Ilubataat ja teised kenad kassitapulised

Ilubataadi lehed on sordist olenevalt kas südaja, sõrmjaguse või sõrmlehise kujuga, nende värvus ulatub eredast laimirohelisest kollakasroheliste ja mustjaspunaste toonideni.

FOTO: Säde Lepik

Suurtes toidupoodides on mõnikord müügil bataadi (Ipomea batatas) ehk maguskartuli pikerguse kuju ja punaka või kollaka koorega mugulaid, mis on meie kartulitest tublisti suuremad.

Lõuna- ja Kesk-Ameerikast pärit maguskartulid on väga tärkliserikkad ja suure energiasisaldusega (100g / 117 kcal / 489 kJ) ning seepärast pole vast põhjust kurvastada, et bataate saab õues kasvatada vaid troopikas ja meie põhitoiduse hulka need ei kuulu. Soojanõudlik bataat annab sobivas kliimas arvestatava mugulasaagi umbes 120 päevaga.

Lopsakad lehed aiavaasis

Lilleanumaid sobivad meil aga väga hästi täiendama ilubataat ja mitu teistki kassitapuliste (Convolvulus) sugukonna lehtertapu (Ipomoea) perekonna liiget. Ilutaimena kasvatatakse bataadi ilusa lehekuju ja värviga sorte. Viiest kokkukasvanud kroonlehest moodustunud õielehtrid on bataadil armsad, kuid lehtedest hoopis tagasihoidlikumad. 1–2 meetri pikkuste roomavate vartega taimed on kenad peenras pinnakatjatena.

Ilubataadi lehed on sordist olenevalt kas südaja, sõrmjaguse või sõrmlehise kujuga, nende värvus ulatub eredast laimirohelisest kollakasroheliste ja mustjaspunaste toonideni. Sordil ‘Tricolor’ on näiteks roosakasvalge leheserv, kollakasroheline on ‘Terrace Lime’. ‘Marguarita’ südajad lehed on laimirohelised, sordil ‘Black Heart’ aga mustjaspunased. ‘Blackie’ mustjaspunased lehed on lõhistunud, hästi tumeda lõhistunud lehestikuga ‘Sweet Georgia Deep Purple’ on väga kena aiavaasist alla rippudes. ‘Sweet Georgia Red Heart’ on aga punakaspruunide südamekujuliste lehtedega. Natuke kaasa aidates saate pikkade vartega taime ka tugedele väänduma kinnitada.

Ilubataadi seemet poest otsida ei maksa, neid paljundatakse pistikute või mugulatega. Juba mitmel aastal on põnevama taimevalikuga aiandid kevadel ka ilubataadi taimi müünud. Soovi korral saate pistikuid teha, need kasvavad üsna ruttu.

Ilubataadile valige võimalikult päikeseline ja soe kasvukoht. Neile meeldib rammus muld. Aiavaasis tuleb neid üsna rohkelt kasta ja väetisega kosutada – tänuks on taimede kiire ja lopsakas kasv. Kui ilubataat on sügiseks väikesed mugulad alla kasvatanud (pistikutest kasvatatud taimelt erilist saaki loota pole), siis hoidke neid ületalve jahedas ja kuivas kohas nagu daaliaid või kartuleid. Neist on aga lihtne ilma jääda, sest magusad mugulad maitsevad väga hiirtele.

Mitu ilusat lehtertappu

Aprillis jõuate veel ettekasvatuseks külvata mitme kauni soojalembese ja meil üheaastase ronitaime seemet. Külvist õitsemiseni kulub neil lehtertapuliikidel umbes kolm kuud. Õite iga on neil kahjuks üürike, kuid selle eest puhkeb närtsinute asemele üha uusi õielehtreid ja nõnda kuni külmadeni. Lehtertapud on kenad võrestikul ronides või näiteks mõnele tugevamale taimele toetudes – vahva ju, kui näiteks ebajasmiinile ilmuvad suve lõpukuul hoopis lehtertapu õied.

Kõige tuntum liik on meil ilmselt südajate lehtede ja taevassiniste õitega kolmevärviline lehtertapp (Ipomea tricolor), mis võib kasvada kuni 3 m kõrguseks. Aretatud on ka punaste, lillade ja kirjude õitega sorte.

