Sillametsa taimevalikust leiab isegi tomatkartuli

Sillametsa talu perenaine Milvi Rand plaanib kodus maha panna tomatkartuli ja suve teises pooles Maa Elu lugejatelegi teada anda, kas taim annab ikka sellist saaki, nagu sel reklaampildil lubab.

FOTO: Riina Martinson

Sarnaselt kümnete teiste Eestis tegutsevate aianditega on Sillametsa talu kasvuhooned praegu täis võõrasemasid ning suvelillede ja maitsetaimede beebisid, aga et pererahvale meeldib uuega katsetada, kosuvad kasvuhoones ostjate ootusel ka amplivaarikad ja tomatkartulid.

Tomatkartul

FOTO: Riina Martinson

Jah, needsamad tomatkartulid, millest mullu sotsiaalmeedias väsimatult videoid jagati ja inimesed pikalt vaidlesid, kas selliseid taimi, mis varre otsas tomateid ja mullas kartuleid annavad, ka päriselus kasvatada saaks. Ega talu perenaine Milvi Rand isegi praegu tea, mis neist taimedest lõpuks saab, aga proovimiseks tellitud poolsada kartuli-idule poogitud tomatitaimekest läheb hooaja alguses talu müügikohtades müüki ja eks julged saavad ise kodus proovida neid kasvatada.

Unustatud pole ka Eesti juubeliaastat, mille puhul valmistatakse ette kannikestest 10-pakid, kus osa taimi siniste, osa mustade ja valgete õitega.

Kaup suurde ketti

Suur-Pärnu läänepoolsel piiril mere ligidal tegutseva Sillametsa talu neljas kasvuhoones keeb kevadisel kiirel ajal elu nii pikalt, kui valget aega vähegi jagub. Perepojad Jürgen ja Rainer Rand teevad Maa Elule tutvustustiiru oma valdustes ja näitavad, et üks kasvuhoone on ainult võõrasemade ja kannikeste päralt, teises kasvavad maitsetaimed ja suvelilled, üks, seni veel tühi, on kurgikasvatuse ootel ja ühes kasvuhoones kasvatab pere ette taimi, mis lähevad Bauhofi müüki.

Bauhofi poodidesse kasvatab talu köögiviljataimi juba viiendat aastat. «Eesti kaupluste ketipoodidesse pole ühessegi lihtne pääseda. Koju küsima ei tule mitte keegi, ise pead aktiivselt pakkumas käima,» tõdeb Milvi. «Pakkusime oma taimi kõigile suurematele kettidele, aga Bauhof oli ainuke, kes huvi tundis. Käisid enne meil kohapeal vaatamas, kuidas kasvatame.»

Jürgen nendib, et suurpoe tingimused on päris ranged: pead olema suuteline kindlal kuupäeval kokkulepitud hulga taimi müüki andma.

Bauhofi tarbeks kasvatavad nad üle kümne tomatisordi, kurgi ja paprika- ning salati- ja maitsetaimi. Lisaks lähevad kaupluseketi jaoks sel nädalal potti seitsme eri sordi maasikate frigotaimed, mida juba kuu lõpus 10-pakkidena poest osta saab. «Meie paneme frigotaimed potti, need juurduvad seal ja taim alustab hoogsalt kasvu. Oma kogemusest võin öelda, et frigodest maasikad on sordipuhtad ja annavad head saaki,» kinnitab Milvi.

Taimed veavad noormehed ise poodidesse kohale, vaid paari Pärnumaast kaugemat kohta varustatakse Tallinna kaudu.

Köögiviljad kasvatavad seemnest, aga 70 protsenti lilledest ostetakse sisse noortaimedena ja ülejäänud kiirekasvulised külvatakse kohapeal. Lilled lähevad peaasjalikult müüki talu enda müügikohtades.

Oma müügipunktid

Kaks aastat tagasi avas pere kodu ligidal Tõstamaal oma taimeaia. Pererahvas meenutab, et algul oli väga palju skeptikuid, kes tegid maha mõtte väikeses kohas äri avada. «Jah, meid nimetati hullumeelseteks, et nii väikeses maakohas midagi sellist avame,» meenutab Milvi ja lisab, et eks taimeaia käimalükkamine sai teoks ikkagi suuresti tänu missioonitundele.

«Kui meiesugused elupõlised siin Tõstamaal midagi ei teeks, siis kes veel? See koht surekski lõpuks välja, kui kohalikud ise ei panusta. Meie tahame tõestada, et väiksemas kohas võib ka edukalt tegutseda,» räägib Jürgen.

Nüüd järjekordse hooaja eel on plaan taimeaeda edasi arendada. Vähe sellest, tänavu avavad nad kaks täiesti uut müügipunkti – ühe Märjamaal, teise Lihulas. Lääneranna keskuses tuleb tänavu veel telgis ajutine müügikoht, aga Märjamaal käib praegu oma kasvuhoone ehitus, kuhu viiakse kodutalust taimed müüki.

