Maakohtade arengus mängib kuvand suurt rolli

Bianka Plüschke-Altofi sõnul seostatakse ääremaad pigem miinustega ehk majandusliku mahajäämuse, teenuste kättesaamatuse ja poliitilise sõltuvusega. Foto: Henn Soodla

Eestis elav sakslanna Bianka Plüschke-Altof uuris oma äsja valminud  doktoritöös Eesti ääremaastumist ja leidis, et oluline on parandada väiksemate kohtade kuvandit, kuid ei tohiks unustada sisuturundustki.

Leidsite oma doktoritöös, et maaelanikud peavad sageli peale muude  hädade võitlema ääremaadega pahatihti kaasneva häbistava kuvandiga. Kuidas seda seletate?

Peaksime tõepoolest tunnistama kuvandi olulist rolli ääremaastumise protsessides, kuna negatiivne kohamaine võib põhjustada arengu allakäiguspiraali ja vastupidi. Kohaturundus peaks lähtuma põhimõttest, et positiivse kuvandi loomine võib piirkondade arengule märkimisväärselt kaasa aidata. Samal ajal ei peaks aga kuvandit käsitlema kui ainukest maapiirkondade lootuskiirt. Kuvandi kõrval ei tohi ka sisuarendust unustada.  

Mis on üldse ääremaa, mis on ääremaal elamise plussid ja miinused? Kas ääremaa inimesed on kuidagi teistmoodi?

Selle küsimusega võib kokku võtta minu uurimistöö eesmärgi, kuna põhimõte oli aru saada, kuidas on Eestis ääremaast räägitud ja kuidas see mõjutab neid nõndanimetatud ääremaalisi piirkondi. Võib öelda, et ääremaad seostatakse pigem miinustega ehk majandusliku mahajäämuse, teenuste kättesaamatuse ja poliitilise sõltuvusega. See tähendab, et räägitakse vähem sellest, mis ääremaad on, ja rohkem pigem sellest, mis nad ei ole ­– ehk sellest, mis neil puudu on. 

Ääremaast räägitakse sageli kui linna vastandist. Linnad ja kõik linnadega seotud plussid on see nähtamatu standard, millega võrreldakse. Tegelikult on  ääremaal elamisel palju plusse ning samal ajal on olemas ääremaastunud linnu ja perifeerseid linnaosi. See paneb küsima, miks peaks linna elu ja olemus olema see normatiivne standard, millega võrrelda. Või nagu ühes analüüsitud artiklis keegi küsis: „Kas ma ei võiks olla rahul oma provintsis?”

Mis peaks või saaks teha ääremaa kuvandi parandamiseks riik ja kogukonnad ise? On teil töös sellekohaseid ettepanekuid?

Ääremaa kuvandit loome kõik nii riiklikult kui ka kohalikul tasandil, seda teevad nii tavainimesed kui ka arvamusliidrid ja eestvedajad. See tähendab, et kogukondadel on võimalus kuvandi parandamisse ise panustada, kasutades näiteks kuvandi ümberpööramise strateegiat, kus üritatakse just ääremaa positiivseid külgi rõhutada, näiteks puutumatut loodust või säilinud pärimuskultuuri. Samal ajal võib aga kasutada juba olemasolevat ääremaa kuvandit ka selleks, et rõhutada piiratud kohalikku võimekust üksi lahendada ääremaastumisprobleeme. Isegi kui selline „strateegiline enese ääremaastumine” võib tunduda kui provokatiivne või ebaloogiline strateegia, kuna see toob esile negatiivse kuvandi, võib sellel plussegi olla. Sest ainult siis, kui probleemidest räägitakse, saab neile ka lahendusi leida. Samal ajal on oht, et rääkides oma murekohtadest avalikult, saadakse häbimärk külge.

Kuvandi ümberpööramise strateegia võib viia ka olukorrani, kus kohalikud probleemid hoitakse varjus, kuna need võiksid kahjustada seda head kuvandit, mida tahetakse luua. Ja siin on peamine mõtlemiskoht. Kas ja mil määral saavad kogukonnad üldse üksi parandada oma kuvandit, kui seda ei ole kohapeal loodud? Eriti ääremaa kuvandi kohta pean tõdema, et kahjuks kuulatakse mõnda häält valjemini kui teist. Minu uurimistöö tulemused näitavad, et Eesti meedias tundub tegemist olevat ääremaastumisdebatiga, mis pärineb keskustest. Ehk kus saavad sõna rohkem autorid, kes esindavad linna. Seetõttu tasuks mõelda, kuidas saaks kohalikke inimesi rohkem kaasata ja nende häält kajastada.

Keda küsitlesite ja kuidas see teema inimesi kõnetas?

