha eest päikese all. Väätide abiga ronivad need mööda puid üles, et metsa kõrgemaisse kihtidesse välja jõuda. Mõned taimed saavutavad pikkuseks kuni 45 m.

Õied on omapärase narmasja lisakrooniga ja 8–12 cm läbimõõduga. Õied avanevad 10–20 minutiga. Nime on taimeperekond saanud Ameerikasse sattunud Hispaania maadeuurijate ja jesuiidi preestrite kaudu, kes nägid taimede õites Kristuse kannatuse sümbolit. Euroopas kirjeldas taimi 12. sajandil esimesena kloostriõpetlane Jacomo Bosio. Õie osi seletati järgmiselt: kümme õielehte – ristilöömise juures viibinud kümme apostlit, viis tolmukapead – haavad, kolm emakat – naelad, lisakroon – okaskroon, kolm kõrglehte õie alusel – püha kolmainsus, köitraod – köied ja piitsad Kristuse piinajate käes. Ka taime teaduslikuks nimeks jäi Passiflora.

Kannatuslille vili on söödav ja tuntud meil kui passioon või granadill (grenadill). Viljade suurus, kuju ja värv sõltuvad liigist ja sordist. Vilja sisu on aga kõikidel liikidel ühesugune, koosneb kuni 200 väikesest mustast seemnest, mida ümbritseb õhuke sültjas ümbris. Viljakest on nahkjas ja mittesöödav. Eestlasele võib niisuguse viljaliha söömine tunduda tüütuna, sest seemned on küllaltki kõvad ja krõmpsuvad hamba all, meenutades magusat kalamarja või mõnele isegi konnakudu. Omapärane eksootiline aroom võib mõnda ahvatleda ja teiselt söögiisu hoopis ära võtta. Kõige maitsvamaks peetakse magusa granadilli ehk keelja kannatuslille (P. ligularis) vilju, mida kasvatatakse kultuuris peamiselt Mehhikos.

Kannatuslill toataimena

Kannatuslilled on ideaalsed taimed vertikaalse haljastamise jaoks, kasvavad kiiresti ja paistavad silma elujõulisusega. Õitsevad rikkalikult ja kaua. Külmematel aladel on need suurepärased ronitaimed ehk vääntaimed kodu ja talveaia jaoks. Neid on kerge kasvatada ja need tunnevad end hästi ka väikestes pottides.

Toalillena võib edukalt kasvatada kõiki granadillipuid, melongranadill sobib siiski talveaeda, sest on kasvult teistest liigikaaslastest märgatavalt üle. Meil kannatuslille nime all toalillena kasvatatav liik on sinine kannatuslill (P. coerulea), mis pärineb Lääne-Brasiiliast ja Peruu perioodiliselt kuivadelt aladelt ning on seal kuni 10 meetri kõrgusele roniv liaan.

Sinine kannatuslill õitseb toatingimustes juulist septembrini, aga ainult siis, kui taime kasvukoht on õhu- ja valgusküllane ning muld toitainerikas. Kasvatada on seda parem lõunapoolsel aknal, kus on soovitatav vaid keskpäeval veidi päikese eest varjutada. Soojadel suvepäevadel võib taim olla avatud aknal. Viljad söödavad, 3–5 cm pikad.

Suvel kastetakse palju ja korrapäraselt ning väetatakse umbes iga 10 päeva järel. Talvel vajab mõnekuulist puhkeaega. Sel ajal hoitakse taime endiselt valges, kuid jahedas (6–10 kraadi) ja kastetakse vähe. Igal aastal märtsis-aprillis istutatakse lill ümber. Pott valitakse võimalikult väike. Muld segatakse näiteks mätta-, lava- ja turbamullast ning liivast (3:1:1:1). Liiga kerges mullas õitseb taim halvasti. Ümberistutamise ajal lõigatakse eelmise aasta võrsed tagasi 4–8 pungani. Seejärel asetatakse taim sooja valgesse kohta ja hakatakse vastavalt uute võrsete arengule üha rikkalikumalt kastma. Juba 3–4 kuu pärast ilmuvad noortele võrsetele õiepungad. Kui taim on juba vana ja suur, võib igal kevadel aluseni tagasi lõigata vaid ühe või paar haru, et alt kasvaks uusi võrseid. Noortel võrsetel areneb õisi märksa rikkalikumalt kui vanadel.

