Talvine kalapüük pakub elamusi ja saaki

FOTO: Tiit Efert

Populaarse suvitusranna Kauksi kaldalt sillerdav vaade Peipsi järvele on märtsi külmal hommikul asendunud arktilise jääväljaga. Rannas on näha mahajäetud kelku, kaugel eemal paistavad täpikestena kalamehed.

Kohtume Kauksi Puhkemaja peremehe Aivar Talistuga ranna telklaagri parklas. Mootorsaan on valmis startima. Ilm on ilus. Kuigi õhk on jäine, mõjub taevas sirav päike soojendavalt.

Saaniretk kalale

Teekond 1,4 kilomeetri kaugusele järvejääle võtab aega mõne minuti. Jää paksus on seal ohutud 40 sentimeetrit. Sõidame üle kahe prao. Esimene on kohe rannikul, teine natuke eemal. „Nendega peab hästi ettevaatlik olema. Pragu võib olla lund täis tuisanud ja siis pole see nähtav. Olen isegi sõitnud prakku sisse,” räägib Aivar.

Jää on sel aastal hea, murde on vähe ja saaniga mõnus sõita. Samas murrud on kalameeste jaoks just head, sest saak kipub passima just seal all.

Miks me peatume just siin? „Sest siin on kala, sel aastal on suurem kala rannikule lähedal,” vastab Aivar. Oleme madaliku servas, kus meie jalge all on viis-kuus meetrit vett. Aivari sõnul võtab osa kalamehi isegi kajaloodi kaasa ja uurib selle abil läbi puuritud augu jää all toimuvat. Aga ega nad nende abil rohkem kala ei saa. Tähtsam on siiski kogemus ja teadmine, kus kala võib liikuda.

Aivarigi jaoks on õige püügikoha avastamine suur loterii. „Puurid ja katsetad, nii võid päevas teha kuni sada auku,” seletab ta. Samas on tuttavatel kalameestel tekkinud võrgustik, kes jagavad infot, kus kala asub. Aivari sõnul juhtub ka nii, et kui mõnel päeval ikkagi õiget kohta pika otsimise peale ei leia, siis kaob isu ära, enam ei viitsi ja lähedki ära koju.

Täna on Aivar juba varakult järvejääl käinud ja auk on valmis puuritud. Tema sõnul kinnitab õiget kohavalikut ka see, et lähima kilomeetri raadiuses on näha mitukümmend kalameest. „Ega nad muidu poleks siin.”

Kalamehi on Aivari jutu järgi nii kohalikke mehi kui ka kaugemalt tulnuid. Üks mees suusatab kohale vana kooli suuskade ja pillirookeppidega. Saanidega sõidetakse kaugele. Kaugemal järvejääl on näha kollast telki. Praegu käib päike juba kõrgemalt, aga talvisel ajal tulevad kalamehed jääle juba pimedal ajal.

Aivaril on kaasas tuulevari. Kui on külm ja tuuline ilm, siis saab selle taha varjuda. „Kui väljas on külmakraadid ja kõva tuul, siis on sellest ikka abi.” Aivar meenutab kogemust, kui kaasas oli telk ja gaasiahi ei tahtnud külma tõttu põleda ja ta pidi gaasi soojendamiseks ballooni alla küünla panema. Äärmiselt oluline on siiski soe riietus.

Aivar laseb landi vette ja hakkab seda sikutama. Tuleb järske liigutusi teha, sest siis lant hüpleb vee all. „Ma ei tea, miks nad seda metallitükki ihalevad,” sõnab ta. Ju see meenutab Peipsi tinti. Peamiselt püüab Aivar ahvenat ja mitmel isendil on väike tint suus olnud. Tal on suur karp lante täis, aga püüab ikka ühe või kahega. „Kaks kalameest võivad kõrvuti püüda, üks saab ja teine ei saa kala. Ühel aastal võtab üks lant, teisel teine. Tint on hõbedast värvi, äkki seetõttu meeldib ahvenatele samuti rohkem hõbedane lant,” oletab Aivar.

Praeguste reeglite järgi võib ta püüda päevas kuni 15 kilogrammi kala. Kui lubatud oli rohkem, püüdis Aivar ka 20–30 kilogrammi päevas. „Tundub, et ahvenad on hästi kudenud, sest väikest kala on palju. Olen seda palju tagasi loopinud,” sõnab Aivar.

Jää tuleb igal aastal

Aivari sõnul on Peipsile jää tekkinud ikka igal aastal. Tänavu tuli jää poolest jaanuarist. Jääpüüki saab teha niikaua, kuni piirivalve lubab. „Kui läheb ohtlikuks, paneb piirivalve järve kinni,” teab Aivar. Sulamine võib-olla kiire. „Kui jää läheb kristalliliseks, tekivad mustad laigud, siis see sulab kiiresti,” kirjeldab ta.