Minu uurimistöö jagunes kaheks osaks. Esiteks viisin läbi meediaanalüüsi Eesti ajalehtede arvamusartiklite näitel. Sellel järgnesid intervjuud nii üleriiklike arvamusliidritega kui ka kohaliku elu eestvedajate ja kohalikega Mulgi- ja Setomaal. Arusaadavalt on kuvandi teema mõnele inimesele olulisem kui teisele. Samal ajal kui mõni nõustus, et „ei olegi küsimus nii palju geograafilises asendis, vaid selles, kus me oleme inimeste mõtetes”, seadsid teised kahtluse alla kohakuvandi tähtsuse võrreldes teiste, käegakatsutavamate ääremaastumise probleemidega. Oma töös tahtsin näidata, et hoolimata sellest, kui palju kuvandi teema igaühele korda läheb, võib see mõjutada maakohtade arenguvõimalusi ja selle kaudu ka kohalike elu. Piirkonna kuvand mängib kas teadlikult või alateadlikult tähtsat rolli eri otsustamisprotsessides, näiteks kuhu reisida või elama kolida, kas jääda või lahkuda.

Tahaksin siinkohal tänada kõiki maainimesi, keda ma intervjueerisin, nende külalislahkuse eest – nad kutsusid mind enda koju, andsid mulle isetehtud sülti proovida ja omakasvatatud aedvilju kaasa. Need olid väga südamelähedased kohtumised.

Kas selle teemaga on teil kavas edasi minna?

Kuna sotsiaalne ja ruumiline ebavõrdsus jääb ka tulevikus suureks probleemiks, millest ääremaastumine on üks näide, tunnen vajadust selle teemaga edasi minna. Kui saan aidata paremini mõista nende protsesside põhjusi ja otsida koos lahendusi, siis panustan sellesse heameelega. See, et praeguse uurimistöö tulemused panevad inimesi mõtlema, arutlema ja lahendusi otsima, on minu jaoks juba esimene oluline samm.

Kellele veel oma tööd tutvustate?

Kuna ma tegin oma uurimistöö Euroopa Liidu projekti raames, kus töötasin noorteadlasena Geomedia konsultatsioonifirmas, kes on aastaid nõustanud erinevaid regionaalarenguprotsesse, oli mul võimalus tutvustada oma tööd maaelu ja maakohtade arenguga seotud üritustel ja rahvusvahelistel konverentsidel. Mul on hea meel, et selle uurimisteema vastu – mulle isegi mõneti ootamatult – palju huvi tuntakse.

Kommentaar

Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik:

2011. aastal valminud esimese Eesti maaelu arengu aruande ühe põhitegijana oskan öelda, et see, kuidas me tajume maalisust, on ajas muutunud ning maa ja linna piirid hägustunud. Üha rohkem peame mõtlema, kuidas maal toodetud kaupa paremini linnas maha müüa. Teisalt on piiride hägustumisele kaasa aidanud äsjane omavalitsusreform, mille tulemusel vallad liitusid. Näiteks võib tuua Tähtvere valla Tartu linna koosseisu mineku, mille tõttu said linna ülesanneteks ka teatud maalised tegevused.

Näen oma tudengite pealt, et koos ettevõtluse arenguga maal on viimastel aastatel maaelu maine noorte inimeste silmis oluliselt paranenud. Mida enam suudame näidata selle sektori edulugusid ja rääkida linnainimesele sellest, mis maal hästi on, seda paremaks suhtumine läheb. Seejuures tuleks rääkida ausalt ehk vaikida ei tohiks puudustestki, millest olulisematena mainiksin asukohast tulenevaid kitsendusi ja mõningast tööjõunappust.

Uusi võimalusi ettevõtluseks pakub üha laienev ühistegevus ja koostöö eri sektorite esindajate vahel. Kogu maaelu võti ongi ettevõtlus, sest kui töökohti ei ole, liiguvad inimesed ikka maalt linna. Samal ajal on hea meel tõdeda, et paljud noored ja keskealised inimesed tulevad juba peredega maale elama, et seal mingit liiki ettevõtlusega alustada.

Tuleviku põhiküsimuseks saab, kuidas suudame luua maal traditsioonilise põllumajanduse, metsanduse ja toidutootmisega seotud valdkondade kõrvale ka teistsugust ettevõtlust, et kõik pereliikmed midagi leiaks ega peaks linna tööle käima. Olgu siis tegemist infotehnoloogia või mõne käsitööliigiga.

Maamajanduse mitmekesistamine võiks lähiaastatel meie eesmärgiks saada ja selleks tuleks leida   uusi tehnoloogilisi lahendusi. Samuti võiks anda noortele, kes linnas õpivad, rohkem signaale, et nad on kodukohta tagasi oodatud. Praeguse suundumusena võib välja tuua, et paljud otsivad elukohta linna lähedale maale, mis samuti näitab piiride hägustumist.