Metskitsede käekäik on nagu sõit Ameerika mägedel

Võib rõõmu tunda, et metskitsed on Eestis taas heas seisus ja nende arv on kosunud. Seda tuleb aga ohjeldada, et populatsioon taas ülekäte ei läheks. Foto: Elmo Riig

Möödunud talvel sagedasti põllul nähtud metskitsesalgad annavad teada, et kümnendi alguse külmadest talvedest tingitud kabrapõud on möödas ja metskitsede arv on Eestis taastunud.

„Viljandist Paia ristmikuni sõites 50 metskitse ära lugeda pole mingi probleem,” räägib Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts omast kogemusest. Kindlasti võib öelda, et metskitse populatsioon on hästi taastunud just Viljandi- ja Järvamaa piirkonnas.

Et kahju ära hoida

Kogu Eesti pilti vaadates võib rõõmustada, et metskitsede arv on jõudsalt kosunud ja päris hoo sisse saanud lõuna pool. „Aga paiguti see nii ei ole,” tõdeb Tõnis Korts. „Veel on mõned kohad, kus teda on vähem, näiteks paiguti Harjumaal.”

Kuigi populatsiooni suurus võib tänavu Keskkonnaagentuuri hinnangul olla juba üle 100 000 kitse, pole agentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti Rauno Veeroja sõnul selge, kui palju üle 100 000 neid on, sest seireandmed alles kogunevad ja oodata on jahiinfot ja jäljeloendusandmed ning kevadel lume sulades tehakse pabulaloendust. „Siis saame teada, palju see arv muutunud on, aga tõusnud see on,” kinnitab ta. Kindlasti tasub vältida metskitsede hulga jõudmist 2009.–2011. aasta tasemele – üle 150 000.

„Põhiline kuri, mis sellest tuleb: kui neil ükskord elu raskeks läheb, hakkavad nad metsale liiga tegema,” lausub ta.

Teine häda on liiklusõnnetused. „Arvan, et kui statistika tuleb, on arv suur. Ise elan Lõuna-Eestis ja naabrid on enam-vähem kõik selle talve jooksul suutnud oma auto ära mõlkida,” märgib Veeroja. Kitsede arvu vähenemine 2010. ja 2011. aasta talve järel oli paljuski põhjustatud sellest, et neid oli nii palju. Toidubaas jäi piiratuks ja kui grupid on suured, siis toit, mis kätte saadakse, pole piisav ning asustustihedus tekitab negatiivse efekti. „Kus teda oli rohkem, seal kippus ka rohkem otsa saama.”

Need, kes aga toona alles jäid, olid tugevad loomad. Nõnda nagu kiskjadki võtavad ennekõike nõrgemad ära, tegid seda samamoodi talved. „See on looduslik valik,” tõdeb Tõnis Korts. Tugevamad andsid siis järglasi ja populatsiooni arvukus näitab, et viimastel aastatel on see kasvanud sinnamaani, kus võib hakata tooma kahju põllu- ja metsamajanduses. Seepärast oleks mõistlik edaspidi populatsiooni kasvu ohjeldada.

Ent Veeroja sõnul pole jahipidamisest palju abi. „Paraku kitsede käekäik on nagu sõit mööda Ameerika mägesid.” Kui suurematel loomadel, näiteks põdral lähtub suremus suuresti jahipidamisest, siis kitsedel on küttide mõju väike. „Ka neil aastatel, enne raskeid talvesid, kui jahimehed küttisid ca 20 000 kitse rekordaastatel, siis kaelustega ilveste uuringute põhjal oleme teada saanud, et sel ajal võisid ilvesed küttida kaks korda enam kui jahimehed,” räägib ta. Aga ilveseid on viimastel aastatel vähe.

Siiski on näha, et ka jahimehed on hoo sisse saanud. Kuigi massilist küttimist pole, on kütitud aasta-aastalt rohkem. Lembitu jahiseltsi esimehe Priit Vahtramäe sõnul kütiti Viljandimaal näiteks 2011. aastal vaid 44 metskitse, 2012. aastal 84, 2016. aastal juba 805 ning eelmisel aastal, kui limiidiks oli antud 1600, läks maakonnas kirja 1460 kütitud metskitse.

Põllumehe õnnetus oli metslooma õnn

Lembitu jahiseltsi maadel paikneb Looduskalendri metskitsekaamera. Talve jooksul võis seal sagedasti kapru märgata, kuid lume sulades, enne lihavõttepühi, läksid nad ilmselt sealt minema. Kokkuhoidev käitumine talvel ja kevadel lumega ongi Vahtramäe sõnul kitsedele omaseks saanud pärast raskeid talvesid. „Niipea, kui lumi tuleb, kogunevad nad söödakohtadesse nii põllult kui ka metsast,” kinnitab ta. Kuigi möödunud talv oli kitsedele eriti soodne, oli neid näha ka metskitsekaamera ette viidud silopalli nosimas. Söödakohtadesse ei saa Vahtramäe sõnul enam palju toitu viia. Aafrika seakatku ohu tõttu võib platsile panna vaid viis kilogrammi sööta ööpäevas. „Arvati, et lisasöötmine katku tingimustes aitab loomi liigselt paljundada,” ütleb ta. Igatahes otsisid alalhoidlikud metskitsed Vahtramäe sõnul lisa ka talirapsist ning neiltki põldudelt, mis jäid sügisel kehva ilma tõttu koristamata. „Oapõld tõmbas neid kui magnetiga ligi. Talve otsa elasid nad põllul. Meil oli 30 ühes ja 26 kitse teises põllus. Kari oli nii suur, aga muretseda polnud põhjust, kuna nad kogunesid vaid talveks sinna ja niipea, kui lumi sulas, läksid minema – põllumehe õnnetus on metsaelaniku õnn.”