Noor meister paneb puu laulma

„Minu eesmärk on nautida elu kui protsessi, propageerida puutööd ja käelist tegevust, mis annavad aega elu üle järele mõelda,” ütleb Daniel Rahuvarm oma kodulehel. Pildil hoiab ta käes kasest bassivilesid. Laual on näha veel plokkviled, kohtunikuviled ning pihlakast, saarest ja tammest viled.

FOTO: Viio Aitsam

Haapsalu linna servast pärit Daniel Rahuvarm ütleb, et kui ta vilepille valmistama hakkas, eristas ta puuliike vähe – kõik nüüdsed teadmised on tulnud enda praktilise kogemuse kaudu.

Puidu kui materjali juurde jõudis ta tänu sellele, et isa töötas puiduettevõttes, kus õnneks lasti lastel ninapidi töö tegemise juures olla. „Andsin meestele servamata lauda kätte ja olin päevad otsa tsehhis. Õhtul võtsin jääkide kastist alati puidujääke koju kaasa. Puidu lõhn ja puuvirnad hoovi peal – kasvasingi puidu keskel.”

Linnaservas elamine tähendas, et poiste mängumaad jäid metsa. Seal meisterdati puidust asju, näiteks vibusid ja nuiasid, ehitati onne. „Esialgu olid onnid ühe- ja kahekaupa, aga hiljem tegime onnilaagreid. Seal oli onne puu otsas ja all, põrandad ja seinad korralikud. Ehitasime laagri kaheksa korda üles ja ikka keegi käis lõhkumas ...”

Kui suuremaks kasvati, hakkasid teised poisid rohkem tegelema tüdrukute ja kooliga. „Mina tulin metsast välja alles kusagil gümnaasiumi alguses. Enne seda polnud põhirõhk õppimisel, vaid mõnusal olemisel,” ütleb Daniel Rahuvarm.

Esimesed turukogemused

Tõsisem puidust asjade tegemine jäi gümnaasiumiaega – isa kingitud nuga oli selleks ajaks olemas. „Metsas käimine oli jäänud harvemaks ja mingil määral olin juba distsiplineeritud. Hakkasin ajaviiteks sellest puidust, mida mul oli kogunenud palju, asju tegema.”

Aukude puurimiseks oli esialgu isa vana trell. Valmis esemed (võinoad, võtmehoidjad jms) läksid sõpradele kingituseks, aga siis sai neid palju ja ühe kuulutuse peale tuli mõte minna Haapsalu laadale kaupa müüma. „See oli 2010. või 2011. aastal. Sellel laadal sain aru, et asju, mis sõpradele kinkimisest üle jäävad, tasub müüa. Kui ikkagi saad ühe päevaga kätte oma aastase taskuraha, tekitab see meeletu hasardi.”

Daniel Rahuvarm meenutab, et tegi ühe kirjutuslaua sahtli tööriistasahtliks ja hakkas nii-öelda tootma. Noor äri, nagu ta ütleb, käis käsikäes ebaõnnestumistega. Näiteks otsustas ta ühel suvel valmis teha tuhat puidust õngekorki ja need siis kalameestele maha müüa. Osteti vast viisteist. Korgid seisid viis aastat ja kui välja mõeldud olid juba täiuslikumad mudelid, läksid ahju. Nii lisandus järjest kogemusi ja kaubaliike.

Gümnaasiumiaega jäi õpilasfirma, mis võimaldas oma kaupa müüa kohtades, kuhu üksi poleks jõudnud. „Minu tooteportfell oli selleks ajaks juba päris suur. Jõudsime Eesti kümne parema õpilasfirma hulka ja kõige kaugem koht, kus oma kaupa müüsime, oli Šveitsis.”

Puidu avastamine

Daniel Rahuvarm jutustab, kuidas ta puitu vestes hakkas avastama, et mõni puuliik on pehmem, mõni kõvem, mõni hoopis teistmoodi lõhnaga. „Siis hakkasingi endale teadlikumalt materjali valima. Korjasin ilusa kujuga kaikaid ja panin pööningule kuivama. Selleks ajaks, kui sellest majast välja kolisin, oli neid kaikaid umbes viis ruumi – enam-vähem kõik seljakotiga koju toodud.”

