Mikrovõrsed tulevad Otse Aiast

Otse Aiast tegevjuht Eve Alekand: „Mikrovõrsete kasvatamisel arvestame peakokkade soovidega.ˮ Foto: Reet Saar

2014. aastal kolis ökokogukond Väike Jalajälg Märjamaa lähedal asuvasse Mõisamaa külla, et rajada samanimelisse mõisakompleksi ökoloogilise eluviisi keskus. Siin elavad inimesed korraldavad koolitusi, kus jagatakse teadmisi, kuidas kogukonnas paremini elada ja isiksusena areneda.

Samuti on õpitud permakultuuri ja ökoehitust. Kogemusi on käidud saamas teiste riikide ökoküladest, tihe läbikäimine on Eesti mõttekaaslastega. Lapsed õpivad siinsamas, oma väikeses kogukonnakoolis.

Algusest peale on olnud eesmärk arendada kohapeal ka ettevõtlust. Siin valmistatakse tooršokolaade ja tegutseb väike aiandusettevõte Otse Aiast. Viimase tegemisi tutvustamegi.

Astudes ruumi, kus mikrovõrseid kasvatatakse, lööb ninna mulla ja niiskuse lõhn, aknast kumavate lumiste väljade taustal rohetavad taimelampide all kirkalt rohelised võrsed. Ökokogukonna liige Liina Järviste pani idude-võrsete, söödavate õite ja köögiviljade kasvatamisele alguse juba 2012. aastal Vastseliinas, Mõisamaal see kõik jätkus. Õues olevas 150 m² suuruses kasvuhoones kasvatatakse kurki-tomatit ja muud rohelist ennekõike oma kogukonna tarbeks, aga mitte ainult. Külmal ajal on võrsete ja idude kasvatamiseks tuba, mille suurus vaid 27 m². Siin on kogu pind täidetud mitmekorruseliste riiulitega, kus valguslampide all sirgub vitamiinirikas kraam. Kohe kõrval on 20 m² suurune juurdeehitis, kuid kuna seegi on jahe pind, siis ruumikitsikusest hoolimata siia veel taimekaste viia ei saa, kuigi sealne loomulik valgus paneb kõik veel jõudsamalt kasvama. 

Naaberkülas elav Eve Alekand hakkas algul ökokogukonnale leiba küpsetama. Nüüd on ta juba Otse Aiast osanik ja tegevjuht. „Mulle on alati meeldinud taimedega tegelda. Ka kodus kasvatan neid hästi palju. Algul tulin siia seemneid külvama. Koos sellega hakkas juurde tulema müügitöö, esmalt suhtlemine Pärnu, seejärel Tallinna restoranidega,ˮ meenutab naine algust. Eve otsib uusi kliente ja hoiab sidemeid seniste tellijatega, sest „kui sa nemad ära unustad, siis vajub asi varsti äraˮ. Kõige parem müügitöö on, kui jutt su tegemistest käib suust suhu ja siis järgnevad otsekontaktid. Aga ta on kogenud sedagi, et kui minna tundmatuna uue peakoka juurde, võib vastuvõtt olla reserveeritud, samal ajal esitatakse kaubale nõudlikke eritingimusi.

Otse Aiast kasvatab mikrovõrseid aasta ringi. „Idandame seemneidki, aga seda suunda tõmbame tasapisi kokku. Meie äripartneril on see tulemus parem, annan selle turu talle,ˮ ei tee Eve saladust.

Mikrovõrsete kasvatamisel on hea tulemuse saavutamiseks oluline nii maheseeme ja puhas muld kui valgustuslambid ja kogu kasvatamise tehnoloogia. Varem telliti seemned Inglismaalt, aga sealsed hinnad olid väga krõbedad. Koos äripartneriga ostetakse nüüd seemned Itaaliast.

Praegu on valikus ligemale paarikümne nimetusega mikrovõrseid. Vestluskaaslane osutab taimekastidele, kus kasvavad roheline ja roosa redis, salatikrüsanteem, petersell, koriander, eri värvi paksoid, amarant, sinep, punane kapsas, kress, herned. Restoranid soovivad värvilisi võrseid, sest talvel on toidulaual värve vähe. Juba küsitakse ka värvilisi söödavaid õisi, aga nendega läheb veel aega. Iga nädal läheb siit klientidele kümmekond kilo lõigatud võrseid, samuti „kasvavad karbidˮ. „Uutest toodetest on minipetersell ja -koriander väga hästi vastu võetud. Neid küsitakse rohkem, kui pakkuda suudame. Kõik sõltub sellest, mida peakokad tahavad. Nende soove kuulame väga,ˮ räägib Eve. Ta viib ise kauba kohale, sest see on väga oluline viis, suhtlemaks klientidega otse.

Kastmine ja kastide ringitõstmine on Mõisamaal igapäevane töö. Seemneid idandatakse ülemistel riiulitel, kus õhk on soojem. Kogemus on õpetanud, millal kastid ülemiselt riiulilt allapoole tõsta, et taimed liiga välja ei veniks ja tulemus oleks ilus. Tegevjuhi varasem praktiline kogemus on siinses töös igati ära kulunud. Aga kui on tegu suurema tootmisega, võivad tulla ootamatud tagasilöögid mujalt. Näiteks hernevõrsete kasvatamine on paras kunst. Hea tulemuse saamiseks on vahetatud mulda ja seemet. Putukate tõrjeks pritsiti võrseid veega, kuhu oli lisatud eeterlikku õli ja saadi putukatest lahti, aga seenhallitusega tuleb endiselt rinda pista. Kuna hernes on müüdavatest nimetustest üks suurimaid, siis ei saa sellest probleemist mööda vaadata. 

Evele meeldib proovida üha uusi sorte. Näiteks punane peet on imekaunis ja tõusis ilusti üles, aga tagasilöögina tuli kimbutama varrepõletik. Punasel salatil on raske saada kunstliku valgusega õiget tooni, aga niipea, kui saab kastid tõsta päikesevalguse kätte, tuleb värv kohe välja.

„Mulle meeldib mu praegune töö. Plussiks on kodulähedus ja tore on taimedega tegelda. Mulle sobib ka müügitöö – sealt tuleb oluline tagasiside. Ka peakokkade soovid annavad uusi ideid, mida kasvatada. Kogu aeg peab uut pakkuma. Kui jääd liiga kauaks sama sortimendi juurde, hakkavad kliendid ära kaduma,ˮ kõneleb Eve.

Praegu on mahetoodangu kasvatamisega seotud kolm inimest. Uusi kliente jõuab veel vastu võtta, aga nõudluse katmiseks on hädasti vaja kasvuala suurendada. Laienemisplaanid pole tegevjuhi peas veel päris selged, aga näha on, et praegune pind jääb järgmisel talvel väikseks.