Kuna (kevad)talv jätkub, siis jätkan teemal „sula“. Eelmisest jutust jäi meelde see, et sula ja lume sulamine ei ole üks ega seesama ja lume peamine sulataja on soe õhk, mitte aga vihm või päike. Jutt jäi madalate pilvede, soojuskiirguse ja sula „maagilise kolmnurga“ juurde – jätkan sellest kohast.
Niisiis, kuna praegu on õhumass külm ja kui madalaid pilvi pole, siis järelikult pole ka aluspinnale suunatud soojuskiirgusvoog kuigi suur. Samal ajal peegeldab lumi suurema osa lühilainelisest kiirgusest tagasi, nii et ka see ei põhjusta lume sulamist. Seda kinnitavad ka minu visiidid maapiirkondadesse.
Teisiti on olukord siis, kui lumi on väga vana (firn – ehk sõmerlumi on omadustelt lume ja jää vahepealne materjal, mis esineb peamiselt liustike ülaosas) või saastunud. Saastunud lume albeedo (eelmisel korral selgitasin, et albeedo ehk peegeldusnäit on 0st kuni 1ni) on oluliselt madalam. Seega neeldub tunduvalt enam kiirgust ja lumi võib üksnes neeldunud kiirguse mõjul sulada, isegi kui õhutemperatuur on nullist madalam. Seda näemegi maanteede ja asulate ümbruses, kus lumi on saastunum, eriti kui pole pikka aega lund sadanud. Suuremates asulates lisandub kindlasti veel soojasaare efekt – inimese elutegevuse tõttu eritub keskkonda soojust, samuti neelavad asulad päikeselise ilmaga palju rohkem kiirgust, mistõttu temperatuur on asulates kõrgem ja see mõjub samuti lund sulatavalt.
Värske lume albeedo on üle 0,9, mistõttu neeldub väga vähe kiirgust ja seetõttu päike lund eriti ei sulata.
Et lumi pole sula, sellest saab aru peamiselt kahel moel: kohev, ei hakka kokku, sätendab. Küll aga sulab päikese mõjul vana, firniks muutunud lumi, saastunud ja porine lumi ning lumi, mis on kontaktis mingi tumedama pinnaga, näiteks puutüvede vahetus läheduses, asfaldil jne.
Puhas värske lumi on hea indikaator, näidates seda, kas temperatuur on hilistalvel (klimaatiline kevad pole ju veel alanud) üle 0 °C või mitte.
Seoses teemaga „sula“ on toimunud üllatavaid arenguid. Ettevõtte Ilmainstituut OÜ all on alustamas tegevust ilmaterminikomisjon, kus on välja pakutud sellised terminid: pöördkihistus (inversiooni "maakeelne" vaste), pahvaktsüklon ja nihkesula (olukord, kui õhutemperatuur on alla 0 °C, aga lumi sulab, teine sulaliik on nominaalsula, kui õhutemperatuur on üle 0 °C, aga lumi ei sula, v.a päikese käes, mida juhtub sagedamini, viimati 24. märtsil). Kindlasti jätkub avastusi isegi sellises kitsas valdkonnas nagu „sula“.
(Kevad)talv kestab. Nädala alguses liikus madalrõhulohk üle Läänemere ja Soome lahe kagusse ja lumesadu liikus lõuna poole, tuues värske lumekihi. Selle järel tugevnes Skandinaavia keskosas kõrgrõhuhari, mille mõjul ilm selgines. Ülejäänud nädal oli ja on peamiselt sajuta ja talvine: hommikuti kuni –15 °C ja päeviti 0...–5 °C, kohati ja lühiajaliselt ka soojem. Suuremat lumesadu ja tuisku on üsna tõenäoliselt oodata aprilli alguses, kuid soovitan siiski silm peal hoida jooksval ilmaprognoosil. Nagu ikka – elame, näeme!