Kõige lihtsam on paljundada juurevõsudega, mis emataime küljest ümberistutamisel eraldatakse. Pistikutega paljundada on tülikam, sest need juurduvad aeglaselt ja nõuavad juurdumise ajal kõrget temperatuuri ja niiskust. Teha 2–4 lehte kandvad pistikud, mis juurutatakse viljakal kasvusubstraadil (üks osa head rammusat aiamulda ja teine liiva) klaasi all (klaaspurgi all).

Kannatuslilli võib paljundada ka seemnest, sobiv aeg on märts-aprill. Granadilliseemned pesta ja külvata 2–3 kaupa keskmise suurusega lillepotti. Külvata 2–5 mm sügavusele. Tõusmed tulevad 12 kuu jooksul (19–24 kraadi) niiskes substraadis. Mulla valmistamiseks võtta üks osa aiamulda, teine turvast ja kolmas kõdusõnnikut. Muld kasta hästi läbi, potid tõsta väiksematesse neid vabalt mahutavatesse kilekottidesse ja kotisuud siduda kinni – minisubtroopika. Nüüd asetada radiaatorile väiksem puuplaat ja sellele pott seemnetega. Kui seemned on tärganud, siis eemaldada kile ja anda lisavalgust. Külvist istutuskõlbliku taimeni (6–7 pärislehte) kulub 60 päeva.

Granadillipuu pikaealisusest ei teata eriti palju, aga mõnede metsikult kasvavate liaanide paksude puitunud varte põhjal võib anda neile vanuseks mitte vähem kui 100 aastat.

Kannatuslill toidutaimena

Nagu paljud lõunamaised puuviljad on ka granadillid suure kalorsuse ja toiteväärtusega – 100 g vilju annab peaaegu 100 kcal energiat. Sisaldab mõõdukalt fosforit, kaaliumi ja C-vitamiini. Erinevate kannatuslille liikide viljad on Ameerika troopilises ja subtroopilises osas hinnatud kui koduse veini ja likööri toormaterjal.

Viimasel ajal on kannatuslilleliikide vilju passiooni nime all müügil ka meie suuremates toidukauplustes. Olen peamiselt näinud kortsulisi purpurkannatuslille vilju, vähem kollase kannatuslille omi ehk granadille.

Kannatuslille vilju kasutatakse eelkõige kui delikatesspuuvilja: vili lõigata pooleks ja lusika abil süüa ära sisu koos seemnetega, kest on kõva ja mittesöödav.

RETSEPTID

Granadill kefiiriga

150 g kefiiri hulka kloppida ühe granadilli viljaliha ja 2–3 sl ploomimahla, tõsta 30 minutiks külmikusse.

Granadill arbuusiga: 300 g arbuusikuubikuid segada kokku 100 g granadillide viljaliha ja ühe sidruni mahlaga. Serveerida jäätise või vahukoorega.

Granadill mandariiniga

3–4 mandariini koorida, viilutada, viilud lõigata terava noaga pooleks või kolmeks, lisada 1 sl salatiõli, 1 granadilli sisu, 20–30 g peenteks ribadeks lõigutud lehtsalatit või Hiina kapsast, segada ja tõsta 30 min külmikusse.

Granadillivõie (magus „kaaviar”)

150–200 g kõrvitsat tükeldada ja hautada vähese veega pehmeks, kurnata ja püreestada, jahutada. Kõrvitsapüreele lisada 1 kuhjas sl sukaadi, 2–3 granadilli sisu, noaotsaga sidrunhapet. Serveerida röstsaial.