Pelargoone on lihtne paljundada

Ainult vähesed pelargoonia sortidest on jõudnud meie aknalaudadele, amplitesse ja rõdude lillekastidesse.

FOTO: Internet

Pelargoon (Pelargonium), vananenud nimetusega geraanium, on rohttaimede või sukulentsete põõsaste ja poolpõõsaste perekond kurerehaliste (Geraniaceae) sugukonnast. Taimeperekonnas on umbes 280 liiki rohttaimi, poolpõõsaid ja põõsaid, millest enamik kasvab Lõuna-Aafrikas Kapimaa päikesepaistelistel aladel.

Kuid ainult vähesed neist on jõudnud meie aknalaudadele, amplitesse ja rõdude lillekastidesse. Esimesed taimed toodi Euroopasse juba 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi alguses. Briti Pelargooniselts (British Pelargonium and Geranium Society) klassifitseerib kõik maailmas leiduvad pelargoonid rühmadesse: viir-, ingel-, luuderohulehised, suureõielised, unikaalsed, lõhnavad, looduslikud pelargoonid ning esmahübriidid.

Värvirõõmsate õite ja ümarate lehtedega viirpelargooni (P. zonale) hübriide kasvatatakse toa-, rõdu- ja peenralillena ning suureõielise pelargooni (P. grandiflorum) hübriide peamiselt toalillena. Suurem osa looduslikest pelargooniliikidest kasvab Lõuna-Aafrikas. Neid iseloomustab hämmastav mitmekesisus nii kasvus, kujus, suuruses kui värvis. Taimede kõrgus võib olla mõnest sentimeetrist paari meetrini ja need on mahlakate varte või suurte maa-aluste mugulatega. Taimed võivad olla põõsjad või väänduvad, väikeste paksude või suurte ja pehmete lehtedega. Mõni pelargooniliik on aromaatne; harva on neil uhked, kuid enamasti ilmetud õied. Teatud liikide õied lõhnavad öösel eriti tugevasti.

Liigid erinevad üksteisest ka hooldusnõuete tõttu: mõnd on väga kerge kasvatada, kuid teised liigid vajavad jällegi täpset hoolt ja lõpuks ei pruugi neile üldse potis meeldida. Paar liiki puhkavad suvel ja kasvavad talvel.

Looduslikke pelargoone on suhteliselt kerge paljundada seemnetega.

Lõhnav pelargoon (Pelargonium graveolens) pärineb Lõuna-Aafrikast, need pelargoonid ilmusid Inglismaale ja Euroopasse 17. sajandi algul. Lihtsasti hooldatavad, kergesti kasvatatavad – need omadused tõid sellele suure populaarsuse. Lõhnavad pelargoonid on suurepärased konteinertaimed siseõue tarbeks, eriti sobivad need soojematele aladele. Need kasvavad toas hästi, samal ajal kui väljas olevaid taimi ähvardab külmaoht. Lõhnavaid pelargoone kasvatatakse kauni lehestiku tõttu. Taimi on eri aroomidega lehestikega ja neid kasutatakse mitmesuguste liharoogade maitsestamiseks, maitseroheliseks, garneeringuks, maitseainena, pirukates, želees ja kastmetes.

Pelargoonid toataimena

Pelargoonidele sobib keskmise viljakusega liiv- ja liivsavimuld. Nii talvel kui kevadel peab valima neile võimalikult päikeselise koha, suvel võiksid taimed osa päevast päikese käes olla. Kasvuperioodil vajab pelargoon regulaarset kastmist ja väetamist, et õitseda rikkalikult sügiskülmadeni. Kastmisel tuleks jälgida, et mulda niisutataks sügavalt ja küllaldaselt, enne järgmist kastmist peab muld olema vähemalt 2 cm ulatuses kuivanud. 

Pelargoone on võimalik kasvatada püsikutena, kui hoida neid talvel külmumast. Seejuures peaks koht olema jahe ja valge. Taimi tuleb kasta minimaalselt ja viia need jahedasse ruumi, kus temperatuur oleks 10–15 ºC lähedal. Üle talve hoitud pelargoonid on suvel rikkalikud õitsejad.

Toalilledeks sobivad ka avamaal ja amplites kasvatatud pelargoonid. Sügisel potti pandud ja tuppa viidud tugevasti tagasilõigatud pelargoon ei vaja talvisel perioodil erilist hooldust. Kevadtalvel tõstke pott toa kõige valgemasse kohta. Pelargoon sobib hästi ka aknalauale, sest kevadine päike taime ei kahjusta. Tagamaks rohke õitsemine, tuleks pelargoonile anda lämmastikurikast suvelillede väetist või asetada potti väetispulk. Kui esimeste õite ilmudes ei ole taim veel piisavalt kompaktne, peab õied ära näpistama. Pigem võiks kasvatada kauni kompaktse lehestiku ja alles siis lasta õieilul esile tulla. 

Kevadel tuleb taimed tagasi lõigata, jättes umbes 5 cm pikkused tüükad ja alles vaid paar lehekest.  Sellistest tüügastest arenevad uued võrsed. Kui taim jääb tagasi lõikamata, kasvab see pikaks ja venib välja. Kui taim on potis liiga juuri täis kasvanud, tuleks see suuremasse potti ümber istutada. Istutusmullaks sobib suvelillemuld ning väetistega segatud neutraalne turbamuld ja must muld.

Tagasilõigatud oksi võib kasutada ka pistokstena paljundamiseks. Selleks tuleks valida umbes 10 cm pikkused jupid, murda alumised lehed ära ja pannas need liiva või liiva-turbasegu sisse. Seejärel asetage pistikud sooja kohta, kus temperatuur jääb 22–24 °C kanti. Pistikute juurdumiseks on vaja jälgida, et substraat oleks pidevalt niiske. Mugavam on seda teha minikasvuhoones. 