Vilumus kasvas koos tegutsemisega. Varsti hakkas ta puuliikidest aru saama juba tüve ristlõike või isegi laastude järgi. Ja muude toodete seast jäi tähtsaimale kohale vilepill.

„Algelised viled olid mul kaasas juba esimesel laadal – tammepuujupp ja auk peal, seda tuli puhuda nagu pudelisuud. Esimesed sellised viled, kuhu sisse puhuda, tegin sama aasta jõululaadaks. Kogesin, et need ühehäälsed viled meeldisid inimestele. Siis hakkasin oma vilesid edasi arendama. Tulid kahetorulised viled, mille torudes erinev hääl. Siis kolmehäälsed viled ja nii edasi.”

Materjalivalik algas pajust. Kogemus, et pajusse on peaaegu võimatu puurida siledat auku, andis teadmise, et hea kõlaga keerulisem vile tuleb valmistada kõvalehtpuidust. Augud peavad olema siledad, et õhk neist puhtalt läbi käiks.

„See pani kõva puitu otsima. Näiteks on vile jaoks hea pöidlajämedune saarepuu. Samamoodi sobib noor vaher. Aga kõigil neil on oma nüansid. Saar on pigem rabe puit, kuid ta murdepunkt on kõrge, tamme eraldi väärtus on niiskuskindlus ja ta on hästi ilusa mustriga. Väga ilus on ka jalakas ja kui teda veel lihvida ja poleerida nii siledaks kui võimalik, saab mustri, mis vastu päikesevalgust mängib nagu liikuv pilt.”

Kui vaatame valikut, mille Daniel Rahuvarm on näidiseks välja toonud, leiab puuliike palju rohkem. Suured viled on näiteks kasest, treitud nn viisiviled hallist lepast, ühe pihlakase nn kohtunikuvile keskmine osa on hoopis sirelist. Veel arendamisel olev, tervet helide tiraadi kuuldavale toov kolviga vile on kadakast, kolb lodjapuust jne.

Sõbrad aitavad materjaliga

Vilepillimeister räägib, et esialgu ei vaadanud ta kadaka poole. Üks põhjus seegi, et teised puidukäsitöölised seda puitu nii palju kasutavad. „Kohtades, kus meie lähedal kadakas kasvas, oli maastik nii ilus, et ega ma ei raatsinud sealt neid võtta ka. Mulle tundus, et kohe, kui ühe kadaka ära võtan, rikun pildi ära. Aga siis andis üks vanem sõbranna märku, et ta hakkab oma Topu suvilakrunti laiendama ja kui ma kadakat tahan, siis võin valima minna.”

Mure palju otsitud saarepuuga sai leevendust, kui sõber andis märku, et plaanib oma saarikutes puid maha võtta. Daniel Rahuvarm käib puitu otsimas ka elektriliinide alt, kust just vilepillideks sobiva tüvejämedusega võsa nagunii maha raiutakse. Ka on ta kuulutanud, et on huvitatud mahavõtmisele määratud viljapuudest, ning käibki märguannete peale neid saagimas, mille eest saab puidu endale.

Metsast või aiast toodud puit läheb kõigepealt kuivama. Peenem materjal peab saama kuivada vähemalt kaks aastat, jämedamaga läheb kauem. Näiteks suuri kasest vilepille, mille sisse on puuritud sügav auk ja mis toovad esile erilisi helisid, mida on võrreldud psühhedeelsete helidega, ei saa ta praegu palju juurde teha, kuna materjal on kuivamas ja kase puhul võtab see aega kolm-neli aastat.

Daniel Rahuvarm räägib, et kui teeks pilli vaid aasta kuivanud puidust, tähendab see riski, et pill jääb tummaks – niiskus mängib veel sedavõrd, et surub vilepilli augud kokku või muudab nende suurust nii, et heli ei tekigi.

