Tselluloositehas ja metsakaitsjad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Äkki teeks kogu Eestist kaitsealuse reservaadi. Ei peaks enam ehitama hüljatud linnupesade vahel vonklevat Rail Balticut, tselluloositehasest rääkimata.

FOTO: Arvo Meeks

„Sellist tehast oleks meile ammu vaja,” kõlab metsakasvatajate üksmeelne arvamus Est-For Investi plaanide kohta. Planeeritav asukoht Lõuna-Eestis on arukas valik, kuna vedu kaugetesse sadamatesse lõikab paberipuu hinda valusalt.

Tehas on kavandatud teenindama ka Lätit, eriti selle põhjapiirkonda. Kui tselluloositehas tuleb Eestisse, ei tule seda kunagi Lätti. Praeguseni valdavalt eksporti mineva odava paberipuu väärtust tõstaks tselluloosiks keetmine 4–5 korda.

Kõik oleks nagu tore, aga ei ole.

Õnnetuseks kasutavad osaliselt sama toorainet ehk peent okaspuud ka pelletitootjad ja saeveskid. Monopoolses seisundis saavad saeveskid praegu kalli peenpalgi kätte paberipuu hinnaga ja pelleti puhul läheb sarnane kraam sisuliselt ahju. Tehase üle ei tunne rõõmu ka paberipuu eksportöörid,  Skandinaavia tehased ja isegi meie endi sadamad.

Et konkurendid sõrgu vastu ajavad, on arusaadav. Kuid nemad pole sugugi suurimad tehase vaenlased. Hoopiski müstiline metsakaitsjate seltskond nimega MTÜ Eesti Metsa Abiks (EMA) on asunud vastupanurinde etteotsa.

KADEDUS VÕI RUMALUS

Nagu eestlastele ikka kombeks aplodeerime välisinvestori tuleku peale, aga kui sama üritab teha naabrimees, tõuseb veri näkku. Muidugi, kasum läheb ju naabri taskusse! Mingu parem svenssonile, mis sest, et raha Eestist ära aurab.

Sellist tõsieestlaslikku suhtumist demonstreeris suurepäraselt seni lugupeetud „Pealtnägija” seltskond 31. jaanuari saates, kus EMA juhtis karmi tuld tehase pihta. Hämmastuseks polnud ründajatel ühtki relva ja täristati tongipüsse ehk faktide pähe läksid käiku oletused ja spekulatsioonid.

Teatavasti planeeritakse Est-For Investi 100% erakapitalil baseeruvana, millest vähemalt 51% oleks Eesti poolel. Kuidas saab tehast võrrelda Estonian Airiga, nagu seda „Pealtnägijas” tehti? Sama edukalt võib EMA võrrelda Kuud Marsiga, mõlemad on taevakehad.

Keegi ei hakka miljarditehast kavandamagi, enne kui pole lahendatud toormeküsimust. Riigiettevõttega RMK sõlmitavale paberipuu tarnimise lepingule kleebiti „Pealtnägijas” külge riigiabi salatehingu silt. Ja seda turuhinnaga müügi juures, mis tehase tulekuga kahtlemata kerkib! Lepingu 15aastane periood olla üle mõistuse pikk. Kas piisaks aastast, mil miljard peaks olema tagasi teenitud?

Tagatipuks uuriti, kes on kelle sugulane. Kui vastabki tõele, et Est-Fori arendaja isa andis pojale äriidee, siis kellele ta selle andma oleks pidanud?

Kummalisel kombel räägib kuumavereliselt tehase vastu võitlev EMA samal ajal vajadusest puitu väärindada ja riigi toetusest sellele.

Saladuslikust allikast on meediasse imbunud arvamus, et Est-Fori lõugade vahele söödetakse varsti kõik Eesti metsad. Tegelikult ei suuda tehas alla neelata isegi mitte kõike paberipuud.

