Vastukaja: Kas hea uudis eksperdilt Roundupi kohta?

Taimekaitsevahendi kasutaja kaitseriietuses. Foto: Internet

Maa Elu 8.03.18 numbris ilmunud Baltic Agro esindaja Margus Ameerikase artikkel „Mürgisus sõltub kogusest ja kontsentratsioonist” oli kahtlemata huvitav, kirjeldades ainete mürgisuse üht tuntud mõõtmisviisi: mediaanset surmadoosi (LD 50). Kas tegu oli hea uudisega eksperdilt Roundupi kohta?

Lugesin artiklit hoolega, soovides mõista, kas olen „rohepropaganda” ja väärinfoga hirmutamise ohver. Agrokeemiatooted olen seni aiamaal ja muruplatsidel asjasse põhjalikumalt süvenemata välistanud, lihtsalt loetut-kuuldut uskunud. Baltic Agro esindaja seevastu ei pidanud glüfosaadi puhul vajalikuks ohte mainida. Artiklis glüfosaadi kohta toodud LD andmed võrdluses näiteks söögisoola ja kofeiiniga panevad mõtlema: kas glüfosaat, mis Euroopas ja meilgi palju kära tekitanud, on tõesti vaid kergelt toksiline? Kas Euroopa Komisjon eksis, pikendades glüfosaadi kasutusluba 5 aastaks algselt soovitud 15 aasta asemel? Kui LD 50 oleks ainus oluline näitaja, võiks glüfosaati senisest hoopis vabamalt kasutada.

Mürgisus, eriti akuutne toksilisus, on tõesti seotud kogusega ning LD 50 on üks levinumaid ja üldiselt üsna asjakohane viis mõõta aine akuutset toksilisust. Samal ajal ei kõlba LD 50 sugugi krooniliste mõjude ja endokriintalituse, kantserogeensuse, mutageensuse või teratogeensuse mõõtmiseks. Nende mõjud võivad olla salakavalad ja pikaajalised ning omavahel seotud; neid LD 50 ei kirjelda ja kuivõrd mõjud on tihti mittelineaarsed, siis ei saagi neid ühe arvu abil kirjeldada.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures tegutsev Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) kinnitas 2015. aastal, et inimesele on glüfosaat tõenäoline kantserogeen ja DNAd kahjustav ühend. Tõsi, hiljem on Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) jõudnud vastupidisele järeldusele. Esimene hinnang tugines teadusajakirjades avaldatud artiklitele, teine suurel määral tööstuse tellitud uuringutele. Kumba eelistada?

Sõltumatud uuringud on näidanud ka hormonaalsete muutuste kujunemist glüfosaadi ja lisaainete toimel, näiteks meestel suguhormooni produktsiooni kahanemist kuni 94%; tugevat mõju immuunsüsteemile, kehaomase mikrofloora vaesumisele; Parkinsoni tõve, dementsuse, maksa- ja neerukahjustuste esinemisele. Glüfosaat võib põhjustada nuri- ja enneaegseid sünnitusi. Peale terviseohu tekitamise inimesele kahjustab glüfosaat vee- ja mullaelustikku.

Maaeluministeerium selgitas minule saadetud kirjas:

„Taimekaitsevahendites sisalduvate toimeainete heakskiidu ja heakskiidu pikendamise otsustusprotsessis lähtuvad Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu liikmesriigid eelkõige EFSA koostatud sõltumatutest teadusuuringutel põhinevatest hinnangutest. Selliselt on senini ka Eesti lähtunud ning tuginedes läbi viidud riskihinnangule toetame Euroopa Komisjoni eelnõu ettepanekut glüfosaadi heakskiitu uuendada.”

Lähtumine teadusest on õige, aga küsitav on arusaam, et teadus võrdub ELi institutsioonide (eelkõige ELFSA) arvamusega teadusest. Kas kõik ülejäänud teadlaste hinnangud ei kehtigi?

Ökoloog Kai Künnis-Bereš (PhD) selgitab: „Mulla mikrobioloogilised uuringud on tõestanud, et glüfosaat ja seda sisaldavad herbitsiidid hävitavad mullas häid mikroorganisme, mis on vajalikud kultuurtaimede haiguskindluse kujunemiseks. Teadusuuringud näitavad taimehaiguste märkimisväärset intensiivistumist glüfosaadi kasutamisel avamaal ja kasvuhoonetes, mis omakorda tingib saagi päästmiseks tõeliselt mürgiste kemikaalide kasutamise. Pole tõestatud ka glüfosaadi ohutus inimese tervisele, pigem vastupidi.”

Mürkidest ja hormoonidest kirjutab Lääne Elus („Mehiselt mürgitades minetad mehelikkuse”, 21.01.2016) värvikalt Aleksei Lotman (põllumajandus-keskkonna asjatundja).

Nii glüfosaadist kui muudest meie põllumajandust puudutavatest teemadest on infot ÜPP (Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika) blogis.

Lõpetuseks sarnaselt hr Ameerikasele: faktid eelkõige! (loe: ennekõike tervise- ja keskkonnaalased teaduslikud uuringud, mitte ärihuvid!) Kindlasti ei tohi ära jätta ka Margus Ameerikase artiklis nimetamata jäetud fakte.