Pillimeistri unistus

Kõiki vilepillide sisse jäävaid tehnoloogilisi nüansse Daniel Rahuvarm ei avalikusta. Nii palju siiski räägime, et oma mõju on peaaegu igal lõikel ja helid sünnivad kõikide lõigete kooskõlas. Puuliik mõjutab pilli väljanägemist ja seda, kui palju meister peab vaeva nägema, et puhta heli kätte saaks. Kui pajutoorikusse puurida auk ja see lihvida seest täiesti siledaks, tekiks sama heli nagu saarepuust viles, kuid tegijal on targem näha vaeva vähem ja võtta kohe saarepuit ette.

„Pajust saab teha ühehäälseid vilesid, millele siledust nõudvaid avasid peale ei tule.”

Mitmehäälse vilepilli heli sõltub kõigist augu või aukude parameetritest – augu pikkusest sõltub tooni kõrgus ehk noot ja augu läbimõõdust heli „jämedus” ehk tämber. Vile peal olevast august või aukudest sõltub heli tugevus ja iseloom. Kõik parameetrid peavad omavahel klappima, et saada õiget heli.

„Peale selle on tähtsad augu servad – kui sügavale need ulatuvad, kui järsult on lõigatud. Samuti see, mis suuruses on õhu sisenemise ja väljumise avad. Kui sisenemisava on liiga suur, tekib teatud määral õhu kokkusurumine ja kui tekib mingigi defekt kuskil, ei lähe õhk enam sinna, kuhu vaja. Kui sisenemisava on liiga väike, võib mõni laps puhudes süljega ava ummistada ja jälle vile ei tööta.”

Daniel Rahuvarmi näib saatvat otsiv vaim, mis toob ta vilepillivalikusse järjest uusi mudeleid. Ta on lisanud vilesse hääletorusid, muutnud pikkusi ja suurusi, kusjuures ta ise on saavutanud vilumuse mängida ka mitut pilli korraga. Üks uuemaid pille on kolviga ehk selline, kust kolbi liigutades saab välja võluda eri kõrgusega helisid. Ta räägib, et selle pilliga ilmselt elatise teenimiseks turule minna ei tasu, kuna selle valmistamine nõuab rohkem aega. Samas on tal väljamõtlemisel, kuidas vilepilli siduda üheks kompaktseks tervikuks. Praegu on kolb täiesti eraldi, võib välja kukkuda, kaduda jne – ei ole veel kasutajale küllalt mugav.

Unistus on tal aga saada kord valmis ka selline vilepill, mille puhul saaks analoogselt muuta tämbrit ehk vilepilli sees oleva augu läbimõõtu. „Augu läbimõõt peab suurenema ja vähenema. Ma ei kujuta seda veel täpselt ette, aga see on väga huvitav.”

Daniel Rahuvarmi viled

• Ühetoruline pill. Puit: paju, lepp, kask, toomingas, sarapuu, paakspuu.

• Linnuvile. Tavalisele vilele on lisatud väike lisaelement. Vile peale on puuritud auk, mille abil saab helitooni muuta. Puit: kõvalehtpuuliigid, mis korralikult kuivanud.

• Kolmehäälne vile. Do-re-mi-häälestusega linnuvile, millega saab mängida lühikest viisi.

• Kahetoruline vile. Nagu kaks vilet ühes. Puit: kask, lepp, tamm, pihlakas, paju, õunapuu, sarapuu, saar, toomingas, vaher jm.

• Multitoruvile ehk plokk. Puuklotsist vile paljude torudega (seni kuni 14). Viisijuppi saab mängida alates neljast torust. Puit: saar, vaher, sarapuu, kirss, kask, toomingas, tamm, kadakas.

• Kalavile. Kalakujuline linnuvile.

• Viisivile. Sääse häälega ja kahe oktaaviga vile, millega saab mängida rokisoolosid, rahvaviise, koera kiunumist jms.

• Hark. Puu oksaharudest, mida on kaks kuni viis. Iga haru on eri helikõrgusega. Puit: kõvema puiduga puuliigid.

• Kohtunikuvile. Puutükkidest kokku liimitud traditsiooniline kuuliga spordivile. Puit: palju eri puuliike.

• Bassitoru. Madalahäälne pika auguga bassivile. Puit: kask.

Allikas: Daniel Rahuvarm

Populaarne

Tagasi üles