Piimatootmises kestab tühikäiguaeg

Tartu Agro piimafarmis on parajasti lüps käsil.

FOTO: Kristjan Teedema

Piimatootjad nimetavad praegust aega paigalseisuks või tühikäiguks, sest piima kokkuostuhind katab küll kulutused ja võib-olla jääb sent-paar liitri kohta kasumiks, kuid investeerida selliste sissetulekutega ei saa.

„Tühikäiguaeg on, suuremate investeeringute praegu mõelda ei saa,” ütleb MESi poolt eelmisel aastal parimaks piimakarjakasvatajaks tunnistatud Teet Kallakmaa Metstaguse Agro OÜst. „Hind jääb 27–29 sendi juurde piimaliitrilt ja selle rahaga investeeringuid ei tee.”

Kallakmaa märgib, et tõenäoliselt jäävad suuremad ehitustööd Euroopa Liidu järgmisesse rahastusperioodi, seni panustatakse vaid pisematesse 20 000 – 30 000eurostesse investeeringutesse. Üldse on piimatootmises suund pigem sinnapoole, et rohkem väärtustatakse rasvavalku. „Tähtis on saada rasvasem piim, mitte niivõrd „vett” lüpsta. Tootmises on alati mõttekoht see, kuidas kulutusi kokku hoida, et piimatootmise omahind oleks odavam,” lisab ta.

Tartu Agro juht Aavo Mölder tõdeb, et piima hind kõigub palju. Näiteks peab tootja hakkama saama olukorras, kus hind võib aasta lõikes muutuda lausa kolmandiku. „On öeldud, et investeeringud peaksid olema kooskõlas toodanguväärtusega, aga meil kõigub see kolmandiku võrra – kuidas neid kooskõlla panna?” Näiteks sai tootja eelmise aasta lõpus piimaliitri eest keskmiselt 34 senti, nüüd märtsis vaid 30 senti. Ka pikemaid plaane on Mölderi sõnul keeruline teha, sest sisuliselt valitseb turujõudu töötleja. „Tööstus ütleb mulle kuu viimasel tööpäeval järgmise kuu hinna ning minu valik on otsustada, kas võtan selle vastu või mitte. Baas, millelt farmer saab teha majandusanalüüsi, on väga krobeline.”

Tartu Agro müüb aastas 15 000 tonni piima, müük käib ühistu Laeva Piim kaudu. Osa piima läheb Valiole, osa sõidab Leetu. Kuhupoole kokkuostu hind edasi liigub, on Mölderi sõnul väga raske öelda. „Kui see püsib 30 sendi juures, siis miinust me ei teeni ja peale tootmisele maksma ei pea,” ütleb ta.

Stress on suur

Karukämbla farmi peremees Ants Aaman nendib, et 30sendine piimaliitri hind laseb lehmapidajal küll elada, kuid stressi külvab hindade ebastabiilsus ja asjaolu, et investeerida selle hinnaga ei saa. „Maailmaturul on piimahinnad väga kõikuvad ja see mõjutab ka meie tootjaid. Võimatu on ennustada, kuhu hind liikuma hakkab, ja nii ei saa ka erilisi plaane teha,” kurdab Aaman. „Eelmisel aastal arvati, et piimatootjal hakkab paremini minema, kuid nii pole läinud. Samas on maailmaturud praegu väga võiusku, sest nüüd on selgunud, et margariin ja taimerasv polegi nii tervislikud, nagu pikka aega arvati.”

Just selle suundumuse tõttu on Aamani sõnul väga tähtis, et lehmad annaksid rasvasemat piima. „Meil Eestis on seni rõhku pandud võimalikult suurele väljalüpsile, aga paraku kannatab nii piima rasvasus. Mõlemad lihtsalt ei saa, et lehm annab piima palju ja see on ka rasvane. Kui rasvaprotsent on alla nelja, siis kuigivõrd tulu ei tule. 4,2protsendise piimaga aga saab juba mõne sendi liitrilt rohkem tulu.”

Aaman, kes on ka uut ekspordile panustavat piimatööstust rajava E-Piima nõukogu esimees, loodab uuele tehasele. „Kui see projekt õnnestub, siis lüüakse Eesti piimandusturul kaardid segamini ja tootja peaks hakkama saama samasugust hinda nagu lehmapidaja Saksamaal.” Piimatööstuse projekteerimine ja rahastajatega läbirääkimine praegu käib ning projekt püsib ajakavas. Tehas peaks valmima 2020. aastal.

Pikki lepinguid ei tee

E-Piima juht Jaanus Murakas selgitab, et Eesti piimaturg on rahvusvahelise turu peegeldus ja meie tööstustel on vähe võimalust tootjale makstavates hindades midagi kaasa rääkida. „Piima maailmaturu hind on juba mõnda aega olnud äärmiselt kõikuv, sisuliselt puudub stabiilsus ja hind on alati kuskile liikumas. Jah, aastane keskmine hind tuleb võib-olla päris ilus, kuid turul puudub stabiilsus,” räägib Murakas. „Isegi kuud või kahte on raske ennustada ja pikki lepinguid ekspordi osas võimatu teha. Kuuekuune lepingki on juba väga pikk ja lausa erandlik.”

Lähikuude suhtes on Murakas pigem pessimistlik ja arvab, et samasugune hinnatõmblus jätkub.

Tavatarbija võib imestada, et mis piimahinna langusest ometi räägitakse, kui poes pole piimaletis midagi sellist näha ja pigem hinnad üha tõusevad. Murakas ütleb, et see pilt on üsna petlik. „Kui meil pole ekspordis pikki kokkuleppeid, siis kohalike kauplustega enamasti on. Hinnad on fikseeritud, need on kõrged ja ega seda kallist kaupa ei osteta. Eesti tarbija on väga-väga hinnatundlik ja vähe on neid, kes ostavad lemmiktoodet olenemata hinnast. Enamasti valitakse näiteks juustupakk letist ikka hinna alusel,” räägib Murakas. „Lausa 80 protsenti juustust müüakse kauplustes just kampaaniate ajal ja kampaaniahinnad peegeldavad globaalseid hinnakõikumisi.”

Tagasi üles