Punaste lehtrikujuliste õitega on erepunane lehtertapp (I. coccinea) ja ka madalama kasvuga (u 2 m) sulgjas lehtertapp (I. quamoclit), mille lehtede kuju on niitjas.

Õhtul avanevad uhked valged õied on kuu-lehtertapul (I. alba). Verev lehtertapp (I. purpurea) näitab oma lillasid või kirjusid õisi aga hommikupoolikul.

Väga põnev taim on hõlmine lehtertapp (I. lobata, sün Mina lobata) ehk miina. Tema u 2 cm pikkused torujad õied hoiavad kõik jonnakalt õievarre ühele küljele ja jahmatavad oma värvikusega: algul on need punased, siis kollased ja lõpuks valged. Korraga võib taimel olla kõigis nimetatud toonides õisi. Lehed on sõrmhõlmised. Sobivas kasvukohas võib miina sirguda kuni 3 m kõrguseks.

Lehtertappude taimi ette kasvatama hakates pistke parajalt niiske külvimullaga täidetud potti kuni 2 cm sügavusele 3–5 seemet. Seniks, kuni ilmuvad tõusmed, oleks hea pott katta niiskust hoidva kile või klaasiga. Selleks võib kuluda 10–14 päeva. Sel perioodil on paras temperatuur kuni 20 °C.

Et taimehakatised välja ei veniks, hoidke neid võimalikult valges kohas ja soovitatavalt natuke jahedamas ruumis, kus on kuni 18 °C. Vajadusel tuleb noori ronitaimi juba potis toestada, kord nädalas andke neile ka väetist. Tasapisi tuleks neid ka õueõhuga harjutama hakata.

Õue saab toredad ronitaimed istutada pärast öökülmaohu möödumist ja mulla soojenemist, andke neile seal päikseline ja tuulevaikne kasvukoht. Muld peaks olema viljakas ja vett hästi läbi laskma. Taimede vaheks on istutades paras jätta u 35 cm.

Tüütu kassitapp

Eespool esitletud iludustel on ka üks tüütu ja kõigile tuttav sugulane, mis ei puudu vist küll ühestki suuremast aiast. Ka hariliku kassitapu (Convolvulus arvensis) õrnad valged või roosakad õielehtrid on ju päris armsad, kui neid me oma mustasõstrapõõsas küll näha ei taha. Tülikas kassitapp mässib end kähku ja tihedalt ümber teiste taimede ja kipub neid lamandama või lämmatama. Ladinakeelne sõna convolvere tähendab eesti keeles keerduma ja selle järgi on nime saanud kogu kassitapuliste sugukond.

Kassitapp kuulub roomjuureliste hulka ja see teebki taime raskesti tõrjutavaks. Peajuurest arenevad tal rõhtsalt kasvavad külgjuured, millele võib tekkida lisapungi. Siis arenevad sealt nii võrsed kui ka uued peajuured ja need võivad tungida kuni 2 m sügavusele. Kui te kevadel näiteks freesiga mulda harides kassitapujuuri tükeldate, võib igast tükist varsti kasvada uus sama võimsa juurestikuga taim. Suur osa juurestikust jääb neil künnikihist sügavamale. Kassitapp levib ka seemnetega.

Kõige lihtsam on kassitappu vaos hoida välja kurnamisega. Tõmmake väikesed taimed kohe välja, kui neid aias märkate, ja kõblates koristage ära ka maast välja tulnud juurejupid. Kohtades, kus te mulda ei hari, niitke kassitapp kindlasti maha enne õitsemist. Kui taime maapealset osa järjekindlalt hävitada, siis ei saa kassitapp juurtesse varuaineid koguda.

Herbitsiide ei tasu koduaias kasutada ja kui kellelgi on siiski suur kiusatus neid kassitapu vastu pruukida, tasub arvestada, et ka kerge mürgitamise elab see vastupidav taim kaunis hästi üle. Glüfosaati sisaldavad vahendid on aga ohtlikud kõigele elavale.

Tagasi üles