Seni aga tuleb piirivalves igal hommikul jääleminek registreerida ja kui kaldale tagasi lähed, siis tuleb sellestki piirivalvele teada anda. „Kõik jääle lubatud tehnika on loetud,” räägib Aivar. Kui ta unustab enda tagasijõudmisest teada anda, siis võib juhtuda, et saab piirivalvelt öösel kõne, kus päritakse tema asukohta. Samas käib piirivalve vahel hõljukiga jää peal kontrollimas, kas kõik on registreeritud.

Aivar on käinud kala püüdmas ka kaugemal, kümnete kilomeetrite kaugusel Vene piiri ääres. „Eks ta kõhe ole, aga olen harjunud.” Piir on tähistatud ja juhuslikult sealt üle ei satu. Kaasas on kalamehel kompass ja elektrooniline GPS-seade, mis võib aga igal hetkel üles öelda.

Samas pakuvad sellised pikad sõidud naudingut. „Kui oled keset järve ja ümberringi on valge tühi väli, siis tekib selline vabaduse tunne,” kirjeldab Aivar.

Tubli saak

Kolmveerand tunniga, mis me järvejääl veedame, tõmbab Aivar välja viis ahvenat. Ta on isegi positiivselt üllatunud. Aivar ei usu jutte, et kala on Peipsist välja tõmmatud. Saagi viib ta koju ja fileerib. Varem fileeris kala rohkem Aivari abikaasa Piret, aga vaadanud juhiseid Vladislav ja Kaarel Koržetsi raamatust, on Aivar ka ise fileerima hakanud. Ta näitab kujundlikult, kuhu ta lõiked teeb ja mis järjekorras need ette võtab. Ta kinnitab kõigile, et kala on alati maitsvam koos nahaga, mis tähendab, et enne fileerimist tuleb soomus eemaldada.

Võrguga Aivar ei püüa. Ta on käinud võrgumehi talvel võrgu sisselaskmisel ja saagi kontrollimisel abistamas. Talvel on võrgumeeste põhisaak latikas ja koha. Mõnikord ka haug.

Tema firmaroog on hoopis külmsuitsukoha. Ise ta koha ei püüa,  vaid ostab seda teiste kalameeste käest. Koha meeldib talle ka soolatuna.

Kalamees ja põllumees

Saak jõuab Kauksi Puhkemaja külaliste lauale. Kuigi kõrgaeg on suvel, jagub külalisi ka talveks. Nende hulgas on kaugemalt tulnud kalamehi, kes vajavad öömaja.

Kauksi Puhkemaja on rajatud Aivari vanaema kodutallu, kus on sündinud ka Aivari isa. 1950. aastatel jäi talu tühjaks, see müüdi maha, viidi palkidena minema ja pandi kuskil mujal püsti. Endisesse taluhoovi jäi vaid kaev. Kõik kasvas võssa ja metskond tegi siin loomadele heina. Kui taasiseseisvunud Eestis võeti vastu taluseadus, oli pärijatel õigus talumaad tagasi saada. Sugulased leppisid kokku, et Aivari pere võtab rääma jäänud talukoha enda hoole alla. Nii asutigi endise nimega Paesaare talu taastama. 1997. aastal koliti uuesti rajatud majja sisse.

Aivar käib Mäetagusel tööl, tal on seal 300 hektarit põllumaad. Kui on hooaeg, siis ta läheb vara ja tuleb õhtul. Puhkemajade juures on tema ülesanne muru niita ja remonditöid teha.

2000. aastal valmis esimene kahe magamistoaga puhkemaja, mis kannab Suure maja nime. 2003. aastal kerkis Väike maja ja seejärel suitsusaun. Hoovis asunud lodu kohale, kus polnud võimalik murugi niita, kaevati tiik. Vesi on seal üle pea ja saab paadigagi sõita. Tiiki on toodud kalad.

Turistid võtsid talu kohe omaks. Uusim maja valmis 2011. aastal – Päsari maja. Nimi tuleb talukoha nimetusest – Paesaare talu, millest on kohalikus kõnepruugis kujunenud Päsari. Maja esimesel korrusel on peosaal, köök, duširuumid ja WC-d. Teisel korrusel on kahe- ja kolmekohalised toad. Kokku on talul maad 69 hektarit, kus kasvab valdavalt mets. Majad on ehitatud oma metsa palkidest. Kuigi hoov on suur ja lai ning sinna annaks palju ehitada ja rajada, siis sellist plaani pole. Küll aga annab tunda voodikohtade nappus. Kui näiteks peole tuleb 50 inimest, siis öömaja neile pakkuda ei ole. Kuigi telkimiseks on hoovis ruumi küllaga, on see paljudele vastumeelne. Nii ongi kavas juurde ehitada neli väiksemat maja.

Loe ka neid

Tagasi üles