KUMMALISED ARUSAAMAD

Fakt, et raiudes senise tempoga, on meie maa metsadest lage 20 aasta pärast, ei pärine saladuslikust allikast, vaid EMA esindaja suust televisiooni otsesaates. Metsa vähegi tundev inimene saab aru, et selline tegu on võimalik vaid sel juhul, kui kõik Eesti metsad saavad X päevaks ühekorraga raieküpseks ehk 70aastaseks. Pealegi ei tohiks me nüüdsest enam istutada ühtki puud ja looduslikult paljunenud tuleks hävitada! Teadmata jääb, kas kogu massiivist pool ehk erametsad natsionaliseeritakse ja veerandil kaitsealustest võetakse kaitse maha?

Metsakaitsjate loogika üks alustaladest „Mida vähem puid raiutakse, seda rohkem jääb neid kasvama” kõlbab rehkenduseks mudilastele. Võrrandi õige vastus on „ ... seda rohkem jääb neid mädanema”. Vastupidi teatud ringkondades levinud arvamusele ei kasva puu igavesti ja ühele hektarile ei mahu neid lõputu arv.

Kaitsjad pole rahul, et raiesmikudki liigitatakse metsade koguvaru hulka. Metsade koguvaru pole olemas. On metsamaade kogupindala ja puidu koguvaru, kaks täiesti erinevat näitajat eri mõõtühikutega. Mõnele võib olla üllatuseks teadmine, et raiesmik ei jää raiesmikuks igavesti.

Samuti võideldakse meetaimede ja metsamarjade nimel, seostades neid suure metsaga. Tegelikult kasvavad meetaimed ja maasikad-vaarikad raiesmikel ning noorendiku all. Paksu kuusiku all ei kasva mitte midagi, isegi mitte rohi.

EMA soov raiuda metsa nii, et ei suureneks tuulemurru oht ega väheneks tuulevari, läheb kahjuks vastuollu füüsikaseadustega. Ainus raieviis, mis tormiohtu ei suurenda, on lageraie, aga mida teha sel juhul tuuletõkkega? Kas tuleks jätta püsti puude varjud? Fakt, et lageraie, mille vastu kaitsjad ennastsalgavalt võitlevad, on vaieldamatult parim viis uue metsapõlve kasvatamiseks.

Metsakaitsjad ei piirdu oma tegevuses ainult puudega. Nemad kaitsevad isegi hunte, toetudes iseenda leiutatud tõdedele. Sellele küsimusele andis ammendava vastuse Eesti Maaülikooli dotsent Tiit Randveer Maa Elu artiklis „Meie suurulukite sõra- ja käpakäigust” (04.01.2018). Loodetavasti jätkub kaitsjatel oidu hundikasvatuse jutuga mitte sattuda mõne karjakasvataja õuele.

TUNDMATUD AUTORID

EMA väitel on nende hulgas metsaomanikke. Kindlasti on. Minulgi on kaks tuttavat, mõlemal plats kümme korda suurem minu omast, aga teemast ei jaga kumbki ööd ega mütsi. Üks laseb raiuda, saab tünga ja uue metsa kasvatamine jääb jumala hooleks. Teine ei tee mitte midagi ehk kasvatab vabatahtlikult salumetsa EMA rõõmuks, kes endale selliste kaitse alla võtmisega vastu rinda taob. Salumets tähendab maakeeles lehtpuumetsa, kus valitseb hall-lepp, mis kukub pikali 30aastasena. Seal on piisavalt valgust, et vohaks ohjeldamatu võsa, kus kindlasti pääseb lahedalt liikuma hiir. Kui salumets polnud tõeline padrik enne, siis peale kaitse alla võtmist see kindlasti selliseks muutub. Selliseid „salumetsi” on külateede servad täis.