Kui muidu tehakse talus kõik tööd ära oma pere viie inimese jõuga, siis müügipunktidesse palgatakse müüjad. Milvi sõnul neil töötajate leidmisega raskusi pole. «Eks meil ole ka leebemad tingimused: kui mujale naljalt üle 50aastaseid palgata ei taheta, siis mina leian, et meie kauba müügiks just nemad sobivadki kõige paremini,» selgitab perenaine.

Pärnumaal tundub lillekasvatajate kontsentratsioon olevat kõige suurem Eestis, aga kodumaisest konkurentsist enam teeb taimekasvatajatele peavalu odav võõramaine kaup. «Päris halb on vaadata, millistes taimedele täiesti sobimatutes tingimustes toidupoodides taimi müüakse. Kui siseruumis võõrasema paar päevagi hoida, siis midagi head sealt tulla saa,» tõdeb Jürgen.

«See, et Eesti kasvatajad omavahel konkureerivad, on loomulik, sellega saab hakkama, sest igaühel on oma püsimüügipiirkonnad ja kliendid enam-vähem välja kujunenud,» räägib Milvi. «Vanemate tegijatega on meil suhted ikka pigem sõbralikud. Kui Tallinnast vaja taimi tuua, siis meie toome mõnikord teiste kauba ka kaasa ja vastupidi.»

Kiire tööaeg kestab taimekasvatajatel veebruarist novembrini. «Varem, kui ka kartulit ja kapsast müügiks kasvatasime, oli aasta ringi tõmblemine. Kui ikka aastaid talv otsa sorteerid kartulit ja müüd ning veebruarist tuleb uus taimekasvatusring kohe otsa, siis lihtsalt ükskord ei jõua enam. Tuleb valik teha. Nüüd, kus talvel keldris sorteerima ei pea, saame peaaegu kaks kuud aastas puhata,» seletab Milvi.

Pikki päevi kasvuhoones näpud mullas askeldavatel Jürgenil ja Raineril tüdimust näost ei paista.

«Me ju oleme kasvuhoones kasvanud, ei sunnitud meid, vabatahtlikult tulime ja tegime,» muheleb Rainer. «Meie tahame olla maal ettevõtjad. See on juba põhimõtte küsimus.»

«Jah, lihtne oleks olnud Soome minna, aga ei taha,» kostab kõrvalt Jürgen. «Ei taha olla kellegi teise käe all palgatööline. Siin meil kogu aeg tööpõld kiirelt vaheldub, ei teki rutiini. Vaata, kui palju on tekkinud ümberringi lillekasvatajaid, see on märk, et läheb elu paremaks.»

Samuti teeb taimekasvatajatele heameelt, et nende klientuur aasta-aastalt nooreneb. Lillede kõrval ostavad noored palju köögiviljataimi.

Aiasõprade uue põlvkonna pealetulekust annab märku muutuv taimevalik. Näiteks ostetakse järjest enam nelgitaimi, isegi punaseid nelke toovad inimesed rõõmuga oma aeda. Samamoodi on noored koju ostmas roosbegooniad ega pea neid sugugi surnuaialilledeks.

Katsetamislust

Kasvuhoones ringkäiku tehes kõlab tihti jutus sees: «Seda kasvatame enda jaoks prooviks, vaatame, kuidas õnnestub.» Näiteks tomatite seas otsivad kliendid sageli just eriliste viljadega sorte.

Jürgen Rand näitab, et mullu pisikestena mulda pandud ampelvaarika taimed on nüüdseks suureks kosunud ja õiepungi täis.

FOTO: Riina Martinson

Üks mullu ebaõnnestunud katsetus tundus olevat amplivaarikad, mis marju ei näidanudki. Perenaise hääles kõlab mure, kui räägib, et ostjad võisid küll pettunud olla. Aga loodetavasti ei visanud nad taimi minema, sest Sillametsa talu külmas kasvuhoones edukalt üle talve säilitatud amplivaarikad on juba rikkaliku lehestikuga ja varred õiepungi täis. Kui tavaliselt kasvatavad taasviljuvate vaarikate uued sordid marjad sama aasta võrsetel, siis see potis sirgumiseks mõeldud 60 sentimeetri kõrguseks kasvav sort teise aasta omadel. Jälle üks tarkus juures, mida klientidele jagada.

MILLAL VÕÕRASEMA ÕUE?

Aprill on võõrasemade aeg. Ehkki taimed on juba müügil, tasub nende aeda ja rõdule istutamisega oodata. Milvi Rand rõhutab, et võõrasemad ja kannikesed võib õue tuua, kui öine temperatuur püsib vähemalt nulli ümber. «Viis miinuskraadi kannatab taim küll välja, aga õied nätsutab ära ja paneb kogu taime ikkagi põdema.»

Lumi võõrasemadele liiga ei tee, kui temperatuur nullist palju allapoole ei lähe.

Loe ka neid

Tagasi üles