Paljud liigid ja nende sordid juurduvad imehästi ka otsapidi vette panduna. Anuma, aga ka pistikute kasti võiks võimalusel katta kilega. Nii saab lihtsa vaevaga kasvatada hulga taimi, millega võib hiljem haljastada rõdukastid ja kevadiste sibullillede tühimikud.

Seemnetega paljundamisel tuleb seemned külvata detsembrist veebruarini. Need idanevad 20–25 °C juures 7–14 päeva. Seemikud pikeeritakse vahedega 4 cm x 4 cm ja kasvukohale istutatakse vahedega 20 cm x 20 cm.

Suvel võiks ka kõik toas kasvavad pelargoonid võimaluse korral viia välja või rõdule. Suvisele kasvukohale istutades kasutage kvaliteetset mulda ja kindlustage taimedele korralik drenaaž. Pelargoonidel on omadus oma lõhnaga peletada toast nii kärbseid kui sääski.

Pelargoon ravimtaimena

Siin pakuvad eelkõige huvi lõhnavad pelargoonid. Lõhnavate pelargoonide hulka loetakse muskaatpähklilõhnalise pelargooniliigi sordid ja aromaatsete lehtedega looduslikud pelargoonid. Selle pelargoonirühma eri kujuga lehed võivad olla kirjud ja ühevärvilised. Mõne meelest on kõik lõhnavad pelargoonid sarnase lõhnaga, kuid tegelikult on selgelt eristatavad aroomid. Osa liike nagu sidrunpelargoon (P. citronellum), kahar pelargoon (P. crispum) ja ülilõhnav pelargoon (P. odoratissimum) eritavad sidrunilõhna; teistel nagu lõhnaval pelargoonil (P. graveolens), karedal pelargoonil (P. radula) ja roospelargoonil (P. capitatum) on roosilõhn. Ülejäänutel on eri lõhnu, näiteks toapelargoonil (P. tomentosum) piparmündilõhn, kookospelargoonile (P. grossularioides) on omane kookose lõhn, hambulisele pelargoonile okaspuude (männi, balsamnulu) lõhn, pipralõhnalisele pelargoonile (P. dichondrifolium) musta pipra lõhn jne.

Nende pelargoonide õied on sageli väiksed ja ilmetud, kuid mõnel sordil on väga suured ja ilusad õisikud. Lõhnapelargoone on kerge pistikutega paljundada ja need talvituvad hästi. Pelargoon rahustab ning toob leevendust stressi, neuroosi ja unetuse puhul. Taimest tuppa leviv lõhn parandab organismi ainevahetust, vähendab silmade väsimust, puhastab õhku, küllastades seda hapnikuga, ning hävitab haigusttekitavaid mikroobe. Lõhnav pelargoon annab tuppa hea aroomi ja leevendab kõrvavalu.

Metsikust pelargoonist saadav õli on üks efektiivsemaid eeterlikke õlisid, mis reguleerib sisenõristusnäärmete hormoonide tootmist ja lümfiringe tegevust, sobides eriti hästi üleminekueas naistele. Sel on ka organismi üldist toonust tõstev ja rahustav toime. Metsik pelargoon maandab vaimset ja füüsilist stressi ning soodustab vedeliku eritumist organismist ja vähendab paistetust. Seda soovitatakse kasutada ka menstruatsioonihäirete ja palavikuseisundi korral.

Õli sobib kasutada pea kõigi nahatüüpide hooldamiseks ja nahaprobleemide, nagu näiteks ekseem, infektsioon, vöötohatis, raviks. Pelargooniõlil on täheldatud ka vähirakkude arengut pärssivat toimet, see tasakaalustab rasueritust ja sobib akneravis. Kasutage õli seespidiselt: 1 tilk pelargooniõli 1 supilusikatäie meega või leivakuulikesega 2 korda päevas peale sööki. Välispidiselt võib seda panna aroomilampidesse (5 tilka), kasutada inhalatsioonis (1–2 tilka) ja saunas (5 tilka 15 ruutmeetri pinna kohta).

Üleväsimuse ja pingete korral asetage aroomilampi 5 tilka pelargooniõli ja 2–3 tilka mõne tsitruselise õli. Kõrvavalu korral immutage vatitampooni seguga, mille valmistamiseks peab võtma 2 tilka pelargooniõli ja 10 tilka värsket oliiviõli. Mädase kurgu ja põletikuliste igemete korral tupsutage haigeid kohti enne magamaminekut seguga, mille valmistamiseks võtke 5 tilka pelargooniõli ja 20 tilka oliiviõli.

Rahvameditsiinis kasutatakse pelargoonilehtede vesitõmmist kõhulahtisuse, düsenteeria, reumaatiliste haiguste, podagra ja neerukivide lahustajana ning sisemisi verejookse vähendava-peatava vahendina.

Lehetõmmise valmistamiseks võtke 2 kuhjaga teelusikatäit värskeid peenestatud lehti 2 klaasi keedetud ja jahutatud vee kohta ning laske 8 tundi kinnises nõus tõmmata. Jooge veidi enne sööki väikeste lonksude kaupa 3–4 korda päevas.

Pelargoonilehe abil on lihtne peavalust lahti saada – piisab, kui seda sõrmede vahel hõõruda ja siis panna 10 minutiks kõrva.

Peenestatud värske lehemahl on hea vahend soolatüügaste ravis.

Populaarne

Tagasi üles