Küll on mõlemad omanikud rahulolematud kuusikute raievanuse langetamisega 10 aasta võrra. Kuuldes, kui imeväikest osa kuusikutest jutt puudutab ja miks seadus vajalik on, pungitavad silmi: „Aga sellest pole me kuulnudki!” Jääb üle küsida, kes on valeinformatsiooni meediasse paisanud?

Huvitava loo avaldas 30.01.2018 Pärnu Postimehes Pärnus elav belglane Tom Peeters, manitsedes eestlasi mitte kordama sama viga, mis tema kodumaal hallil ajal tehti. Hr Peeters teab kohe täpselt, et Eestis raiutakse metsa liiga palju ja kohalikud suhtuvad sellesse ükskõikselt. Tõenäoliselt käis väidetav keskkonnaajakirjanik infot hankimas mitte küla-, vaid linnasaunas. Loomulikult ei saa belglane teada saladust, et metsal on vastik omadus uuesti kasvama hakata ning metsa raiumine ja hävitamine on kaks eri asja. Kahjuks pole belglased kunagi osanud metsaga ringi käia. Nii nagu Peetersi esivanemad selle hävitamisega üle pingutasid, pingutab praegu Brüssel üle kaitsealuste reservaatide rajamisega ja seda kahjuks Eesti pinnal kohalike käsilaste ja entusiastide abiga. Siinjuures meenub miskipärast aasta 1940, mil võimu haarasid „bezdelniki”.

Tänini ei tea belglased, et põllu taasmetsastamine on käkitegu ja seejärel kaitse alla võtmine veel lihtsam. Kas ei teata või ei taheta?

Kõrvaline on küsimus, kas sellise näo ja nimega belglane Pärnus üldse eksisteerib. Tähtis on edastatud sõnum ja pole raske arvata, kelle kõrvad koos teadmistega loo tagant paistavad.

EKSITEEL JURIST

Fantastilisi selgitusi jagas EMA jurist Sven Anton 15. veebruari Maa Elu artiklis „Kas naaber peab lageraiest teadma?”.

Saime teada kaitsjate eesmärgist muuta seadust, nii et raietele kehtestataks planeeringunõue sarnaselt ehitistega. Kahjuks on kõrgelt haritud jurist midagi väga segi ajanud. Juhul kui üldse saab metsa raiumist ehitustegevusega võrrelda, siis mitte ehitamise, vaid lammutamisega. Mõlemal juhul pilk naabermaja akendest avardub ja lammutusluba sarnaneb raieloaga vähemalt nime poolest. Lammutamiseks pole planeeringut vaja, ehitamiseks on. Seega läheks EMA loogikat järgides seda vaja hoopis metsa istutamiseks!

Seadusemuudatuse bürokraatiapoolest ja ebaefektiivsusest pole mõtet rääkidagi. Hr Antoni väitest, et metsateatis on üksnes formaalsus, tuleb aru saada, kuna kontoris pliiatsi murdmiseks pole tal raieluba vaja läinud.

Arvestades, et mets on kasvataja viljapõld, tuleks juristil tõsiselt kaaluda õiguskantslerilt planeeringunõude kehtestamise nõudmist ka põllumeestele, eriti maisi külvamise puhul.

Tegelikult on korteriomanikul või turismiettevõtjal alati võimalus aknast paistva metsa kohta teada saada, millised plaanid selle omanikul on. Samuti ei keela keegi vaadet ära osta. Mets ei ole meri, mis muutumatuna püsib.

Kodanikul, kel harvesterit nähes käed värisema hakkavad, tuleks pilk pöörata tervishoiuasutuse poole, kuna ka viljakombain võib olla tervisele ohtlik, suur ja kole masin.

MEEDIAMANIPULAATOR

Kahtlemata on EMA seltskond äärmiselt osav ühiskondliku hoiaku kujundaja. Endale sobivate arvamuste tarvis kasutatakse kontekstist väljarebitud tõlgendusi ja leitakse statistikaameti üksikult realt vajalik arv.

