/nginx/o/2018/03/22/7709647t1h7d6c.jpg)
On alanud talveks mõnevõrra lõuna poole siirdunud lindude tagasiränne oma pesitsusaladele. Teiste hulgas naaseb kolm pistrikuliiki: tuuletallaja, lõopistrik ja väikepistrik.
Väikepistrik nõuab kaitsmist
22. märts 2018, 09:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahest esimesest oleme Maa Elu linnuveergudel rääkinud, täna tuleb juttu väikepistrikust.
Enamik varakevadel nähtavatest väikepistrikest on läbirändajad. See liik on haudelinnuna levinud põhjapoolkera okasmetsa- ja metsatundravööndis. Ta on hakist pisut väiksem sihvakate tiibadega kull, pistrike seas üks pisemaid. Isaslindude ülapool on tumedapoolne sinihall, alapool punapruun tugevate pikitähnidega. Mõneti suuremate emaslindude ülapool on pruunikashall ja alapool valkjas, samuti tumedatähniline. Saaki jahtides lendab väikepistrik üsna madalal maapinna lähedal, püüdes oma ohvrit üllatada põõsa varjust välja sööstes. Enamik ründeid kipub jääma tulutuks ja noorlindudel on edukas keskmiselt vaid iga kahekümnes saagitabamise katse. Linnujahiks treenitud väikepistrikke on Kesk-Euroopas ja Kasahstanis varem kasutatud vuttide küttimisel.
Väikepistrikke pesitseb Eestis üha vähem: eelmise sajandi keskpaiga veerand tuhandest haudepaarist on praeguseks jäänud napilt poolsada. Mujalgi on selle linnuliigi arvukus kahanenud, kuid Soomes hinnatakse väikepistriku asurkonna suuruseks 2300 paari – see on kaheksandik Euroopas pesitsejatest.
Nagu pistrikud ikka ei ehita väikepistrikud pesa, vaid lepivad mulluse, enamasti männi otsas oleva varesepesaga. Eestis on nad rabades pesitsenud ka paljaks kraabitud turbapinnasel männipuhma varjus või tihedas kanarbikus. Mai keskel on pesas 3–5 roostepruunilt kirjatud muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud, enamjaolt siiski emalind. Pojad kooruvad keskmiselt 30 päevaga. Toidupoolist, peamiselt värblinde ja pisemaid kurvitsalisi, aga ka pisinärilisi ja sisalikke toob pessa isane. Emane aga läheb jahile alles siis, kui pojad on kümnepäevased. Pojad hakkavad lendama kuuvanuselt, aga jäävad veel sama kauaks vanemate hoole alla. Saaginappuse aastatel ei suuda pistrikupaar kõiki poegi üles kasvatada ja kehvemad neist saavad tugevamate kosutuseks. Septembris–oktoobris rändavad väikepistrikud lõuna poole ja põhjapoolsete asurkondade arvel võib neid siis meil rohkem silmata. Mõni isend jääb Eestissegi talvitama ja ilmub sellal ka asulatesse – varblasi ja tihaseid küttima.
Väikepistriku eluiga võib küündida üle 12 aasta – Soomes elas üks rõngastatud lind pisut üle 10,5 aasta –, kuid sellel pisikesel kullil on palju ohte. Nagu kogu Euroopa Liidus on Eestiski väikepistrik arvatud I kategooria kaitsealuste liikide hulka.