Kaks rannikulembest rändurit

Isane keltsalind kevadel. Foto: Wikipedia

Ehkki talve veel jätkub, on paljud pika kodutee tiibade alla võtnud Põhjala linnud jõudnud juba meie kanti, kus teevad ka mõne lühikese vahepeatuse, et end pisut kosutada. Kaks tundras pesitsevat värvulist-laululindu peavad nii talvitamisel kui rändel endale sobivaimaks lagedat merekallast.

Need tuuli trotsivad linnud on keltsalind ehk lapi tsiitsitaja ja sarviklõoke. Paraku on mõlema liigi läbirände hulk meil viimase poole sajandi kestel kahanenud, kuid märtsi lõpust mai alguseni ja septembri keskelt novembrini võivad loodusesõbrad neid lagerannikul matkates vahetevahel ikka silmata. Tavaliselt tegutsevad nad ühe-kahekaupa, keltsalind harva ka salgakestena, kuni 15 lindu koos. Üliharva jääb mõni isend lumevaesel talvel meiegi rannikule.

Keltsalind on umbes varblasesuurune tsiitsitaja. Selg pruuni-, musta- ja valgetriibuline, alapool valkjas. Isaslinnul must lagipea, kurgualune ja puguala, mida roostjast kuklast lahutab valge triip, emasel pea pruunimustriline. Haudelinnuna on liik levinud arktilistes lagedates või hõreda põõsarindega rohutundrates nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas, sealhulgas Jäämere saartel. Lind muneb juunikuus maapinnal olevasse pessa. Ühes kurnas on 5–6 muna ja haudumine kestab 12–14 päeva. Poegi toidetakse eranditult selgrootutega, hiljem siirdutakse seemnetoidule, mis valdab ka talvitusaladel – Euroopas Põhjamere ääres ning Ukraina ja Kaspia-poolsetes steppides. See lind on tihtipeale üsna „julgeˮ käitumisega ja tõuseb ligineja eest lendu alles mõne meetri kauguselt.

Sarviklõokesi on eristatud üle 40 alamliigi, kellest kaks kolmandikku elutsevad Ameerikas, üks Marokos ja ülejäänud Euraasias. Meil nähtav alamliik pesitseb kuivemas kalju- ja moreenpinnasega samblikutundras Norrast Kirde-Aasiani ning Skandinaavia mäginiitudel ülalpool puiskasvu piiri. Ta on olnud väga arvukas (Euroopas kuni 6 miljonit paari), ent viimase 70 aasta kestel pidevalt vähenenud – oletatakse, et tema tundraelupaikade samblikukate on kahanenud ülemäärase porode karjatamise tõttu. Eestis nähakse neid läbirändel enamasti põhja- ja läänerannikuil.

Selle põldlõokesega sama suure linnu seljapool on mahepruun, alapool hallikas, aga eksimatult ära tuntav on ta pea järgi. Laup, lõuaalune ja tagapõsed on tal kollased, puguala ja lai haberiba must ning lagipea külgedelt püstuvad peened mustad sulgkõrvad, mis enamasti hoiduvad ludusse. Ka sarviklõokesi nähakse meil ühe- või mõnekaupa, üliharva salkade või parvekestena. Hästi varjatud pinnaselohukesesse meisterdatud paksuseinalises pesas on juuni alul 3–5 muna, mida emalind haudub 10–12 päeva ja soojendab siis poegi viis päeva, isane aga toob talle ja poegadele putukaid ja muid selgrootuid. Pojad lahkuvad pesast kümne päeva vanustena ja enne lennuvõimestumist hooldavad vanemad neid pesa ümbruses veel nädala. Vastavalt pakase ja lume saabumisele hakkavad pesakonnad tasapisi lõuna poole liikuma. Põhja-Euroopa asurkonnad talvitavad Põhjamere ümbruses, osaliselt ka sisemaatasandikel, ja Musta mere ümbruses. Vahemere maade mäestike sarviklõokesed on peaaegu paiksed, tehes vaid vertikaalrändeid ja talvitades orgudes.