EMA meediatöö kindlaks võiduks tuleb lugeda tulundusmetsadest loodud negatiivset kuvandit, kus omaniku silme ees jooksevad vaid rahanumbrid. Mainimata jäetakse, et rahanumbrid jooksevad korraks iga kolmanda põlvkonna silme eest. Tulundusmets nagu polekski õige mets. Seal ei kasva seeni-marju, pole linde-loomi, pole puidki, ainult kännud. Ja niipea kui noored puud on hernekepi mõõdu saavutanud, tõmmatakse nad koletu harvesteriga maha. Ainuke õige on kaitsealune ürgmets!

Mõistetavalt ei sobi Est-Fori konkurentidel tulla lagedale jutuga, et tehas nende vorstiviilu õhemaks viilib. Hea mõte on taguda keskkonnatrummi (reostatud Emajõgi ja kogu Peipsi järvistu ning sobimatu koht ülikoolilinna kõrval) ja väga hea mõte palgata selleks professionaalsed trummarid.

EMA võitlejad võisid riigi sünnipäeva tähistada täiel rinnal, sest nende propaganda vili jõudis EV100 juubelilavastusse metsades toimuva „tapatöö” kujul. Rohkem pole võimalik näkku sülitada tagasihoidlikele inimestele, tänu kellele meil ilusad metsad üldse olemas on, ja laiemalt kogu riigi puidusektorile. Päev pärast kalli „kunstiteose” esilinastust sõimati värdjaks RMK metsaülemat, kes langetustraktori tööle saatis. Mida arvata sellisele „loomingule” alla kirjutanud presidendist?

HEAOLUÜHISKONNA PRODUKT

Kõikide EMA arusaamatute mõtete hulgas leidub siiski üks arusaadav. Põlvkondade jooksul kogutud metsandusteadmisi ei soovita kuulata ja füüsikareegleid eiratakse lihtsal põhjusel: vastasel korral kaotaks nende vahva organisatsioon mõtte. Tuleb aru saada inimestest, kellele enda idee on armas nagu oma laps.

Meeldib see meile või mitte, aga fakt, et viimasel ajal on siginenud kõikvõimalikke kaitsjaid nagu sügisese vihmaga seeni, on heaoluühiskonna tunnus. Tihti pole kaitsjatel kaitstavast objektist õrna aimugi. Nagu näiteks karusloomakaitsjad, nende hulgas üksikud riigikogu liikmedki, kes kaitseks loomi tapmise eest neile massimõrva korraldades. Heaoluühiskond on selline, kus paljudel inimestel on piisavalt raha ja ebapiisavalt tegevust.

Vaadeldes põlgust raha ja tulundusmetsade suhtes, tselluloositehase ümber toimuvat ning mõttetute looduskaitsepiirangute arutut laienemist, tekib küsimus, miks on meil üldse vaja kakelda ja üleilmse majandusliku võidurelvastumisega kaasa joosta.

Äkki teeks kogu Eestist kaitsealuse reservaadi. Ei peaks enam ehitama hüljatud linnupesade vahel vonklevat Rail Balticut, tselluloositehasest rääkimata. Tehastega jännaku rumalad naabrid. Loodusturistidest vietnamlaste hordidel poleks vaja piirduda ainult piiriäärse metsa uudistamisega. Paneks metsamehed turistide hõisete saatel kahemehesaega näidispuud langetama, naised sirbiga rukist lõikama ja ojas pesu pesema. Igale perele koera asemele hunt ja taludele toa taha aedikusse oma karu. Ise sööksime seeni-marju ja eputaksime kunstnahkades. Vahvaid ideid oleks lõputult ja endil poleks vaja midagi teha, ainult turistide taskuid tühjendada. Iseasi, mida kaitsjad siis pihta hakkavad, aga küll nad oma võimete juures midagi välja mõtlevad!

Tagasi üles